Zidane'i kaks elu. Jean Philippe, Patrick Fort

See avaldas talle muljet. Kohe väga. Ta jäi väljaku äärde 25 minutiks, et kiitsukese virtuoosi kõik puudujäägid ja oskused endale selgeks teha.

      Miks polnud skaudid teda märganud? Cannes’i U17 meeskonna treener Pierre Ailhaud pidi vastama ühele teisele küsimusele, mida esitasid talle hämmastunult kõik need, kes nägid verivärske õpipoisi oskusi esimest korda: „Kes see on?” Üksteise järel käisid kõik seda pärimas.

      Üks klubi juhtidest jalutas mööda ja avaldas samuti imetlust.

      „See U18 kutt on küll hea!” Ta oligi hea, ent ta ei olnud U18 vanuseklassi mängija. Ta oli ikka veel U17.

      Poiss oli varaküps. Ta meeldis kõigile, nii jalgpalluri kui ka inimesena. Iga tema pallipuude andis kinnitust kõigist kiidusõnadest, mida oli tema kohta öeldud. Ta oskas mängida südikalt, nagu oli näha poole väljaku peal peetud kuus kuue vastu mängust. Väravad olid küll väikesed, aga see ei takistanud teda kaugelt peale löömast, palli väljaku keskelt teele saatmast. Pall lendas üle väravavahi pea otse võrku. See keerukas löök nõudis kiiret mängulugemist ja teostust ning andis tunnistust suurepärasest improvisatsioonivõimest, mis oli omaette oskus.

      Paistis, et värbajaid polnud vaja rohkem veenda. Treener Charly Loubet, endine Cannes’i ja Prantsuse koondise mängija, kes oli klubis tähtis isik, haaras toru ja helistas Septèmes’ile. Ta teatas vastuvaidlemist mittesallival toonil: „Me oleme temast huvitatud. Tema põhioskused on tõepoolest üle keskmise head.”

      Nüüd oli vaja veel poisi koduklubi ja perekond nõusse saada. Oma otsuses kindlam kui kunagi varem, palus Jean Varraud kohaliku omavalitsuse ametnikul Daniel Delsalle’il kosta Cannes’i eest Septèmes’i klubijuhile Loïc Fagonile, kes oli tema lapsepõlvesõber. Selleks polnud aga vajadust. Koos poisiga tagasi Marseille’sse jõudes õnnestus Gilles Rampillonil neid kergesti veenda.

      Septèmes’i esimesel treeningväljakul tervitati teda laupäeva hommikul soojalt. Klubi president, peasekretär ja treener kohtusid ka Zinedine’i isa Smaïliga, et poisi tuleviku üle aru pidada.

      Rahast ei räägitud. Monsieur Zidane esitas vaid küsimuse, mida kõik olid oodanud: „Monsieur Rampillon, kas te arvate, et temast võiks saada profijalgpallur?”

      Nagu sellise küsimuse puhul ikka, jäi treener vastates ettevaatlikuks. Selle asemel pidas ta vajalikuks rõhutada, kui oluline oli lisaks jalgpallitreeningutele jätkata tavalist haridusteed. Ta ei tahtnud veksleid välja anda, sest teadis liiga hästi, kui palju mängivad teismelise arengus rolli psühholoogilised ja füsioloogilised tegurid. Ta kasutas argumenti, mida Cannes’i klubi koolitusjuht Maurice Desvignes oskas hästi ühe lausega kokku võtta: „Me ei taha, et noormängijad meie akadeemia uksest sisse astumist kahetsema hakkaksid.” Eriti veel, kui asi lõppeb läbikukkumisega.

      Teisalt, ühes asjas oli Gilles Rampillon peaaegu kindel: esiliigas mängiv AS Cannes oli teel kõrgemasse seltskonda. Sellesse uskus ta raudkindlalt, kuigi hooaja lõpuni oli veel parajalt aega. Kui meeskond teatud tasemele jõuab, muutuvad treeningud intensiivsemaks – Cannes’i akadeemia personali oli juba plaanis poole võrra suurendada – ja ka noormängijate peale loodetakse rohkem. See tähendab omakorda, et neil on võimalus kõrgeimal tasemel karjääri teha. Ta jutt oli selge, ilma igasuguse teeskluseta. See kõlas hästi.

      Jean Varraud’l oli veel üks, otsustava kaaluga argument: kott. Zinedine’i kott. Kott, mis polnud musta pesu täis topitud, nagu oleks võinud eeldada noorukilt, kes on nädal aega kodust eemal viibinud. Kõik oli täiesti puhas ja korras. Seda tänu ühele emale, kes oli õppuri enda juurde võtnud: Nicole Élineau.

      Cannes on küll Marseille’le üpris lähedal, seda nii geograafilises kui ka klimaatilises mõttes, kuid Smaïl ja tema abikaasa Malika lubasid pojal kodust lahkuda ainult ühel tingimusel: kui talle leitakse kasupere. Nende silmis oli perekondlik õhkkond hädavajalik, see oli Zidane’idele väga oluline. Seda ei asendanud miski. Isegi mitte jalgpalliakadeemia. Ja AS Cannes’il seda niikuinii polnudki: polnud eraldi hoonet, kus akadeemia profihakatised oleksid elada saanud.

      Kulus mitu nädalat, enne kui oli võimalik allkirjastada õiguslik leping, mis andis AS Cannes’ile eesõiguse mängija värbamiseks. Madame Zidane andis nõusoleku alles siis, kui poja elukohaküsimus oli lahenduse leidnud. Oli olemas kindel plaan: Zinedine’i võtab enda katuse alla sõbralik ja hoolitsev Élineaude pere. Jean Varraud läks Nicole’i abikaasa Jean-Claude’i jutule.

      „Kas tahaksite selle poisi enda juurde elama võtta?” Tahtmises polnudki ehk küsimus, aga kas nad said seda endale lubada? Élineaudel oli endal kolm last, lisaks elas nende katuse all veel üks akadeemia õppur, Amédée Arnaud. Nende kodus oli üksnes kolm magamistuba ja jutt ei käinud mitte ühest nädalast, vaid tervest aastast.

      Sellest hoolimata jäid nad nõusse. Nad olid Zinedine’i juba kiindunud ja seda sellisel määral, et nagu teisedki lähedased, ei kutsunud nemadki poissi selle nimega.