Südamelt ära. Titani õed, III raamat. Susan Mallery

aru, millega mees tegeleb. Sööb? Jõllitab? Loeb ajalehte? Mees oli ärevusttekitavalt vaikne.

      „Kas tahad, et selgitan, kus sinu taldrikul toit asub?” küsis Aaron.

      „Ei, tänan. Ma ei ole nii raske puudega.”

      „Sa ei ole puudega, vaid puutetundlik.”

      Mehe krapsakas väide ajas Izzy naerma. „Hea küll, kui sa nii ütled.”

      „Ütlengi.”

      Izzy napsas kahvli. Tema süljenäärmed töötasid juba enne esimest suutäit. Norma täiusliku pajaprae tükikese suhu torganud, pidi ta äärepealt minestama. Tema kõht korises tänulikult.

      „Homme kohtud Ritaga,” ütles Aaron. „Tema vastutab hobuste eest. Ta elab koos abikaasaga mõne kilomeetri kaugusel. Nad on terve igaviku abielus olnud.” Ta ohkas. „Nii romantiline. Minagi tahaksin kedagi leida. Nick, sa ei tutvusta mind ühelegi oma sõbrale. Miks?”

      „Nad pole sinu tüüp.”

      „Kust sa seda võtad?”

      „Ma lihtsalt tean.”

      Miski Nicki toonis sundis Izzyt pilku tõstma. Ent kuidas ta ka ei proovinud, ei suutnud ta meest fokuseerida. Ega tuba. Ega taldrikut. Tema isu kadus ja tal hakkas paha.

      „Izzy?” küsis Aaron murelikult.

      „Kõik on korras,” sosistas naine.

      „Söö küpsist. See teeb enesetunde paremaks.”

      Izzy teadis, et mees püüab teda aidata, kuid praegu polnud millestki abi. Nick vaikis. Ebaõiglane olukord, et kõik teda näevad, ajas Izzy vihast keema.

      „Küll sina oled vaikne,” nähvas ta. „Kas mõistad mind hukka või lihtsalt kritiseerid mind?”

      „Ma ei mõelnud üldse sinule.”

      Izzy tardus.

      „Selline sa siis oledki?” küsis Nick. „Eeldad, et kogu maailm keerleb sinu ümber? Oled õnnelik ainult tähelepanu keskpunktis? Pole ime, et sulle meeldis paigal konutada ja lasta enda eest hoolitseda. Minimaalne jõupingutus, maksimaalne tulemus. Pimedaks jäämine oli sinu jaoks arvatavasti suur luksus.”