võime ta üles leida,“ ütles ta ja osutas taksosõidu reale. „Keegi viis ta koju.“
5
Hammeril kulus kolm tundi, enne kui ta leidis taksojuhi, kes mäletas, et oli Aron Heiselit sõidutanud. Kaks esimest taksojuhti, kellega ta rääkis, ei mäletanud seda klienti ega sihtkohta, aga kolmas tundis Aron Heiseli pildi järgi ära ja teatas, et oli teda sõidutanud kaks õhtut järjest. Mõlemal korral oli klient väljunud Hukeni kandis.
Sõit politseimajast sinna võttis kümme minutit. Wistingule oli Huken alati olnud pelgalt kohanimi kaardil Helgeroa poole lookleva sisemaapoolse maakonnatee ääres.
Hammer võttis kiiruse maha, kui nad lähemale jõudsid. Wisting kallutas end istmel ettepoole ja uuris ümbrust. Mõlemal pool teed kasvasid kõrged kartulipealsed. Kõigepealt jõudsid nad ühe uuema elamu juurde, mis näis olevat ehitatud vana talu asemele. Aias hüppasid lapsed batuudil ja kaks suuremat poissi putitasid mopeedi. Tee ääres paiknes vana töökoda või veoautogaraaž ja tagapool olid mõned punased kõrvalhooned. Aga heinaküüni ei olnud.
„Sõida edasi,“ palus ta.
Nad möödusid koplist, kus hobused rohtu sõid. Üks mees seisis redelil ja värvis talliseina. Lagedal õuel seisis puupakkude hunniku kõrval traktor, mille külge oli monteeritud puulõhkumismasin. Kaugemal helkis päike vana kasvuhoone allesjäänud klaasruutudel. Ühes teetaskus nägid nad piimapukki ja sinist bussipeatuse silti.
„Siin,“ ütles Hammer näpuga näidates. „Mees läks siin maha.“
Kiviaia tagant kulges kitsas, peaaegu kinnikasvanud tee metsa.
Nad keerasid sellele teele. Lopsaka lehestikuga puult tõusis lendu hulk linde nagu putukaparv. Auto rappus aeglaselt läbi aukude ja üle mätaste. Vasakul pool kulges piki teed lai seisva veega kraav. Veepinda kattis roheline kiht. Siin-seal nägi Wisting mustava vee laike.
Mets nende ümber läks tihedamaks, aga siis muutus maastik taas lagedamaks. Tee lõppes mahajäetud väiketalu õues. Metsaserval seisis lagunenud küün. Pooled katusekivid olid puudu, nii et hoone meenutas korjust, mille raisakullid olid poolenisti paljaks nokkinud.
Hammer sõitis elumaja ette ja pidas auto kinni. Maja ja küüni vahel paiknesid kaks laineplekist katusega kõrvalhoonet. Nende ümber kasvasid kibuvitsad ja vereva sõrmkübara puhmad.
Wisting tuli autost välja ning lükkas ukse kinni. Hammer jättis oma ukse lahti. Kuulda polnud midagi peale kõrge rohu kohal tiirutavate putukate suvehõngulise sumina.
Kunagi oli elumaja olnud valgeks värvitud. Nüüd oli see hall ja hooletusse jäetud. Poolikud vihmaveetorud olid majanurkade juures ripakil. Kardinaid ei olnud ja katkist aknaruutu asendas puitplaat.
Wisting läks ukse juurde ja koputas. Vastust ootamata läks ta lähima akna juurde, asetas käed klaasile ja vaatas sisse. Siniseks värvitud köök. Valamusse kuhjatud taldrikud, tassid ja klaasid. Valamu kõrval kilekotid, tühjad pudelid ja tühjad pitsakarbid. Ühe karbi juurest kulges aknapiidani sipelgarada. Söögilaual lebas kohvikruusi kõrval ajaleht.
„Kedagi pole kodus?“ küsis Hammer tema selja taga.
„Ei, aga siin elatakse,“ vastas Wisting. Ta koputas sõrmenukkidega vastu klaasi ja hõikas, läks siis ukse juurde ja katsus linki. „Lukus,“ nentis ta ja vaatas lohkuvajunud katusega küüni poole. „Vaatame, kas saame sinna sisse.“
Nad sammusid läbi kõrge rohu küüni kahe poolega ukse juurde. Viltu vastu maad toetatud lauajupp hoidis ust kinni. Hammer lükkas selle jalaga eest ära. Uksepooled vajusid mõne sentimeetri võrra lahti, aga seestpoolt hoidis riiv neid kinni.
Veidi kaugemal paiknev uks oli samuti lukus. Uksest kummalgi pool oli väikeste ruutudega aken. Aknakitt oli enamjaolt kuivanud ja ära pudenenud, aga ruute hoidsid paigal väikesed, klaasi poole kõveraks painutatud tihvtid.
„Me ei või järele uurimata minema sõita,“ arvas Hammer, läks auto juurde ja tõi jääkaabitsa. Ta lükkas selle tihvtide alla ja painutas neid väljapoole. Peagi sai ta ühe ruudu välja võtta, käe aknast sisse pista ja haagid avada.
Wisting hoidis akent lahti, Hammer hiivas end üles ja ronis sisse. Wisting kuulis seest Hammeri kirumist ja millegi kraapsatust vastu seina, enne kui see miski põrandale kukkus. Siis tõmmati riiv eest ära ja küüniuksed läksid lahti. Wisting lükkas need pärani ja vaatas suurde ruumi. Neile hoovas vastu kuiva põhu lõhn. Laudadevahelistest pragudest tungisid sisse valgustriibud. Veidi aja pärast harjusid silmad hõreda hämarusega ja ruum omandas kuju. Ühes otsaseinas kaks ust, vasakul seisis nelja ratta ja kahe teljega furgoonhaagis. Selle taga põhupallide virn ja kaubaalus valgete kanistritega. Seintel rippusid heinahangud, labidad, rehad, vikat ja muud tööriistad. Teise nurka olid visatud mitmesugused traktori haakeriistad ja vanad piimanõud.
Keset ruumi seisis mingi sõiduk. Seda kattis hall present, mis ei ulatunud põrandani.
Wisting sammus selle poole. Tema jalad keerutasid üles peent tolmu, mis ajas nina kihelema.
Hammer võttis presendist kinni ja tõmbas selle kõrvale. Seal oli taksoplafooniga must Volvo V60. Taksonumber Z-1086. Jens Hummeli auto.
Wisting kummardus tuuleklaasi kohale ja vaatas sisse, ilma et oleks midagi puudutanud.
Auto oli tühi.
Tema pilk rändas edasi. Võti oli süütelukus. Keskkonsoolil seisis pooltühi koolapudel. Kõrvalistmel lebasid nahkkindad ja kilesse pakitud poolik hallitanud baguette.
Hammer tõmbas presendi üleni pealt ära, läks auto taha ja avas pakiruumi.
„Tühi,“ teatas ta ja tuli Wistingu juurde tagasi. „Täiesti tühi.“
Nad seisid autost paari meetri kaugusel ja vaatasid seda. Wisting tundis elevusekihelust; Hummeli juhtum oli taas päevakorda tõusnud. Ta võttis mobiiltelefoni, et helistada Mortensenile ning tellida auto ja küüni tehnilised uuringud. Seejärel tuli korraldada otsing. Jens Hummelit ei olnud autos ja polnud ka väga tõenäoline, et ta sealsamas küünis on, aga otsida tuli talu ümbrusest. Nad peavad otsima ojadest ja jõesängidest, lõhedest, kruusaaukudest ja kuivaks jäänud kaevudest. Igalt poolt, kuhu oli võimalik laipa peita.
Enne kui ta jõudis numbri valida, helises telefon. Helistas Suzanne.
Wisting vastas oma nimega ja kuulis ise, kui kuivalt ja tõrjuvalt see kõlas.
„Ta on nüüd siin,“ sosistas naine telefoni. „See mees, kes ütles, et Jens Hummeli takso seisab küünis. Ta on praegu kohvikus.“
6
Line astus kaks sammu tagasi, lükkas käeseljaga tuka laubalt ja silmitses elutoa lage. Selle värskelt värvitud pind läikis. Nüüd, valgena, näib tuba suurem, mõtles ta ja põrnitses esiku kollakaspruune männilaudu. See peab homseni ootama. Praegu oli ta ära teeninud pausi.
Ta tegi pintslid puhtaks, pani värvimistarbed ära ja tõmbas valge maalrikombinesooni seljast.
Isa oli öelnud, et värvib lae õhtupoolikul ära, ja võis arvata, et ta saab kurjaks, kui näeb, et Linel on see juba tehtud. Mitte päriselt kurjaks, aga see ei meeldi talle. Line seisukorra pärast. Aga Line igatses remondiga ühele poole saada ja pealegi ei sisaldanud värv kahjulikke lahusteid ega gaase.
Tema käsi libises automaatselt alla suurele kõhule. Varsti saab kaheksas kuu täis. Juba enne oma sündi oli laps tema elu muutnud. Ta oli tüdinenud suurlinnaelust ja tulnud koju, tuttavasse ja turvalisse keskkonda. Jätnud maha põneva ajakirjanikutöö, kus tempo ja ootused olid liiga kõrged, et sobinuks kokku väikese lapse ema rolliga. Võib-olla oleksid lood olnud teised, kui tal olnuks kedagi, kellega vastutust jagada. Aga tal ei olnud.
Ta läks külmiku juurde ja võttis pudeli, mille oli allikaveega täitnud. Juues seisis ta elutoa lävel. Ta oleks pidanud ka aknapiidad veel kord üle värvima, kui kord juba pihta hakkas, aga need peavad ootama.
Elutuba