Jahiseltskond. Lucy Foley

Kaamera oli dokumenteerinud üksnes lumesaju alguse, ekraanilt oli näha, kuidas valge lumeväli teeraja enda alla mattis.

      Surnukeha leidmine oli tegelikult hakanud tõenäolisena tunduma. Aga sellele kinnituse saamine on midagi palju hullemat.

      Doug veab käega läbi silmadele vajunud lumemärgade juuste. Kui ta seda teeb, näen, et ta käsi – käsivars, terve mehe kogu – väriseb. Veider on Dougi-sugust vintske välimusega, ragbimängija kehaehitusega meest sellises seisundis näha. Ta oli merejalaväes, niisiis on ta ilmselt üksjagu surma näinud. Aga seda nägin minagi oma eelmisel töökohal. Tean, et selle põhjustatud eksistentsialistlik hirm ei lahku meist kunagi päriselt. Lisaks on surnukeha leidmine hoopis omaette teema.

      „Ma arvan, et sa peaksid seda vaatama tulema,“ ütleb mees. „Seda surnukeha.“

      „On see tõesti vajalik?“ Ma ei taha, et see vajalik oleks. Ma ei taha seda näha. Ma tulin nii kaugele just surma eest pagemiseks. „Äkki ootame lihtsalt ära, kuni politsei kohale jõuab?“

      „Ei,“ ütleb mees. „Nad ei pääse siia veel niipea. Ja ma arvan, et sa pead seda kohe nägema.“

      „Miks?“ küsin. Kuulen isegi kuidas see kõlab: kaeblikult, vinguvalt.

      „Selle ...“ ta tõmbab käega üle näo, see liigutus veab ta naha pingule ja silmakoopad meenutavad kummitusliku maski omi. „Selle … surnukeha pärast. Selle väljanägemise pärast. Mina ei usu, et see oli õnnetus.“

      Tunnen, kuidas mu nahk külmaks tõmbub, ja see ei ole kuidagimoodi ilmaga seotud.

      Kui me välja astume, sajab endiselt nii tihedat lund, et ukseavast näeb vaid paari meetri kaugusele. Järv on peaaegu nähtamatu. Olen endale selga ajanud riided, mis on tegelikult selles kohas mu välitööriietus: kobaka sulgedest Michelini mehikese jope, matkasaapad, punase mütsi. Tatsan Dougi kannul ja püüan ta pikkade jalgadega sammu pidada, mis pole sugugi lihtne, kuna tema on ligi kahe meetri pikkune ja mina annan vaevalt meeter kuuskümmend välja. Mingil hetkel ma komistan, Dougi suur kinnastatud kämmal sähvab minu suunas ja paneb mu taas jalgele niisama kergelt, nagu oleksin laps. Tunnen isegi läbi varruka paksu sulekihi ta raudsetena mõjuvate sõrmede tugevust.

      Mõtlen majakestes lõksus olevatele külalistele. Küllap on tegevusetus ja ootamine jubedad. Me ei lubanud neil koos meiega otsima tulla, kuna risk veel mõnda inimest kaotsi lasta oli liiga suur. Keegi ei peaks sellise ilmaga väljas olema. Just sellise ilmaga inimesed surevadki: „eluohtlik“, ütleb hoiatus. Aga tegelikult on probleemiks tõsiasi, et enamiku külaliste jaoks on see keskkond niisama tundmatu, nagu oleks nad teisel planeedil. Need inimesed elavad otsekui võlutud elu. Elu on neil aidanud end puutumatuna tunda. Nad on niivõrd ära harjunud neid igapäevaelus ümbritseva nähtamatu turvavõrguga – sidevõimalused, kiire hädaabi, tervishoid ja ohutusjuhised –, et arvavad selle endiga kõikjal kaasas olevat. Nad kirjutavad nõusolekulehele rõõmuga alla, kuna ei mõtle tegelikult selle sisule. Ei usu sellesse. Nad ei arva hetkekski, et halvim võiks just nendega sündida. Kui nad võtaksid vaevaks sellele mõelda, sellest aru saada, siis tõenäoliselt nad siia ei tulekski. Nad kardaks liialt. Aru saades, kui isoleeritud see keskkond tegelikult on, hakkame taipama, et sellises kohas tahavad elada üksnes veidrikud. Inimesed, kes millegi eest pagevad või kellel pole midagi kaotada. Minusugused inimesed.

      Doug juhatab mind nüüd ümber järve vasaku kalda puude suunas.

      „Doug?“ Taipan, et ma sosistan. Lumi muudab siin valitseva vaikuse veel sügavamaks. Inimese hääl mõjub selles väga valjuna. Tekitab tunde, otsekui jälgiks sind keegi. Nagu kuulaks tihke puudemüüri või läbitungimatu valge kardina taga keegi pealt. „Miks sa arvad, et see polnud õnnetus?“

      „Küll sa aru saad, kui me kohale jõuame,“ vastab tema. Ta ei vaevu tagasi minu poole vaatama ega sammu aeglustama. Ja siis ütleb ta üle õla: „Ma ei arva, Heather, ma tean.“