et oleksid siin, kuigi asjad liiguvad paremuse poole. Kõik on pärast Edmundi surma lõpuks maha rahunenud, kuigi ema on pisarais ja isa raevukas. Ma tunnen ka mingil moel temast puudust, neist tobedustest, mida me koos tegime. Naljakas, kuidas pärast inimese surma unustatakse, kui ebameeldiv ta oli. Arvatavasti ei kujuta ta endast enam ohtu.
Taastasin sõpruse Hattiega, olgugi et ta on rasedusest alates olnud tapvalt igav. Läksin eile tema juurde pärastlõunast teed jooma. Ta oli värvinud tulevase beebi toa võikalt roheliseks, justkui oleks see ainuke värv, mida ta leida suutis. Ta ridaelamukorter Church Rowl on piinavalt tilluke. Ma ei mõista, kuidas ta seda taluda suudab.
„Kuid ma elan ju preili Paltry kõrval, ta on ämmaemand!“ hüüatas ta, seletamatu rõõm kaunil näol. Ta pikad juuksed on alates rasedusest olnud eriti korratud. „Kas sa ei taipa, kui kasulik see on? Kuigi preili Tilling on sünnituse juures mu peamine abiline, ta on mulle pärast vanemate kaotust kui pereliige.“
„Ja härra Slater elab samuti sinu lähedal. See on palju erutavam.“ Ma naersin, muretsedes samal ajal, kas mitte kogu see igav vestlus ei aja mu huulepuna laiali. Ma tahtsin suurepärane välja näha, kui härra Slateriga juhuslikult kokku puutuma peaksin.
„Kuidas su kihlvedu edeneb?“ päris ta.
„Ei kuidagi. Ma tunnistan, et ei tea, mida temast arvata.“
„Saan aru, mida sa silmas pead. Mõtlen samuti, millega ta küll tegeleb. Näen teda alati väljumas, ta läheb kas jalgsi või autoga, maalimistarbeid tal pole ja ta ei tule niipea tagasi.“ Hattie käitub alati nagu vanem ja mõistlikum. Ta arvab, et kui on kaks aastat vanem, siis on ka targem. Beebiootus on ta lausa väljakannatamatuks muutnud.
„Võib-olla on ta tõesti filmitäht!“ naersin ma. „Tal on kindlasti selleks sobiv välimus.“
Hattie ei naernud. „Ehk oleks sulle parem, kui kedagi teist taga ajaksid.“
Vaatasin teda, ta kohutavat rasedakleiti, väikese umbse maja üksildast vaikust, kuid ma teadsin, et ta on kiretult õnnelik. Pean tunnistama, et tajusin hetkelist kadedust. Ära muretse, see läks peagi üle. Kes üldse tahakski Victor Lovelli? Kes tahaks olla rase, kui sõda toob endaga kaasa nii palju erutust? Tüdrukud võivad üht-teist uut ja huvitavat teha. Me poleks kunagi saanud kontoritööle, mina sõjaministeeriumisse, ja sind poleks iialgi saadetud omapäi Londonisse elama. Peod ja vabadus. Olen kuulnud, et Constance Worthing toimetab isegi lennukeid sihtpunkti, et sõjas kasulik olla.
Ma arvan, et Hattie on alati tundlik olnud, aga näib, et ta on end nii ärritavalt hästi sisse seadnud. Ma mäletan, kui me noored olime ja kõik kolmekesi kätest kinni hoides hüüdsime: Oleme sama tugevad kui maod, sama raevukad kui hundid ja sama vabad kui tähed.
„Ma olen ikka seesama inimene nagu varem,“ ütles ta äkki, nagu lugenuks mu mõtteid – veider, kuidas ta seda teeb –, ja ma teadsin, et ta ei ole üldsegi muutunud.
Mõtlesin koju jalutades, kuidas Hattie lapse saab. Ma arvan, et ei taha eriti ema olla, kuid võib-olla polegi see nii halb, kui endale ette kujutan.
Silvie tuli mu tuppa, kui juba kodus olin, ta vaiksed väikesed jalad astusid ettevaatlikult tualettlaua juurde. Ta korrastas seda aarete jaoks, küsides minult erinevate esemete kohta, mille otstarvet ta ei teadnud. Mõnikord mõtlesin neist jutu välja: kuskilt sügavalt pärit kaelakee, huulepulk, mille kaotas printsess.
„Kas sulle meeldib härra Slater?“
„Kuidas sina sellest tead?“
„Kitty rääkis mulle,“ ütles ta lihtsalt. „Ma loodan, et härra on lahke. Nagu sinagi.“
Naeratasin ja kaisutasin teda. Ma panen Kitty kahetsema, et ta mu saladusi välja lobiseb ‒ rohkem ta neid enam ei kuule.
Kirjuta mulle varsti, Angie, sest ma igatsen meie sulitempe taga. Soovin, et nad saadaksid mind Londonisse sinu juurde, ehkki nüüd, kui ma härra Slaterit pean õrritama, mitte otsekohe.
Armastusega
Venetia
PREILI EDWINA PALTRY KIRI OMA ÕELE CLARALE
Church Row 3
Chilbury
Kent
Neljapäev, 4. aprill 1940
Kallis Clara!
Tehing on sõlmitud. Armas õde, meid ootab suurem rikkus, kui me eales unistada oleksime osanud. Nagu kokku lepitud, läksin brigaadikindraliga metsas asuvasse mahajäetud kivikuuri kohtuma.
Ta oli juba kohal ja võttis välja hõbedast taskukella. „Sajäid hiljaks.“
„Tõesti või?“ naeratasin viisakalt. „Kui kahju!“
Ta mühatas mu häälest kostva eksimatu iroonia peale. „Noh? Kas arvad, et suudad seda teha?“
„Te peate silmas beebide vahetamist?“ Ma ei naeratanud enam, kuigi leidsin endiselt, et on ülilõbus, kui ta just seda öelda tahtis. „Napsan pärast sünnitust maimukesed ja panen mõlemad naised uskuma, et nad äravahetatud lapse ilmale tõid?“
„Jah, naine, kurat sind võtku,“ karjus ta. „Või peaksin kellegi teise otsima?“
„Ma kahtlen, kas te kedagi nii usaldusväärset leiate.“ Siis lisasin koos naerupahvakuga: „Kuigi ka proua Tilling on ämmaemandate koolituse läbinud, ehk soovite temalt abi paluda?“
„Ära räägi lollusi,“ möirgas mees. „Vasta mulle. Kas sa teed seda?“
„Oleneb pakutavast summast.“
Ta norsatas nagu tige pull. „Ma annan sulle viis tuhat.“
Sekundi murdosa jooksul seiskus mul hingamine. Viis tuhat naela on ülisuur summa – kümme korda rohkem, kui ma aastaga teenin. Kuid ma ei kavatsenud sellega leppida. Vanal lurjusel on kaugelt rohkem raha. Olen ju näinud ta pidurõivaid ja -ehteid, kristallist lühtreid ja neetud kroonijuveele.
„Ma ei saa hiljem enam töötada ja pean pärast seda külast lahkuma,“ laususin nii kurvameelselt, kui suutsin. „Vajan kakskümmend, et asja üldse kaaluda.“
Ta läks raevu. „Olgu siis kaheksa tuhat. See peaks olema sinusugusele naisele piisav.“
„Minusugusele naisele?“ Tõstsin pilgu ja vaatasin, kuidas ta mind põrnitses. Kergitasin kulme. „Teate, minusugune naine võib suure tormi üles keerutada.“
„Kas sa ähvardad mind?“ sisises ta. „Kui sa seda teed, eitan ma kõike. Keegi ei usu sinu sõna minu oma vastu.“
„Sellele ei maksa küll lootma jääda, brigaadikindral,“ sõnasin ma. „Teiesuguste aristokraatide võimuaeg on ammu möödas.“
„Ma lasen su veel millegi eest üles puua, pea meeles.“
„Kümme tuhat ja ma teen seda,“ sõnasin kindlameelselt. „Eeldusel, et saan raha hoolimata sellest, kas asi õnnestub või mitte.“
„Sa teed täpselt seda, mida ma käsin, preili Paltry, või sa ei saa siin enam kunagi töötada. Kas kuuled?“ Ta tuli mulle lähedale. „Saad raha siis, kui mina saan oma poisi.“
„Te maksate mulle enne ja kui poisse ei sünnigi, ei saa mina sinna midagi parata. Aga kui tuleb poiss,“ naeratasin ahvatlevalt, „saate ta endale.“
Mees surus käed rusikasse. Ta ei olnud selle pärast tinginud. Alates hetkest, kui ma viis aastat tagasi siia tulin, asusin hoolikalt oma mainet kujundama, et minust jääks mulje kui ausalt töötavast inimesest. Eriti jälgisin rohtude määramist, millega ma ühes Somerseti külas eksinud olin. (Sa ju mäletad, kuidas mind lahkuma sunniti pärast seda, kui andsin soolatüügastega