Sina. Caroline Kepnes

üritan sind aidata,” ei jäta ma jonni ja su silmad lähevad suureks. Sa vaatad tunneli poole ja siis üles, otse mulle silma.

      „Ma kuulen rongi.”

      „Mkmm, sa tunneksid seda. Anna mulle käsi.”

      „Ma saan surma.” Sa oled meeleheitel.

      „Võta mul käest kinni!”

      Kodutu muudkui lõõritab edasi, nagu oleks me midagi tüütut, millest peab üle laulma korja ta üles korja ta üles korja ta üles, ja sina pigistad kõrvad kinni ja karjud.

      Mu kannatus hakkab katkema ja lõpuks tõesti tulebki vedur mööda neid rööpaid ja miks sa pead selle nii keeruliseks ajama?

      „Kas sa tahad surma saada? Sest kui sa sinna alla jääd, siis sõidetakse sinust üle. Võta mul käest kinni!”

      Sa vaatad üles ja nüüd näen ma osa sinust, mis on minu jaoks uus, osa, mis tahabki surma saada, ja ma arvan, et keegi pole sind kunagi õigesti armastanud, ja sa ei ütle midagi ja mina ei ütle midagi ja me mõlemad teame, et sa paned mind proovile, paned maailma proovile. Sa ei tulnud täna õhtul lavalt maha enne, kui viimane inimene oli plaksutamise lõpetanud, ja sa ei sidunud oma tennisepaelu kinni ja sa süüdistasid maailma selles, et sa komistasid.

       Korja ta üles korja ta üles korja ta üles! Vedur number üheksa.

      Ma noogutan. „Hea küll.” Ma küünitan mõlemad käed allapoole, peopesad ülespidi. „Tule nüüd. Ma aitan sind.”

      Sa tahad võidelda. Sind ei ole lihtne päästa, aga ma olen kannatlik ja kui sa oled valmis, võtad sa kätega mu õlgade ümbert kinni ja lubad mul end päästa. Ma vinnan sind üles, koos lahtiste tenniste ja kõige muuga, esialgu kollasele ohutsoonile ja seejärel veeretan sind hallile räpasele ohuvabale betoonile ja sa värised ja sa tõmbad põlved vastu rinda ja taganed vastu rohelise posti seda külge, mis jääb rööbastest eemale, vastu seda turvalist kohta, kus istuda, kus oodata.

      Sa ei seo ikkagi oma tennisepaelu kinni ja su hambad plagisevad veel hullemini kui enne ja ma nihkun sulle lähemale ja osutan su mõttetutele sileda tallaga mittesportlikele tennistele. „Kas ma tohin?” küsin ma ja sa noogutad.

      Ma tõmban paelad tugevasti kinni ja seon neile topeltsõlme peale, nii nagu mu nõbu mulle juba sada aastat tagasi õpetas. Kui rongi hääl kostma hakkab, lõpetavad su hambad plagisemise ja sa ei näe enam nii hirmunud välja. Ma ei pea sulle ütlema, et päästsin su elu. Ma näen su silmadest ja su läikivast tahmasest näost, et sa tead seda. Kui rong uksed avab, ei astu me sinna sisse. Selles pole kahtlustki.