küla keskuses ei jalutatud.
Istud autosse, sõidad neli minutit mäejalamile, kõnnid mäe tippu ja alla, istud autosse ja sõidad koju. See oli täiesti normaalne.
Sihitult külakeskuses jalutamine? Kohalik ullike.
Aga see on minus olemas. Soov kõndida – kaugele.
Seega pole asi ka selles.
Kui üks inimene, kes tunneb mind väga hästi, tuli koos minuga mu lapsepõlvetalu külastama, märkas ta – nagu kõik teised – vana aidatreppi. Ta vaatas seda. Siis ütles ta mulle:
„Sa istusid lapsena seal, vaatasid kaugusesse ja mõtlesid, et ei peaks siin olema.”
Vaat selles on asi.
Sest just seda ma lapsena aidatrepil istudes mõtlesingi. Ja ma istusin seal päris tihti. Olin paraku üks neist inimestest, kes istuvad ja vaatavad kaugusesse, püüdes jätta mõtlikku muljet, aga ma ei mõelnud loodusest. Ma ei mõelnud kunagi sellele, kui ilus see kõik on, kui tänulik ma peaksin olema, et saan niimoodi elada, tegusana ja loodusega samastudes.
Ei. Mina mõtlesin hoopis, et ei peaks siin olema.
See polnud muidugi mu ainuke mõte. Ma polnud lollakas. Olin tundlik noor hing. Mõtlesin ka tohutult suurejoonelistele asjadele, mida ma mitte iialgi mitte kellelegi ei tunnista, nii et põrgusse see, eks ole?
Aga ma mõtlesin ikkagi ka selle peale – et ma ei peaks seal olema. Ehkki mu elu oli igas mõttes ilus.
See pole ka mingi originaalne mõte. Tean seda väga hästi. Kõik need, kes on pärit väikesest kohast ja saavad hilisemas elus kirjanikeks, räägivad sama lugu – kuidas nad igatsesid sealt minema. See on kohutavalt ebaoriginaalne. Ja enamik sõpru, kellega ma koos kasvasin ja kes kolisid sealt minema, tundsid sama.
Me kolisime suurtesse linnadesse. Õppisime. Käisime pubis. Arutasime hilisööni teemadel, millest me mitte muhvigi ei teadnud. Ahmisime endasse kultuuri, mis meile tegelikult ei meeldinud. Jalutasime kesklinnas. Saime uusi sõpru, uusi maitseid ja uusi kogemusi. Kokkuvõttes otsisime pidevalt tegevust. Siis mõtlesin ma – mõtlen sama ka praegu –, et parim, mida elul on mulle pakkuda, on seotud inimestega, eelistatavalt väga paljude inimeste ja suure lärmiga. Ja kui keegi on näinud vaeva ja mõelnud välja seinad, laed ja hotellibaarid, on lausa tänamatu elada telgis. Me kolisime linna, tarbisime linna, linn meeldis meile ja me ei vaadanud tagasi. Paljud meist olid sellised.
Aga …
Enamik inimesi ei jää selliseks elu lõpuni.
See läheb üle. Selles on asi. Kui oled lõpetanud õpingud või mis iganes muud asjad, mille ettekäändel sa linna kolisid, kui saad täiskasvanuks, lood pere, võtad tempo maha. Siis juhtub midagi. Sa leiad teised väärtused.
Ja taipad järsku, et lausa jumaldad loodust.
See on juhtunud peaaegu kõikide minu tuttavatega. Minuga mitte.
Olen kaotanud viimastel aastatel loodusele hulga sõpru. Häid inimesi. Tarku inimesi. Humoorikaid inimesi, kellele meeldis käia pubis ja niisama tühja lobiseda. Mida nad praegu teevad? Nad ärkavad vara, pildistavad suusaradu, postitavad need Facebooki ja Instagrami ning kirjutavad: „Ilus päev looduses!”
Pidasin neid inimesi kunagi headeks sõpradeks. Ja mõistlikeks.
„Ilus päev looduses!” Paremaks nad nüüd enam suutelised pole.
Seda juhtub inimestega teatud eluetapil sageli. Huumorimeel hakkab kaduma. Juuksed ka. Tihti langevad need kaks asja kokku. Tõtt-öelda hakkan ma juba muretsema, et äkki ongi huumorimeel juustesse salvestatud.
Huumorimeel ja juuksed kaovad ning inimene hakkab mägedes matkamas käima. Kõik need asjad juhtuvad, kui jõuad elus sellesse punkti, mil ööklubide väljaviskajad pole ammu su käest dokumenti küsinud, küll aga on juba pikemat aega küsinud, kas sa oled ikka kindel, et see on sulle sobiv koht.
Selles vanuses toimub palju elulisi muutusi.
Sa hakkad käima jõusaalis lootuses näha välja nii hea kui võimalik, sest juukseid ega huumorimeelt ju enam pole. Jah, ma tean, et need inimesed väidavad, et ei tee trenni selleks, et hea välja näha, ja et trenn ise on preemia. Olgu nii, aga kui trenn meie tervist või väljanägemist ei mõjutaks, siis me ju sellega ei tegeleks, ega? Ma ei usu, et kui arst on öelnud patsiendile, et tal on jäänud kuu aega elada, oleks mõni patsient vastanud: „Olgu siis, ma hakkan trenni tegema. Oma viimasel neljal elunädalal teen ma trenni. Kulutan viimased neli nädalat oma elust liibuvates trenniriietes ereda valgusega jõusaalis, kus mulle võõrad inimesed kannavad samuti liibuvaid trenniriideid, haisevad higi järele ja me kõik vahime enda ette, kuulates liiga kõvasti muusikat, mis meile ei meeldi, ja väntame ratastel, mis meid kuhugi ei vii.”
Selles vanuses ei lõpetata tingimata väljas käimist, vaid hakatakse käima kohtades, kus ei ole liiga palju lärmi. Ega väljaviskajaid. Ega inimesi. Selles vanuses hakkab meeldima kokkusaamine sõpradega, et nendega juttu ajada. Uskumatult igavatel teemadel, sest ka see juhtub selles vanuses. Kui selles vanuses mehed ei taha eriti vastata sõbratari küsimusele, mida me oma viimase meestereisi ajal tegime, ei ole asi selles, et me tegime midagi sobimatut või ei mäleta, mida tegime. Me lihtsalt ei suuda tunnistada, et istusime kolm päeva Londoni pubis ja rääkisime sellest, kui palju puhkusepäevi meile võlgu ollakse.
Või hullem veel, trennist. Või loodusest.
Asi ei ole ainult selles, et kõik hakkavad järsku looduses ringi uitama, vaid nad ka räägivad sellest alatasa. Ja nad räägivad sellest nalja tegemata. Inimesed, kes olid kunagi terase mõistusega ja nutikad, ütlevad nüüd täiesti tõsiselt selliseid asju nagu:
„Mägedes valitsev vaikus on ainulaadne.”
Ega ikka ei ole küll. See on tegelikult täpselt samasugune nagu iga teine vaikus, ainult et mägedes ei tähenda vaikus arvatavasti täielikku vaikust. Nii et mägedes on vaikus pigem nagu tuul. Või vihm. Või sääsed.
„Kui varakult minna, saad olla looduses täiesti üksinda.”
Ah soo. See on ju pisut isekas, kas pole?
„Mäed täidavad mu erilise rahuga.”
Tore on. Miks sa seda mulle räägid?
„Alles loodusega silmitsi seistes saad aru, kui väike sa ise oled.” Noh olgu, kui sa alles loodusega silmitsi seistes saad aru, kui väike sa ise oled, on su ego lihtsalt liiga suur.
Kui sul on tõesti vaja aru saada, kui tühised on sinu probleemid, mõtle Aleppole, mitte Jotunheimenile.
„Olen hakanud mäetippe koguma. Materiaalseid asju on mul piisavalt.”
Me mõlemad teame väga hästi, et sa ei ole lõpetanud materiaalsete asjade kogumist. Sa ostsid endale äsja seitsesada dollarit maksnud mahlapressi. Sa kogud lisaks ka mäetippe.
„Selle puhkuse ajal matkame mägedes ühe puhkemaja juurest teise juurde.”
See pole puhkus. Mägedes ühest puhkemajast teise matkamine on parimal juhul puhkuse üks vorme, mis koosneb puhkuse kahest äärmiselt tüütust aspektist: pakkimisest ja ringiliikumisest.
Aga just seda inimesed teevad. Matkavad ühest puhkemajast teise mitu päeva järjest, nii et higi ja huumorimeel immitsevad nahapooridest välja.
Nad peatuvad puhkemajades, millel on sellised nimed nagu Oyttba, Thennhuken, Gaukhei ja Krækkja. Osasid neist saab tõlkida kui Lombihurtsik, Järvekonks või Käoraba. Osasid ei olegi võimalik tõlkida. Need on vanad skandinaavia nimed, mida ainult põlised norralased suudavad hääldada ja mida mitte keegi siin maamunal ei oska kirjutada.
Ja ma ei mõtle seda oma peast välja, eks ole. Need on Norra mägedes asuvate puhkemajade tegelikud nimed. Majade, kus