Võit või surm: Venemaa salajane dopinguprogramm. Grigori Rodtšenkov

kui seda raamatut kirjutan, on mu nimi Venemaal endiselt kirikuvande all. 2019. aasta lõpus üritas Venemaa süüdistada mind ka oma värskemais dopinguskandaalis, koostades oskamatult sõnumeid ja meile, mida mitte keegi maailmas – isegi mitte Vene spordiametnikud ise – ei pidanud usaldusväärseteks. Nende teod räägivad valjemini kui sõnad. Taas ei lehvi Vene lipp olümpiamängudel, seekord Tokyos, sest nad on tabatud jälle petmiselt, nelja aasta dopingutestide tulemuste võltsimiselt.

      Ma olen üksi. Haruharva on mul õnnestunud saata sõnumeid oma naisele ja lastele, need võimalused on õhkõrnad. Võib-olla pääseb Veronika kunagi minu juurde Ühendriikidesse, ent praegu tundub see vaid kauge unistusena.

      Inimesed küsivad, kas ma kahetsen otsust Venemaalt lahkuda. Ei kahetse. Ma olen raevukalt võitlushimuline ja kui kaalul oli mu elu, otsustasin vaenlaste vastu võidelda. Olen aktiivselt osalenud Venemaa jätkuva dopingupettuse paljastamises ja teen seda edasi. 2018. aastal võttis USA esindajatekoda vastu Rodtšenkovi antidopingu seaduse, mis karistab spordipetiseid ja kompenseerib kahjusid pettuse ohvritele rahvusvahelistel spordivõistlustel üle kogu maailma. WADA on tihedalt jälil Venemaa toime pandud pettustel spordis ja ma loodan neid aidata.

      Tean, et elan näiliste vastuolude maailmas: abistan neil samadel võimudel, mida ma pilkasin ja teotasin, uurida ja paljastada oma endisi kaastöölisi Venemaal.

      Jah, rebane on jälle kanakuudis ja muretseb kanade heaolu pärast! Ma ei vabanda selle eest, mida tegin. Minevikus tegin seda, mida pidin tegema, nüüd teen seda, mida olen ise otsustanud. See on tohutu vahe.

      Venemaalt põgenemine oli traumeeriv, kuid see oli asja väärt ja ma teeksin seda uuesti. 2019. aasta detsembris oli mul au teada saada, et Financial Times valis mind üheks „Viiekümnest inimesest, kes vormisid kümnendit”. Olin „Venemaa ulatusliku riiklikult toetatud dopinguprogrammi vilepuhujaks muutunud autor”. Sääraste üleilmsete superstaaride kõrval nagu Taylor Swift, Mark Zuckerberg ja Elon Musk, olin nimekirjas üks vaid kahest venelasest: mina ja Vladimir Putin.

      Kuigi olen veetnud viis aastat kaitse all, olen otsustanud mitte muuta oma nime ja kaduda. Ma jään Grigori Rodtšenkoviks ja mu hääl jääb kuuldavaks.

      Täiuslikus maailmas võiksin hakata õpetama mõnes Ameerika kolledžis keemiat ja saada uuesti kokku oma perega. Olen avaldanud autori või kaasautorina teadusajakirjades ligi sada artiklit ning tahaksin naasta oma armastatud eriala juurde. Praegu seda raamatut kirjutades tunduvad need eesmärgid peaaegu saavutamatutena, kuid kes oleks võinud ennustada, et Berliini müür langeb minu eluajal või et kunagi kõikvõimas Nõukogude Liit lakkab olemast? Pöördelised muutused leiavad aset, kui neid kõige vähem ootad.

      Ma vaatan tulevikku. See on minu lugu.