Eesti Vabadussõja poliitiline ajalugu. Eduard Laaman

hea ajaloolise mõju kõrvaldanud. Nõuti, et saksa kogukonnale Baltimaadel jälle rohkem võimu antaks, kuid avalikult ei suudetud seda siiski läbi viia. Tegelikult jõuti ainult niikaugele, et kohalikud kubernerid allutati balti aadlile.

      1905. a. revolutsiooni tulemused

      Sellega olid 1905 a. otsesed tulemused üsna väikesed. See oli liikumine, mis viis lained väga kõrgele, kuid nad langesid jälle tagasi. Siiski jätavad nii suured liikumised väga sügavad jäljed, olgugi et neid kohe näha ei ole. Niisugused tulemused olid ka 1905. a. sündmustel Eestis.

      Neid muutusi tajume me selgelt praegu, kus me II Vene revolutsiooni ja maailmasõja lõpu oleme läbi teinud. Esmalt võiksime neid otsida rahvamasside psüühikast, milles kõige suuremad muutused toimusid.

      Nagu "Novoje Vremja" kaastööline Rozanov tähendas, oli siis suurim muutus "monarhismi fetiši (ebajumala) langemine".

      Lihtrahvale oli keiser enne jumalik olevus, nagu teda ka monarhismi ideoloogia kujutab. Kui öeldi, et keisri võim on jumalast, siis uskus rahvas seda ka sõna-sõnalt ja see usk pesitses rahva sügavas hingepõhjas; seda peegeldavad vanasõnad, nagu "keiser kaugel, jumal kõrgel". Rahvas pidas keisrit võimsaks olevuseks, kes seisab parteidest kõrgemal, üle seisuste ja kihtide.

      1905. a. revolutsiooni järel kadus see usk niihästi Eestis kui ka Venemaal ning järele jäi ettekujutus keisrist kui harilikust nõrgast inimesest, kelle võimu pealegi ümbritses vastutustundetu korrumpeerunud õukond.

      See oli suurim muudatus, mille 1905. a. revolutsioon rahva psüühikas läbi surus, ja mille tõttu teine revolutsioon võimalikuks sai.

      Teine tulemus, mis meil Eestis eriti silma torkas, oli suhete teravnemine eesti ja saksa kogukonna vahel. Sai selgeks, et nagu 80. aastatelgi, kohalike kogukondade koostööd võitluses venestamise vastu loota ei ole. Ainult üks kord hiljem tekkis baltisakslusega koos töötamise mõte. See oli siis, kui baltisakslus maailmasõjas suures hädas oli, nimelt 1915. aastal, kui kuberner Korostovets sakslasi hakkas taga kiusama. Siis algasid läbirääkimised eesti ja mõnede liberaalsemate saksa tegelaste vahel, kus ühiselt töötati välja omavalitsuse uuendamise kavad, mille aga Vene administratsioon kalevi alla pani.

      1905. a. revolutsiooni tulemus oli ka see, et Eesti poliitilises elus lõi läbi demokraatlik mõte kui järeldus suhete teravnemisest baltisakslastega. Sakslastega oleks võidud mingi kokkulepe saavutada ainult siis kui me oleksime jäänud mingile tsensuslikule alusele.

      Kui aga baltisakslusega mingit koostööd loota ei olnud, langesid kõik tsensusliku esinduse kavad ära ja eesti rahval tuli ainult iseenda peale loota ning rahvast võimalikult suurema jõu demokraatlikel põhimõtetel mobiliseerida.

      Neljandaks 1905. a. revolutsiooni tulemuseks võiks pidada suurt rahvuslikku tõusu. See on jälle üks huvitavatest paradoksidest, et üleriigiline liikumine, mis oli iseenesest rahvuslikkuse vastu sihitud, tekitas siiski rahvuslikku tõusu. 1905. a. revolutsiooni loosungid ei tahtnud rahvusi tunnistada, vaid püüdsid neid ühendada.

      Sellele vaatamata näeme, kuidas rahvuslik vool isegi revolutsiooni poolehoidjate ridades ikka rohkem edusamme tegi. Kuni 1905. a. sügiseni töötas Eestis ainult Vene Sotsiaaldemokraatlik Partei oma osakondadega. Revolutsiooni kestel tekkis siin aga ka Eesti rahvuslik sotsiaaldemokraatlik organisatsioon, kes asus võitlusse Vene tsentraliseerivate püüete vastu.

      Duumast võttis Eesti koos teiste rahvastega osa, et saavutada autonoomia. Revolutsioon oli üleriigiline liikumine, kuid see juhatas piirirahvad teist teed. Revolutsiooniliikumine oli piirimaades massilisem kui tsentrumis, sest et piirirahvaste arenemine oli kaugemale jõudnud ning revolutsioonitegelased nägid ise, et igal rahval on oma saatus.

      Kõige suurem oli 1905. a. kaudne mõju, mis rahva nagu uinakust äratas. 1905. a. andis jälle lootusi Eesti arenemiseks. Eesti iseseisvust sel ajal veel ette ei nähtud, kuid tegelikult loodi 1905. a. järel ühine Eesti, selle majandus- ja kultuuriasutuste võrkude ahel. Sellest ajast tõusevad Eestis rahvuslikud teatrihooned ja krediidiasutused nagu mingi tõuke tulemusena. Hakati looma ühistegelikke asutusi ning neid kerkis nagu maa seest seeni sooja vihma järel. Nagu mingi vapustus oleks rahvast läbi käinud, rahvast valdas ennenägematu aktiivsus. Eesti elu hakkas koonduma keskasutustesse. Sellest ajast on pärit suurem osa meie poliitilist ja ühiskondlikku põhikapitali.

      1905. a. lõi eesti rahvusele poliitilise ja ühiskondliku aluse, millele võidi Eesti iseseisvus ehitada, kuna rahvuslik pind oli valmis juba ärkamisajast saadik.

      Ärkamisaeg oli meie rahvuse sünd, 1905. a. tema poliitiline ristimine.