Originaali tiitel:
Susan Mallery
FALLING FOR GRACIE
2005
Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Tõnu Ehasalu
Korrektor Inna Viires
© 2005 by Susan Macias Redmond
Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 10261
ISBN (PDF) 978-9949-458-59-2
ISBN (ePub) 978-9949-84-917-8
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta Interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Kallis lugeja!
“Vana arm ei roosteta” on üks mu kõigi aegade lemmikraamatuid ja seepärast on mul selle taastrüki üle eriti hea meel.
Neliteist aastat tagasi armus toona teismeline Gracie meeletult endast paar aastat vanemasse Rileysse, kes ei olnud tüdrukust aga sugugi huvitatud. Kuid Gracie ei lasknud end sellest segada. Ta palus ja anus, pani poisi autosse koguni skungi – kuid poiss ei kutsunud teda kõigest hoolimata isegi kohtama. Veelgi hullem, Riley armus hoopis ühte teise tüdrukusse, murdes nii peaaegu Gracie südame.
Gracie ema saatis tütre linnast ära, et lasta vaesel Rileyl hinge tõmmata ning et tütar südamevalust üle saaks. Terve mõistus tuligi lõpuks tagasi, aga koos sellega saabus ka sügav häbitunne ning Gracie vandus endale, et ei naase enam kunagi oma endisesse elukohta.
Kuid neljateistkümne aasta möödudes hakkab Gracie õde abielluma ja Gracie peab kodulinna tagasi pöörduma. Kummalisel kombel on ka Riley, kes on samuti vallaline, linnakesse tagasi tulnud. Kohe hakkavadki kõik neist uuesti rääkima. Kuidas Gracie mehest ka eemale hoida ei üritaks, kohtub ta temaga ikka ja jälle...
Riley on kõige viimane mees, kellega Gracie tahaks tegemist teha. Kuid mõnikord võib härra Vale hoopis härra Õigeks osutuda!
Head lugemist!
Susan Mallery
Hazelile, armastuse ja tänuga
Esimene peatükk
“Gracie? Gracie Landon, kas see oled sina?”
Keset ema majaesist muruplatsi lõksu langenud Gracie vaatas, ajaleht ühes ja kohvikruus teises käes, igatsevalt päästva maja välisukse poole.
Teoreetiliselt oleks ta võinud jalga lasta, kuid see olnuks Eunice Baxteri, nende kaheksakümnendates eluaastates naabri suhtes ebaviisakas. Ja Gracie oli saanud hea kasvatuse.
Ta lükkas magamisest sassis juuksed kõrva taha ja liipas noorema õe karvastes sussides madala puidust tara juurde, mis Landonite õue Eunice Baxteri aiast eraldas.
“Hommikust, proua Baxter,” püüdis ta rõõmsalt tervitada. “Jah, mina olen Gracie.”
“Heldeke, nii ongi. Ma pole sind terve igaviku näinud, aga vannun, et oleksin su igal pool ära tundnud. Kui kaua me ei olegi kohtunud?”
“Neliteist aastat.” Pool Gracie elust. Ja ta oli nii lootnud, et inimesed on ta unustanud.
“Jaa, seda küll. Aga sa näed kenake välja. Kui sa ära läksid – ja ma ei taha sind küll kuidagi riivata –, olid sa kohutavalt kole laps. Isegi su vaene ema muretses, et sa ei muutugi ilusaks, aga sa muutusid siiski. Sa näed välja nii särav ja sile nagu ajakirja kaanetüdruk.”
Graciele ei meeldinud eriti, kui talle tema inetut perioodi meenutati, mis oli kestnud peaaegu kuus aastat. “Tänan väga,” vastas ta tasapisi ukse poole nihkudes.
Eunice kohendas oma kollakat lokikuhja ning haaras endal seejärel mõtlikult lõuast kinni. “Kas tead, ma just rääkisin sinust sõbranna Wilmaga. Me arutasime, et tänapäeva noored ei oska korralikult armuda, nagu armutakse filmides või nagu sina Riley Whitefieldi armusid.”
Oh, issand küll! Mitte Rileyt. Kõike muud, kuid mitte Rileyt. Kas nad ei võiks pärast kõiki neid aastaid unustada Gracie kurikuulsa noore hullunud ahistaja mineviku?
“Seda ei saanud just armastuseks nimetada,” vastas Gracie, mõeldes, miks ta küll oli nõustunud pärast nii pikka pausi koju tulema. Oh, jah, õige. Tema noorema õe pulmad.
“Sa olid tõelise armastuse elav kehastus,” sõnas Eunice. “Sa peaksid selle üle uhke olema. Sa armastasid poissi kõigest südamest ja ei kartnud seda välja näidata. See nõuab suurt julgust.”
Või hullumeelsust, mõtles Gracie muiates. Vaene Riley. Ta oli poisi elu tõeliseks põrguks muutnud.
“Ja see reporter kirjutas sinust linna ajalehes, nii et kõik teavad sinu lugu,” lisas Eunice. “Sa olid kuulus.”
“Pigem küll kurikuulus,” pomises Gracie, kellele meenus, kui alandav oli olnud lugeda oma armumisest hommikusest ajalehest.
“Wilma lemmiklugu on see, kui sa naelutasid Riley sõbranna maja ukse ja aknad kinni, nii et too ei saanudki poisiga kohtama minna. See on hea lugu küll, aga minu lemmik on see, kuidas sa ennast siinsamas Riley auto ees pikali viskasid,” osutas Eunice majaesisele tänavale.
“Ma nägin seda kõike pealt. Sa ütlesid Rileyle, et armastad teda liiga palju, et lasta tal Pamiga abielluda ja kui ta kihlust ei katkesta, tuleb tal sinust lihtsalt üle sõita ja sind niimoodi piinadest päästa.”
Gracie hoidis oiet tagasi. “Jah, see oli hea lugu küll.” Miks võis kogu ülejäänud maailm oma lapsepõlvealandused seljataha jätta, tema omadest aga tahtsid kõik siiamaani rääkida?
“Ma usun, et võlgnen Rileyle vabanduse.”
“Ta on tagasi linnas,” teatas Eunice rõõmsalt. “Kas teadsid?”
Kuna peaaegu kõikide eesmärgiks, keda Gracie viimasel paaril päeval oli trehvanud, oli olnud teda sellest faktist teavitada, siis jah, ta teadis küll. “Kas tõesti?”
Vana naine pilgutas silma. “Ta on jälle vallaline. Aga sina, Gracie? Kas sinu elus on mõni eriline inimene?”
“Ei, aga mul on praegu ka väga palju tööd ja...”
Eunice noogutas mõistvalt. “See on saatus. Teie kaks olete taas kokku toodud, et anda teile uus võimalus.”
Gracie teadis, et pigem istuks ta ihualasti tulle, kui veel Riley Whitefieldiga tegemist teeks. Talle piisas täiesti juba olemasolevast häbist. Ja kes teadis, mis piinu Riley oleks soostunud kannatama, et ainult Graciele meeldimisest pääseda?
“See on tõesti tore, aga ma ei usu, et ma...”
“Võib ju olla, et sa meeldid talle ikka veel,” ütles Eunice.
Gracie naeris. “Proua Baxter, Riley kartis mind nagu tuld ja kui ta mind praegu näeks, jookseks ta karjudes vastassuunas.” Ja kui nüüd aus olla, kes võinuks teda ka selles süüdistada?