Presidendi kaabu. Antoine Laurain

te liiga karm ole?“ küsis ta irooniliselt, virgutades kaaslast jätkama.

      „Ei ole, sugugi ei ole, ma olin ise seal!“ jätkas kogukas mees oma pasteedijäänuseid leiva peale määrides.

      Daniel kuulas lugu. Talle tundus, et ta on võetud mingisse pöörasesse sõprusringi. Kõik teised restoranikülastajad olid kadunud. Nad olid vaid neljakesi. „Ja mida teie, Daniel, sellest arvate?“ Daniel oleks pöördunud riigipea poole ja lausunud sõnad, mis sügavasti huvitasid François Mitterrand’i. President oleks heakskiitvalt noogutanud, seejärel oleks Daniel pöördunud Roland Dumas’ poole, et tema arvamust kuulda. Dumas oleks temaga nõus olnud ja Michel oleks joviaalsel häälel lisanud: „Muidugi on Danielil õigus!“

      „Seal on üks ilus naine ...“ ütles François Mitterrand tasa. Daniel jälgis ta pilku. President silmitses punases kleidis brünetti. Dumas kasutas ära pearoa tuleku, et diskreetselt sinnapoole vaadata. Kogukas mees tegi sedasama.

      „Väga ilus,“ kinnitas ta.

      „Olen nõus,“ sosistas Dumas.

      Daniel tundis, et tal on riigipeaga palju ühist. François Mitterrand oli tellinud sama veini, mis tema, ja nüüd olid nad selle naise suhtes samal arvamusel. Omada Prantsusmaa presidendiga sama maitset polnud tühiasi. Napisõnalised üksmeelsed otsused naiste kohta tugevdavad paljude meeste sõprussidemeid ja Danielile hakkas jälle tunduma, et on presidendi lauas neljas osaline. Temal on samuti mustast nahast kalender, kust endine minister võiks rõõmuga kontakte maha kirjutada. Koguka mehe keldris pole tema jaoks mingit saladust ja ta käiks seal sageli vorsti mekkimas ning maailma kõige peenemat Havanna sigarit läitmas. Aga eelkõige saadaks ta presidenti tema käikudel Pariisis, Seine’i kaldapealsel bukinistide ees, ja mõlemad arutaksid, käed seljal, maailmas toimuvat või lihtsalt vaataksid päikeseloojangut Kunstide sillalt. Möödujad pööraksid pilgud nende tuttavaks saanud siluettide poole ja kõik tema lähikondlased pomiseksid poolel häälel: „Daniel tunneb hästi François Mitterrand’i ...“

      „Kas kõik on korras?“

      Kelner äratas ta unelmatest. Jah, kõik oli korras, ta sööb oma mereande just nii kaua kui vaja. Isegi siis, kui ta peaks siia jääma restorani sulgemiseni, ei tõuse ta sellelt diivanilt enne, kui president lahkub. Tema enda ja teiste jaoks oli oluline, et ta saab ühel päeval jutustada: „Ma sõin 1986. aasta novembris ühes restoranis koos François Mitterrand’iga õhtust, ta istus minu kõrval, nägin teda nii, nagu näen sind praegu.“ Sellest hetkest alates olid Danielil peas valmis fraasid, mida ta hakkab lausuma järgmistel aastakümnetel.