image target="_blank" rel="nofollow" href="#fb3_img_img_8b824dc4-cf2c-5d2f-a314-d051bbefe771.png" alt="OSKAR_LUTS_tiitel"/>
Käesolev e-raamat sisaldab autoriõigusega kaitstud materjale ja kogu e-raamatu sisu on autorikaitse objekt. E-raamatu kasutamine on lubatud üksnes autoriõiguste omaniku poolt lubatud viisil ning tingimustel.
Tingimused e-raamatu kasutamiseks:
1. Kogu e-raamatu sisu on autoriõigustega kaitstud. Kõik õigused reserveeritud;
2. E-raamat on mõeldud üksnes isiklikuks kasutamiseks;
3. E-raamatu osaline või kogu sisu paljundamine mis tahes kujul on keelatud, va isiklikuks kasutamiseks e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omaniku poolt;
4. E-raamatust või selle üksikutest osadest võib teha isiklikuks tarbeks väljatrükke üksnes e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omanik, e-raamatu kopeerimine ja kolmandatele isikutele jagamine ei ole lubatud;
5. E-raamatu võib alla laadida ning salvestada oma arvutisse üksnes e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omanik;
Keelatud on e-raamatust kõrvaldada omandiõigust tähistavaid märke, etikette või muid e-raamatu märke.
VASTUTUS
Autoriõigusega kaitstud e-raamatu mittesihipärane kasutamine või omavoliline turustamine on ebaseaduslik ja on aluseks kahjunõude esitamisele. E-raamatu väljaandja ja levitaja ei vastuta kahju eest, mis tuleneb e-raamatu väärast kasutamisest.
Kasutades käesolevat e-raamatut nõustute automaatselt eespool toodud tingimustega.
Nimi: Kirjastus Ilmamaa eISBN: 978-9949-473-63-2
SOO
ROMAAN
KIRJUTATUD ON …
Paberraamatu ilmumisandmed,
mille järgi on valmistatud e-raamat
TOIMETUS: OSKAR LUTS, JAAN ROOS JA OSKAR URGART
PEATOIMETAJA JAAN ROOS
KEELELINE KORREKTOR T. MELSO
KAAS E. KOLLOM’ILT
O-ü. “Noor-Eesti Kirjastuse” trükikoda Tartus 1939
SAATEKS
“Kevadete” menu õhutas O. Lutsu palavikuliselt ja kiiretempoliselt looma. Selle palavikulise loomisinnu tulemuseks oli paari-kolme aastaga kümmekond teost. Nende hulka kuulub ka “Soo”, mis on kirjaniku üks jõulisemaid, põnevamaid ja värskemaid teoseid.
“Soo” ainestikuline ja faabulaline koostis põhineb suures osas tõsielulisel sündmusel, mida kirjanik noorpõlves kuulis Palamusel Goldberg’i veskis ühe veskilise suust, kes oli sinna kaugemalt tulnud. Luts käis siis Tartu reaalkoolis ja oli neljanda klassi õpilane. Jutustuse sündmustik sai koolipoisile südameligidaseks ja ta kandis seda eneses aastaid. Hiljem leidis ta sobiva juhuse ära kasutada seda ainet ja valada kirjanduslikku vormi, lisades omalt poolt mainitud ainekompleksile mõningaid motiive ja episoode juurde.
Kirjutama hakkas Luts “Sood” 1913. a. sügisel Tartus, töötades harilikult kella 5 kuni kella 8—9-ni hommikul. Töö kirjutamise ajal elas ta esiti Lodja, siis Pargi ja viimaks Võru tänavas. Teost ei saanud ta aga lõpetada Tartus, vaid alles Maailmasõja algul Pihkvas augustis 1914. a. “Soo” kirjutamine ei edenenud pidevalt, vaid katkestus vahetevahel, sest kirjanik tegi ka muid töid. Muuseas tõlkis ta ka Vanemuise teatrile repertuaari jaoks näidendeid. Need olid K. Gutzkowi “Uriel Acosta” ja N. Gogoli “Revident”.
“Soo” käsikiri lõpetatud, saatis Luts selle Tartu Noor-Eesti Kirjastusele kirjastamiseks. Teos läks kohe trükki ja ilmus samal aastal müügile.
Teose esimene trükk ilmus pealkirja all “Kirjutatud on” … Teisel trükil, ilmunud 1920, oli pealkirjaks juba “Soo”. See ilmus 4000 eksemplaris ja samuti Noor-Eesti kirjastusel nagu esimenegi trükk. Pealkirja kõrval muutis kirjanik teises trükis ka teose teksti, eriti lõpus, kust välja on jäetud Juku pihtimus Toomale, mis tundub psühholoogiliselt vähe põhjendatuna.
Esimene trükk ilmus ilma kaaneilustiseta, jätab aga välimuselt ja paberilt parema mulje kui teine trükk, millel on küll üsna meeldiv kaaneilustis, kaane-ja lehepaber aga räpased, nii et raamat näeb välja üsna kehv. Esimeses trükis sisaldab teos 187, teises 170 lk., mõlemad trükid on harilikus Noor-Eesti ilukirjanduslikkude teoste kaustas. Käesolevas kogutud teoste väljaandes ilmub “Soo” kolmandas trükis.
Lugejate poolt leidis “Soo” head vastuvõttu ja sai kiiresti paljudele lemmikraamatuks. Arvustuse suhtumine oli aga kahesugune. Ühed arvustajad suhtusid teosesse heatahtlikult ja hindasid seda kiitvalt, teised arvustasid aga raamatut üsna karmilt.
K. A. Hindrey oma arvustuses (ajakiri “Eesti Kirjandus” 1914, nr. 12) ütleb: “See on üks hea, täiesti uus Luts, kes selle jutu on kirjutanud. Ta on ikka küll seesama huvitav ja elava hingega Luts, kuid siin on ta kaaluvam, valivam, püüdvam,” ja edasi: ““Kirjutatud on” … aga on juba töö, … mida sa juba maitsed, mis sind kõvasti oskab huvitada, selle peale vaatamata, et sa ka siin küsimusi leiad, mille puudutamine ainult puudutamiseks jääb, kuna mõni kõrvalnähtus mõnikord eesplaanile tungib.”
Üsna vastupidine “Soo” kohta on aga J. Kärneri hinnang, kes teosele ette heidab kinolikkust ja kõrget paatost (“Tallinna Kaja” 1915, nr. 5). Selle eitava suhtumise puhul ei saa arvustaja aga tunnustamata jätta teoses Lutsu kui kirjaniku ande üldisi voorusi, mis esinevad tema kirjanikufantaasias, kujude loomise oskuses ja jutustamisandes.
Tänapäev loetakse “Sood” kõigist selle puudusist hoolimata O. Lutsu üheks isikupärasemaks ja sellega ka väärtuslikumaks teoseks ning seda peamiselt selle sisulise koostise osas, mida kannavad tugev elukirg ja jõuline fantaasia. Teoses on nii faabulalist kui psühholoogilist põnevust ja elevust. Sündmustik, millesse on põimitud ootamatuid juhtumeid ja põnevaid seiku, samuti tegelaste hingeelu analüüs hoiavad lugejat alatasa pingul. Tõsi küll, tegevustik tundub kohati kinolisena ja ebareaalsena (Tooma öine eksimine ja sattumine sookollide majja, tema ja Metskassi tagaajamine järvel ja metsas sookollide poolt, Madjaku hukutamine soos eksitule abil jne.), kuid see siiski ei eksita palju.
Tegelasi kujutab kirjanik nagu möödaminnes, kuid sellest hoolimata esinevad need elavate ja usutavate inimestena. Kõik nad kannatavad, olemata rahul oma elu ja saatusega. Igal on oma raskused ja hädad, kõigil erandita. Nii Metskass kui ta ema, nii Juku kui Liis, nii Jannu kui Sombu preili, jah isegi sookollid ja viimaks Toomaski — kõik nad kannatavad. Tabavalt sümboliseerib “Soo” tegelasi mõraga kella motiiv, milles avaldub ühtlasi ka üks teost kandev idee. “Iga inimene on omal viisil mõraga kell,” ütleb Liis (lk. 129).
Tähtis rõhk “Soos” langeb meeleolule, mis on rahutu, nukker ja müstiline. Seetõttu viibib lugeja teost lugedes nagu mingis salapärases nõiutud maailmas.
Luts tituleerib “Soo” novelliks, ometi puuduvad sellel novelli olulisemad liigitunnused. Tol ajal nimetati kõiki ses laadis ja ulatuses kirjutatud teoseid novellideks, vrd. näit. Tammsaare “Pikad sammud” jne.
Kirjandusvooluliselt tähistab “Soo” uue ja nimelt uusromantilise voolu mõjulepääsu O. Lutsu loomingus, kusjuures jäävad aga realistlikud sisu-ja stiili-elemendid edasi figureerima, mitte aga enam ülekaalus olevatena, nagu see sündis “Kevadetes”, vaid rohkem varjulejäänuina.
J. R.
LIIS
“Aa, madam Liis!”
“Pea suu! Vaevalt saab õue, kui sõimama hakkab. Viis aastat ei ole inimest näinud, ja kui siis näed, siis sõimab. Mine tuppa, söök on laual.”
“Tere, austatud madam! Kõigepealt nõuab viisakus, et mind seisusekohaselt vastu võetaks. Mina olen nüüd —”
“Samasugune krants nagu ennegi.”
“Pardon!