Sinuhe, egiptlane. Mika Waltari

nuuksus ta. „Vana koer olen ma ja karv on mul seljast maha kulunud, nii et olen karvutu. Oh, ma olin järi kuninga jalge all ja kuningas tallas lahkelt mu pea tolmu sisse enda ees.” Ta jõi veini, heitis kuldse piitsa põrandale ja kiskus oma kalli rõiva katki. „Tühisuste tühisus,” ütles ta, „kuid minul on kallilt varustatud haud ja seda minult ära võtta ei saa. Minu igavest puhkust kuninga paremal käel nad ära võtta ei saa, kuigi olen vaid vana karvutu koer.” Ta langetas pea käte vahele ja nuttis kibedasti.

      Ptahor silitas tal rahustavalt pead ja kompis sõrmedega selle kühme. „Sul on huvitav pea,” ütles ta. „Üksnes huvist asja vastu võiksin selle sulle tasuta avada.” Pitsatihoidja tõmbas oma pea Ptahori käte vahelt lahti ja tõstis kohkunult näo. Ptahor tegi, nagu saaks valesti aru, ja ütles meelitavalt: „Tõesti-tõesti, täiesti tasuta, väikestki kingitust tahtmata, olen vana sõpruse nimel valmis avama su pealuu, sest sul on huvitav kolju.” Pitsatihoidja tõusis lauast kinni hoides püsti ja tunnistas sõgedalt enese ette, kuid Ptahor hoidis tal käsivarrest kinni ja manitses järelejätmatult: „See käib kähku. Ma teen õrnalt, ja vahest saad sa juba homme oma isandale tema Lääne kodadesse järele minna.”

      „Sa narrid mind,” ütles pitsatihoidja, võttis taas väärika hoiaku ja tõstis oma piitsa põrandalt üles. „Sa ei usu Amonisse,” ütles ta ja kummardus, et ettevaatuse mõttes jälle lauast tuge otsida. „See on halb, väga halb,” ütles ta. „Kuid ma annan selle sulle sinu veidruse pärast andeks, sest karistaja võimu mul enam ei ole.” Ta lahkus, piits ja kõver sau pahemas käes rippumas, ja tema selg oli väsinud ja murest lookas. Kui ta oli lahkunud, tulid teenrid saali tagasi, kallasid meie kätele vett ning võidsid meid kalli võidega.

      „Taluta mind, mu poeg Sinuhe, sest olen vana mees ja mu jalad on viletsad,” ütles Ptahor. Talutasin ta värske õhu kätte, öö oli saabunud ning üle punaselt hõõguva taeva paistsid idas Teeba säravad tuled. Olin veini joonud ning aedades õitsvate lillede lõhnas ning pea kohal vilkuvate tähtede siras tundsin oma veres taas Teeba kirge.

      „Ptahor, kui öises taevas kumab Teeba tulede peegeldus, on mul janu armastuse järele.”

      „Armastust ei ole olemas,” ütles Ptahor otsustavalt. „Mees on kurb, kui tal ei ole naist, kellega magada. Aga kui ta läheb ja magab naisega, siis on ta pärast magamist veel kurvem. Nii on olnud ja nii see jääb.”

      „Miks?” küsisin mina.

      „Seda ei tea ka jumalad,” ütles Ptahor. „Ära räägi mulle armastusest, või ma avan su kolju. Teen seda tasuta ja väiksematki kingitust palumata, sest sellega hoian sind paljude kurvastuste eest.”

      Seepeale leidsin, et pean täitma orja ülesandeid, võtsin Ptahori sülle ja kandsin tuppa, mis oli meile määratud. Ta oli nii väike ja vana, et ma ei hakanud teda kandes isegi mitte hingeldama. Kui olin ta voodile pannud, jäi ta kohe magama, otsinud asjatult enda kõrvalt veinikarikat. Katsin ta pehmete karusnahkadega, sest öö oli külm, ja läksin tagasi õue lilleastangu juurde, sest olin noor ja noorus ei vaja kuninga surmaööl und.

      Kuulsin lilleastangul seistes palee müüri äärde ööbima jäänud inimeste vaikset kõnet, mis oli nagu tuule kohin kauges kõrkjastikus.