„Festivali toetuseks korraldatud ballile. See toimub lossis. Tuleb smoking selga ajada. Michelle tahtis minna.“
„Mis me rikastest räägime,“ nöögib Ruth.
Nelson vaid mühatab vastuseks. Ta ei suuda kujutleda midagi hullemat kui ahvikostüümis kekutamine, seltsiks kari täispuhutud kunstikeigareid. Lisaks ta naisele oli paraku ka ülemus Gerry Whitcliffe talle peale käinud, et ta peab tingimata minema. „Täpselt seda sorti reklaam, mida politsei vajab,“ oli Whitcliffe öelnud, jätmata targu mainimata, et Nelsoni tegevus Saltmarshi juhtumis oligi põhjus, miks politsei nii väga head reklaami vajas. Reklaam! Taevas halasta.
„Kahju,“ ütleb Max rõõmsalt, käsi Ruthi õlgade ümber ootavalt rippu. „Vahest teinekord.“
Nelson jälgib, kuidas nad eemalduvad. Fööniksi õlleaed täitub varaõhtustest trimpajatest. Ta kõrvu kostab naeru ja klaaside kõlksatusi. Nelson ei saa midagi parata, et loodab salamahti, et Leah’ onu siidrivarud oleksid juba läbi müüdud.
2. PEATÜKK
Ruth sõidab aeglaselt mööda A47 maanteed King’s Lynni poole. Kuigi kell on kaheksa läbi, ei taha ummikud lõppeda. Kuhu see mass küll voorib, mõtleb Ruth, toksides kannatamatult sõrmega rooli ja piieldes veoautode, sõiduautode, haagissuvilate ja liinibusside voori. Puhkuste aeg pole veel käes, aga koolilaste sõidutamiseks ja isegi töö vahet pendeldajate jaoks on kell liiga palju. Mida küll mõtlevad kõik need inimesed, kes suunduvad Narborough’sse, Marhami ja West Winchi? Miks nad kõik just selles konkreetses põrguringis lõksus on? Juba mitmendat ristmikku järjest on ta kinni ühe suure BMW taga, mille tagaaknal vedeleb kaks ennast täis ratsakiivrit. Ta hakkab seda BMW peret juba vihkama, koos kõigi nende Longleati safaripargi kleepsu ja personaalse registreerimisnumbri (SH3LLY 40) ja nende ratsanädalavahetustega. Ta võib kihla vedada, et tegelikult neile isegi ei meeldi hobused. Londoni äärelinnas kasvanud Ruth pole kunagi hobuse selga saanud, kuigi salaja armastab ta poniteemalisi raamatuid väga. See auto kingiti Shellyle raudselt neljakümnendaks sünnipäevaks koos puhkusereisiga Kariibi mere saartele ja spetsiaalse Botoxi-kuuriga. Ruth saab ka kahe kuu pärast nelikümmend.
Talle oli see pubi meeldinud, mis sest, et ta jõi vaid apelsinimahla. Max oli Rooma matusekommete teemal väga huvitav vestluspartner. Ja meie peame roomlasi nii tsiviliseerituteks, oli ta pahandanud, ja vihastame barbaarsete rauaaja kommete peale, samas kui meil on hulgaliselt tõendeid Rooma karistusmatustest, tapmisriitustest ja isegi lapsetappudest. Näiteks kümme aastat tagasi leiti St Albansist ühe poisi pealuu, millest võis järeldada, et poiss oli surnuks tümitatud ja tal siis pea maha raiutud. Springfieldis Kenti maakonnas leiti ühe Rooma templi kõigi nelja nurga alt kaks vundamendiohvriks toodud imikut. Ruth väristab end ja tõmbab käega kergelt üle kõhu.
Kuid Max oli siiski hea kaaslane, hoolimata kõigist tema surma- ja pea maha raiumise juttudest. Ta oli üles kasvanud Norfolkis ja armastas seda silmanähtavalt. Ruth rääkis talle oma kodust Põhja-Norfolki rannikul, tuultest, mis lähtuvad otse Siberist, parkjuureõitest lillatavast padurannast. Tore oleks seda kunagi külastada, oli Max öelnud. See oleks tore, oli Ruth vastanud, kuid rohkem polnud nad sellest rääkinud. Ruth oli siiski lubanud järgmisel nädalal väljakaevamisi vaatama minna. Maxile tuleb Sussexi maakonnast terve meeskond appi. Nad kavatsevad põllul laagri püsti lüüa ning terve mai ja juuni kaevata. Ruth tunneb nostalgiatuhinat, kui meenutab suvekaevamisi, küünarnukitunnet, laulmist ja kanepi suitsetamist lõkke ümber, päevi täis kontimurdvat tööd. Korralike kemmergute ja duššide puudust ta küll ei igatse. Sellise värgi jaoks on ta liiga vana.
Jumal tänatud! SH3LLY 40 on vasakule ära pööranud ja Ruth näeb Snettishami ja Hunstantoni viitu. Ta on peaaegu kodus. Raadio Neljas räägib keegi kaotusvalust, et „igale asjale on määratud aeg“. Ruth armastab Raadio Nelja, aga reservatsioonidega. Ta lülitab kassetimängija sisse (ta auto on CD-mängija jaoks liiga vana) ja õhk täitub Bruce Springsteeni südamepõhjast tuleva puhastverd ameeriklase vingumisega. Ruth armastab Bruce Springsteeni – tema avarat maanteed, hukule määratud armastust, sõpru nimega Bobby Jean, kes on rasketel aegadel langenud –, ja narritagu teda palju tahes, tema oma maitset ei muuda. Ta keerab heli hoopis valjemaks.
Nüüd sõidab Ruth pea kohal kaarduvate puude vahel, teeservad on paksult mets-harakputke täis. Hetke pärast, nagu ta teab, lõppeb puiestee nagu nipsust, ja ta ees paistab meri. Ta ei väsi sellest hetkest ealeski, kui horisont korraga lõpmatusse sirutub, sinine muutub valgeks ja valge kuldseks. Siin sõidab ta kiiremini, ning jõudes autoelamute platsini, mis tähistab tema kodutee algust, peatub ta uuesti, ronib autost välja, ja laseb merebriisil juuksed näo eest ära puhuda.
Eespool paistavad liivaluited, tuulest fantastilisteks kujunditeks kuhjatud. On mõõnaaeg ja merd on vaevu näha, kõigest sinine triip halli liiva taustal. Kajakad hõiguvad kõrgel vee kohal ja üksiku purjelauduri punane puri libiseb sätendades vaikselt mööda.
Mingi hoiatuseta küünitab Ruth end ettepoole ja oksendab kontrollimatult.
Norwichi lossis, mis kujutab endast Victoria-aegset glasuuri rammusa keskaegse koogi peal, tegutseb nüüd muuseum. Nelson on seda koos tütardega mitu korda külastanud. Neile meeldisid sealsed vangikoopad, nagu ta mäletas, ja Laural oli eriline nõrkus teepottide kogu vastu. Viimasest korrast on aga juba aastaid möödas, ja kui nad astuvad abikaasa Michelle’iga mööda siuglevat, tulvvalgustatud ja vapilippudega kaunistatud teerada hoone suunas, kardab ta kõige hullemat. See kartus osutub tõeks, kui nad teenijatüdrukuteni jõuavad. Kutsel küll kostüümipidu ei mainitud, aga need neiud on mingi kahtluseta kõrtsiplikad, seljas madala lõike ja ähmaselt keskaegse moega kleidid, peas satsilised tanud. Näitsikud ulatavad šampanjapokaalidega kandikuid nende poole ja Nelson haarab suurima šampanjakogusega klaasi, mis ei jää Michelle’il muidugi märkamata.
„Sina võtad muidugi kõige suurema,“ märgib ta ja võtab ise klaasi apelsinimahla.
„Mul läheb alkoholi vaja, et see õhtu üle elada,“ kaitseb end Nelson, kui nad raskete puitusteni kõnnivad. „Sa ei öelnud, et see kostüümipidu on.“
„Ei olegi.“
Michelle kannab hõbedast minikleiti, mis on kindlasti mitte-keskaegne. Nelson tunneb lausa, et sellele kuluks rohkem kangast ära, näiteks slepp või krinoliin või mis iganes naised tollal ka ei kandnud. Ta näeb siiski hea välja, seda peab mees tunnistama.
Nad astuvad ümmargusse vastuvõtusaali, kus neid ootab veel šampanjat, üks lautomängija, ja mis kõige häirivam, kojanarr. Nelson taganeb sammukese.
„Mine-mine,“ tõukab Michelle takka.
„Seal on üks sukkpükstes mees!“
„No ja siis? Ega ta sind ära tapa.“
Nelson siseneb ettevaatlikult tuppa ja peab pajatsit silmas. Seejuures on ta aga tähelepanuta jätnud teise ohuallika, mis läheneb talle vastassuunast.
„Aa, Harry! Ja kaunis missis Nelson.“
See on Whitcliffe, kes hiilgab oma smokingus, mille särgikaeluse on ta nööpimata jätnud, pidades seda arvatavasti trendikaks. Lisaks kannab ta valget salli. Pihkur.
„Tervist, Garry.“
Whitcliffe suudleb Michelle’i kätt. Pajats kiibitseb lootusrikkalt sealsamas ja väristab oma kellasid.
„Te ei maininud, et siin on veidrates kostüümides rahvast,“ toriseb Nelson põhjapoolse aktsendiga, mis tal stressirikastes olukordades alati välja lööb.
„See on keskaja teemapidu,“ selgitab Whitcliffe mesiselt, „Edward ajab neid asju nii ladusalt.“
„Edward?“
„Edward Spens,“ täpsustab Whitcliffe. „Mäletad, rääkisin sulle, et seda õhtut rahastavad Spens ja Co?“
„Ehitajad. Jah.“
„Töövõtjad,“ täpsustab hääl nende selja