Kreeklasest ülemus, unelmate ettepanek. Barbara McMahon

viisakalt, ei teinud oma pekslevast südamest väljagi ja vastas: „Olen küll.”

      Ole väga ettevaatlik, hoiatas ta end. Selle mehe käes on Konstantinoste perekonna saare võti. Sara ei julgenud midagi teha, et seda mitte ohtu seada. Kuid hetkeks unustas ta mehe rabavalt head välimust vaadates kõik. Kihelev teadlikkus sellest paistis kellaosuti iga tiksutud sekundiga kasvavat.

      Mees pilutas kergelt silmi. „Ma ei oodanud nii noort naist,” lausus ta vaikselt.

      „Vanusel on saavutustega vähe pistmist,” kostis Sara, ajades nüüd selja sirgu. Mida, kas ikka veel kahekümnendates – ehkki mitte enam kauaks – olev naine ei võigi siis olla sama suurepärane kokk kui viiekümnene? Niipalju siis silmapilksest köitvusest. Reaalsus lajatas talle näkku. Mees pärines samast maailmast, mille uks oli Sara ema ees kolmkümmend aastat tagasi nii julmalt sulgunud. Mida teab see mees puudusest, raskustest, südamevalust? Või enda surnuks rabamisest selle nimel, et edasi jõuda? Sara oli saavutatud tasemele jõudmiseks kaua ja kõvasti vaeva näinud. Vanusel polnud sellega midagi pistmist. Küll aga oli selgel jäärapäisel visadusel ja energial.

      Kuigi Nikos Konstantinos polnud küll just päriselt vaenlane, polnud ta ka sõber.

      „Palun vabandust, see polnud sugugi mõeldud solvanguna. Te lihtsalt üllatasite mind, ei muud. Ma tulin teid tänase õhtusöögi eest tänama. Mu külalised on ülimalt rahul. Lambaliha peaaegu sulas suus.”

      Saral oli komplimendi üle hea meel ja ta oli ka üllatunud, et tema uus ülemus leidis aega, et tulla seda kokale isiklikult ütlema.

      „Mina olen Nikos Konstantinos,” ütles mees. Nagu Sara ei teaks.

      „Mina olen Sara Andropolous,” vastas Sara. Kas nimi tundub mehele selle ühe, mitu kuud tagasi saadetud kirja põhjal tuttavana? Või polnud tema see, kes kirja ei avanud ja lasi saatjale tagasi läkitada?

      „Kas te leiate kõik vajaliku?” küsis mees.

      „Jah. Köök on täiuslik.”

      „Nagu ka teie valmistatud road. Ma olen rahul.”

      Sara tundis sooja hõõgust. Ta oli oma eesmärkide saavutamiseks kõvasti tööd teinud. Ta võitleb oma positsiooni säilitamiseks küünte ja hammastega. Kuid paistis, et täna pole seda tarvis. Mees, kelle töötaja ta nüüd on, on rahul.

      „Ma usun kiitmisse, sest nii saavad inimesed teada, et nende tööd hinnatakse,” märkis mees.

      Sara uuris meest veel hetke, teadmata, mida öelda. Mees noogutas korraks ja lahkus.

      Nikos Konstantinos polnud käinud oma isa ja vanaisa jälgedes, vaid jättis oma jälje hotellindusse. Sarale oli korduvalt räägitud, et Windsongi ehitamisest alates oli mees kindlalt mõjutanud Kreeka turismi. Hotelli töötajad kelkisid selle eduga ja oli ka põhjust. Suurepärasel meeskonnal oli selles ikkagi suur osa. Käisid jutud, et kuurorti pääsemiseks on ootenimekiri ja broneeringud tehti rohkem kui aastaks ette. Külalised, kes ei peatunud hotellis, võisid purjetada suurde sadamasse, üürida uhkes jahisadamas koha ning kasutada kõiki kuurordi mugavusi – kaasa arvatud einestamine ühes kuuest peenest restoranist. Kuurordis peatujad võisid valida, millises restoranis igal õhtul süüa, tellida toidu tuppa ning lasta serveerida toitu eraterrassile või rõdule samaväärse elegantsiga kui igas viie tärni restoranis.

      Sara oli üllatunud, et mees oli selle kõik saavutanud nii noorelt. Võib-olla oleks ta pidanud mehele omakorda komplimendi tegema. Kuid samas oli meest alguses toetanud jõukas perekond; ilmselt oli ta astunud seitsmepenikoormasaabastega üle raskustest, mida peavad kannatama teised.

      Sara naasis oma töö juurde. Nende taust poleks saanud olla erinevam. Saral polnud kasvueas olnud raiskamiseks kaht pennigi. End vaesusest välja võideldes oli ta käinud kokanduskoolis, töötades lõputuid tunde köökide nõudepesuruumides, et lubada endale väljaõpet, mis oli vajalik kiirtoidukoha koka tasemest kõrgemale jõudmiseks. Visadus, sihikindlus – ning, jah, natuke ka emalt päritud jäik uhkus – tõukas teda edasi ja edule.

      Samal ajal kui Nikos oli ilmselt raisanud kõigest ühe kuu taskuraha ja lasknud sõrmenipsuga ehitada Windsongi. Nikos, mõtles ta, nagu oleksid nad sõbrad või midagi. Härra Konstantinos, parandas ta end tummalt. Kui peremehe külalised on edaspidigi rahul, on seda ka mees ise. Mis tähendab, et ta jätab Sara kauemaks pardale. Tuleb pöialt hoida, et see on piisavalt kaua selleks, et külastada perekonna saart.

      Natukese aja pärast oma tillukese kajuti poole minnes muutus Sara optimistlikumaks. Ta oli kohtunud omanikuga ja too oli tema tööga rahul. Kindlasti tähendab see, et asjad edenevad endiselt Sara plaani järgi.

      Sara sai aru, et tal vedas uskumatult, et peakokk oli soovitanud sellele soojale kohale teda. Lisaks Sarale oli siin veel viis meeskonnaliiget. Külaliste ja Nikosega tegi see kokku kaksteist. Seda ei saanud võrreldagi nende roogade arvuga, mida Sara igal õhtul ühes kuurordi köögis valmistama pidi.

      Esimene jahile heidetud pilk oli täitnud ta aukartusega. Jaht oli kaunis – sile, säravvalge ja sõitis, vöör kõrgel veest väljas. Jahi kere paistis olevat pikem kui Sara Londoni korter ja ahtritekil oleks vabalt võinud pidada viiekümne külalisega pidu. Seal pidi ta koos teiste meeskonnaliikmetega veetma tunde. Vähemalt kohtles omanik meeskonda heldelt.

      Sara kortsutas kulmu. Ta polnud kindel, et tahab imetlusväärseid omadusi loetleda. Nikos Konstantinos võib küll olla üks seksikamaid mehi, keda Sara eales kohanud on, kuid Sara jaoks on ta pelgalt eesmärgi saavutamise vahend. Parem, kui ta seda ei unustaks. Pealegi ütles Stefano, et see on peaaegu kihlusekruiis – Nikosel on võimalus otsustada, kas abielluda äripartneri tütrega. Sara meelest kõlas see külmalt. See kajastas ka sama olukorda, milles Sara ema oli olnud aastaid tagasi – korraldatud abielu. Vähemalt seekord tundus nii, nagu poleks tulevased osapooled plaani vastu.

      Sarat üllatas, et on mehest võlutud. Hetkeks oli ta peaaegu unustanud, mida teeb, ja tundnud kiusatust flirtida. Kena mees, üksik naine, täiuslik olukord romantikaks.

      Kui nõme see oleks olnud!