et sa oled täna kursusel?“
„Nii kergesti sa ei pääse. DNA-kursus on alles järgmisel kolmapäeval. Vaata, see paks labrador katsub palli kätte saada, aga veereb künkast alla ja kukub vette.“ Ta pani video uuesti mängima ja viipas Jeppe naerdes lähemale.
Jeppe kõhkles. Kaheksa aastat ühist kabinetti ja paaristööd olid maha lihvinud üllatavalt vähe nurki. Sellest hoolimata sattusid nad tavaliselt ühte meeskonda, kui komissar töös olevate asjade jaoks uurimisrühma kokku pani. Ilmselt oskasid nad koos hästi teha midagi, mida neil endil oli raske märgata. Juba ainuüksi samakõlaliste perekonnanimede kokkusattumus ärritas Jeppet piiritult, kui ta pidi end tunnistajatele ja lähedastele esitlema.
Jeppe meelest oli Anette paras jõmakas, Anette kutsus teda õrnakeseks ja peerukotiks. Parematel päevadel nokkisid nad teineteist üksmeeles nagu vana abielupaar, halvematel päevadel oli Jeppel himu teine merre visata.
Täna oli halb päev.
„Tänan, ma jätan vahele. Loomanaljad ei ole mind kunagi kõnetanud.“
Jeppe istus topeltlaua oma poole taha ja ignoreeris kolleegi taeva poole pööratud silmi, pani arvuti käima ja võttis tuulejaki taskust mobiili. Ta nägi, et ema on helistanud, ja pani kohe telefoni käest, tagakülg ülespoole. Pärast isa surma eelmisel aastal ja Jeppe abielu hiljutist purunemist pool aastat tagasi oli ema muutunud ebaharilikult suhtlusaltiks. Jeppel oli raske talle selgeks teha, et pealetükkivast muretsemisest ei ole mingit abi.
Teisel pool lauda surus Anette maha uue muige ja pühkis varrukaga silmi. Jeppe ohkas demonstratiivselt. Äsja oli ta oodanud omaette veedetud kontoripäeva, päeva, kus võib rahus ja vaikuses paberihunnikud läbi käia, ilma et Anette häälekas kohalolu pidevalt kõrvus kajaks.
Veel üks puhtsüdamlik naerupahvak rebestas õhku ja pani kirjutuslaua värisema. Jeppe tahtis just hakata kaeblema, kui kabineti uks lahti tõmmati. Uksel seisis PK – politseikomissar –, üleriided seljas. Komissar oli vanem naine, sõbraliku näoga, mis tema professionaalsust ja määratut autoriteeti omajagu mahendas. Parasjagu muutis sügav murekorts pruunide silmade kohal ta ilme tõsiseks, mispeale Anette kohe naeruhoo vaigistas ja jalad laualt maha tõstis. Hoolimata politsei suhteliselt lamedast hierarhiast – päras politseireformi kandis suurem osa uurijaid inspektori nimetust ja kõik olid põhimõtteliselt võrdsed – ei tekitanud PK diskreetne võim mingit vastuvaidlemist.
„Meil on surmajuhtum, noor naine. Klosterstræde 12, kuriteo tunnused. Keskbüroo uurimisjuht just helistas. Asi paistab halb.“
Jeppe tõusis. Oleks pidanud teadma, et tuleb selline päev. „Kohtumeedik?“
„Nyboe omaenese kõrges isikus. Ta on juba teel. Jäljetehnikud samuti.“
„Tunnistajaid?“ Anettegi tõusis jalule.
Komissar vaatas teda üllatunult, märkas teda alles nüüd. „Werner, ma arvasin, et sa oled täna kursusel? Olgu, suurepärane, siis saate koos minna. Kørner, ma panen meeskonna kokku, uurimist juhid sina.“
Jeppe noogutas veendumusega, mida ta ei tundnud. Ta ei olnud meeskonda juhtinud sestpeale, kui haiguspuhkuselt tagasi oli.
„See vanem meesterahvas, kes laiba leidis, viidi haiglasse, aga majas on veel üks elanik, keegi Esther de Laurenti. Alustage temast, siis jõuavad samal ajal ka tehnikud kohale tulla ja leidmiskoha läbi uurida.“
„DeLorean? Nagu auto?“ Anette luristas diskreetselt ja puhus suunurgast õhku välja.
Jeppe läks nurka, keeras relvakapi lukust lahti ja võttis välja oma Heckler & Kochi. Kui ta teenistuspüstolit puusavööle kinnitas, kuulis ta selja taga PK ohet.
„Jah, Werner, nagu auto. Täpselt nii.“
*
Esther de Laurenti kobas äratuskella järele ja püüdis lõpetada põrgut, mis ähvardas ta pea purustada. Naasmine unenäost tegelikkusse oli hägune ja ta ei saanud aru, et see on uksekell, enne kui see helises kolmandat korda. Kaks mopsi, Epistéme ja Dóxa klähvisid hüsteeriliselt, kiivalt oma territooriumi kaitstes. Ta oli jäänud magama päevateki peale ‒ näol olid sügavad padjajäljed. Pisut enam kui aasta tagasi Kopenhaageni ülikoolist pensionile jäänud, oli ta oma sisemise õhtuinimese korralikult valla lasknud ja tõusis harva üles enne kella kümmet. Ema antiikne karjasepaariga kell näitas 8.35. Kui ukse taga on see neetud postimees, siis virutab ta millegi raskega. Karjasepaariga näiteks.
Ta keeras voodikatte endale ümber ja vaarus, pea tuikamas, välisukse juurde. Kas ta tegi eile õhtul terve veinipaki tühjaks? Igal juhul sai joodud rohkem kui need kaks klaasi, mida ta põhimõtteliselt endale kirjutamise ajal lubas. Ta kõõritas väljaprinditud käsikirja poole ja tundis kirjutava inimese igavest lõhestumist tööigatsuse ja -põlguse vahel. Keha kirvendas ja karjus hommikurutiini järele: venitus, hingamisharjutused ja kaerapuder rosinatega. Võibolla tänase päeva puhul üks aspiriin. Esther raputas end ärkvele ja piilus läbi uksesilma.
Trepimademel seisid mees ja naine, keda Esther ei tundnud. Aga tal oli muidugi raske meeles pidada kõiki neid sadu õpilasi, kes tema kolmekümne üheksa instituudiaasta jooksul olid auditooriumidest läbi käinud. Pealegi oli ta üsnagi kindel, et need kaks tegelast ei ole endised kirjandustudengid. Nad ei paistnud olevat akadeemilisest maailmast. Naine oli pikk, laiad õlad veidi liiga väikese kunstmaterjalist bleiseri all, huuled kitsad ja roosaks värvitud. Tal olid hobusesappa pandud heledad juuksed ja nahk, mis näis kannatavat aastatepikkuse päikesekummardamise all. Mees oli kõhetu, rabavalt kollaste juustega, ta oleks võinud ehk olla isegi kütkestav, kui ei oleks tundunud nii kahvatu ja kurb. Mormoonid? Jehoova tunnistajad?
Esther tõmbas ukse pärani. Epistéme ja Dóxa haukusid ta selja taga ja olid valmis sõtta asuma.
„Ma loodan, et teil on minu äratamiseks maailma parim põhjus!“
Kui nad ka seda tervitust pahaks panid, siis ei näidanud nad seda kuidagi välja. Mees vaatas teda tõsiselt.
„Esther de Laurenti? Me oleme Kopenhaageni politseist. Minu nimi on Jeppe Kørner ja see siin on minu kolleeg, inspektor Anette Werner. Ma kardan, et meil on halbu uudiseid.“
Halvad uudised. Estheri kõhus keeras. Ta taganes tuppa, nii et politseinikud saaksid sisse tulla. Koerad tajusid meeleolumuutust silmapilk ja lonkisid pettunud kiunatusega talle järele.
„Tulge sisse,“ ütles ta karusel häälel ja istus diivanile. „Võtke istet.“
„Aitäh,“ ütles mees ja läks umbuskliku kaarega väikestest mopsidest mööda, et siis tugitooli servale toetuda. Naine jäi ukselävele seisma ja vaatas toas uudishimulikult ringi.
„Tund aega tagasi leidis alakorruse kohvibaari omanik sinu alumise naabri Gregers Hermanseni, kes oli saanud südamerabanduse. Ta viidi haiglasse ja praegu tegeletakse temaga seal. Õnneks leiti ta kiiresti, ja niipalju kui me teame, on tema seisund stabiilne. Ta oli teise korruse korteris maha kukkunud.“
Esther tõstis üles eilse kohviga presskannu ja pani uuesti käest. „Seda võis ju oodata. Gregers on kaua aega põdur olnud. Mida ta seal tüdrukute juures tegi?“
„Me lootsime, et just sellele sa aitadki valgust heita.“ Politseinik pani käed rüpes kokku ja vaatas teda neutraalselt.
Esther võttis voodikatte ümbert ära ja pani paberihunnikute ja kampsuninutsakate peale Chesterfieldi sohval. Küll need noored inimesed kannatavad vaadata üht vana öösärgis naist.
„Öelge, mis ajast saadik tormab politsei kohale, kui mõni vanem meesterahvas südamerabanduse saab?“
Politseinikud vahetasid pilgu, mida oli raske tõlgendada. Mees lükkas raamatuhunniku ettevaatlikult kõrvale ja seadis end paremini istuma.
„Kas te kuulsite eile õhtul või öösel midagi ebaharilikku, proua Laurenti?“
Esther raputas pead. Esiteks ei sallinud ta, kui teda prouaks nimetati, ja teiseks ei olnud ta kuulnud muud kui vaalamuusikaga