Käesolev e-raamat sisaldab autoriõigusega kaitstud materjale ja kogu e-raamatu sisu on autorikaitse objekt. E-raamatu kasutamine on lubatud üksnes autoriõiguste omaniku poolt lubatud viisil ning tingimustel.
Tingimused e-raamatu kasutamiseks:
1. Kogu e-raamatu sisu on autoriõigustega kaitstud. Kõik õigused reserveeritud;
2. E-raamat on mõeldud üksnes isiklikuks kasutamiseks;
3. E-raamatu osaline või kogu sisu paljundamine mis tahes kujul on keelatud, va isiklikuks kasutamiseks e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omaniku poolt;
4. E-raamatust või selle üksikutest osadest võib teha isiklikuks tarbeks väljatrükke üksnes e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omanik, e-raamatu kopeerimine ja kolmandatele isikutele jagamine ei ole lubatud;
5. E-raamatu võib alla laadida ning salvestada oma arvutisse üksnes e-raamatu digitaalses exlibrises fikseeritud e-raamatu omanik;
Keelatud on e-raamatust kõrvaldada omandiõigust tähistavaid märke, etikette või muid e-raamatu märke.
VASTUTUS
Autoriõigusega kaitstud e-raamatu mittesihipärane kasutamine või omavoliline turustamine on ebaseaduslik ja on aluseks kahjunõude esitamisele. E-raamatu väljaandja ja levitaja ei vastuta kahju eest, mis tuleneb e-raamatu väärast kasutamisest.
Kasutades käesolevat e-raamatut nõustute automaatselt eespool toodud tingimustega.
Nimi: Kirjastus Ilmamaa eISBN: 978-9949-473-62-5
Paberraamatu ilmumisandmed,
mille järgi on valmistatud e-raamat
Kirjastus on tänulik Heli Karule,
kes annetas need kirjad
Uku Masingu Kolleegiumile avaldamiseks
ja fotod raamatus kasutamiseks
Toimetanud Mari-Liis Tammiste
Kujundanud Mari Ainso
Raamatu väljaandmist on toetanud
Eesti Mõtteloo Sihtkapital
Kirjastus „Ilmamaa“ 2012
Vanemuise 19, 51014 Tartu
www.ilmamaa.ee
ISBN 978–9985–77–428–1
Trükitud OÜ Greif trükikojas
Pajula tee 4, Lohkva, Luunja vald, 62207 Tartumaa
Uku Masingu kirjad Alide Klemetsale
Uku Masingu 100. sünniaastal 2009 usaldati nähtavale tuua üks Masingu senitundmata kirjavahetus – noore Hugo Masingu kirjad neiu Alide Klemetsale, loaga neid, kui sobilik, ka publitseerida. Masingu noorepõlve kirjadest on seni ilmutatud kirjad Jaan Kiivitile („Uskuda, elada“, 2006). Uku Masing ja Alide Klemets vahetasid kirju 1928–1934. Säilinud on vaid Masingu saadetud 110 kirja.
Hugo (Uku) Masing ja Alide (Lii, Lyy) Klemets, mõlemad tugevate silmapuuetega, tutvusidki silmakliinikus. Mõlemad olid ka põhjaeestlased, üks Harjumaalt, teine Virumaalt. Masingu kiindumus oli siiralt usalduslik, kirjade toon pihtimuslik, ent juba neiski on takkajärgi tuntav Masingu poeetiline liialduskalduvus. Masingu loominguloo uurijale on see kõik väga õpetlik.
Masingu luuleloomingust on jäänud mulje, et ta väga hoolis oma isast ja oma õest, kuigi õega vahel tuliselt vaidles ja tundis, et ta tema all ka kannatab. Kirjades Alide Klemetsale kirjeldatakse aga ka esmakordselt poja vahekorda emaga. Hugo kaebab, et ema on tema vastu ülekohtuselt karm, aga miks? Seepärast, et poeg Hugo on liiga erinev teistest noortest, ei ole „nagu teised“. Võiks öelda, et poja omapärase andekuse mõistmiseks puudus tema emal vajalik haare, ema usaldas ainult valju korda ja rangust, aga sellest ei piisanud pojale.
Hugo Masingu vaimse arengu kiirus oli tohutu. Stipendiaadiaastad Saksamaal küpsetasid teda erilise kiirusega. Ta vaim kaugenes ka armsa tüdruku Lii vaimust. Viimases kirjas teatab Masing kurva aususega: oled vist isegi märganud, et kogu viimase aasta jooksul ei ole sa enam mu hinges. Ilus ja kurb nagu Shakespeare'i tragöödia! Aga kõik see polnudki väljamõeldis, vaid oli päriselt. Need on selle käsikirja voorustest kõige köitvamad psühholoogilised aspektid. Loodame, et just need õigustavad kirjade avaldamise siin ja praegu.
Oma ema Alide kohta lausub tütar Heli Karu häbelikult: „Ta oli üsna tagasihoidliku ja vaikse loomuga inimene, kes ei armastanud endast palju rääkida ja küllap meie, tema lapsed, ei osanud ka huvi tunda tema noorusaja ja selle perioodi kohta.“
Alide Klemets sündis Mäetaguse vallas Toilas 27. dets. 1904. a. Mihkel (1860–1921) ja Mari (1861–1906) Klemetsite peres kuuenda lapsena. Teisel eluaastal kaotas ta oma ema. Isa andis siis oma noorima tütre Alide kasvatada oma õe Leno Pulmani peresse Narvas. 16. aastasena kaotas Alide ka oma isa, kes oli kalur ja uppus 1921. a. sügistormis.
Alide lõpetas 1924. a. Narva I Ühisgümnaasiumi. Pärast tädi surma hoolitses Alide eest täditütar Juula Kitsas abikaasa Karl Kitsasega. Elati Vaivaras ja Auveres (Auveresse oli adresseeritud ka enamik Uku Masingu kirjadest). Karl oli raudteelane, Auvere jaamaülem. Nad pidasid ka kauplust, kus töötas Alide. Auveres tutvus Alide ka oma tulevase abikaasa Romuald Zvorovskiga (18.02.1913 – 11.10.1995), kellega ta abiellus 8. apr. 1938. a. Tallinnas.
Alide pidas väikest toiduainete kauplust Tallinnas, mille tegevuse katkestas sõda. Abikaasa mobiliseeriti augustis 1941 Punaarmeesse.
Alide lapsed: 1938. a surnuna sündinud tütarlaps, 5. okt. 1940. a. poeg Jan, 13. sept. 1945. a. tütar Heli ja 24. aug. 1948. a. poeg Toomas. Ema Alide oli kodune, hädas oma tervisega – ikka nägemisega, hiljem veel ka südame ja kõrgvererõhuga. Alide suri insuldi tagajärjel 30. sept. 1965. Maetud Tallinnas Pärnamäe kalmistule. Nõnda see lugu.
Raiküla 1. VII. 28
Usun, et ma sõna pidama pean, sest kunagi pidasin seda oma eritunnuseks. Tean, et tolle pildiga pole kõik lood korras, aga ma ei saa enam kusagilt paremat, sest siinsed fotograafid oskavad vaid matuseid ja pulmi pildista. Igal juhusel oleks siiski üks vähem eeslisarnane nägu olnud enam eeslisarnase asemel. Kuid, kes teab, ehk on eesel siis targema näoga kui ta noomimisjutulust peab teistele. Jääb Teie otsustada, – ma ei tea.
Siin on imelikum olla kui kuumägi näha. Pool inimesi metodiste või sellaste kalduvustega, teine „Heebie jeebies“ jüngreid. Ja laagrite vaheldus on suursündmus ja juhtub vaid siis kui inimene oma trummi ühe külje on „Ça c’est Paris’ga“ lõhki tagund ja siis ta kokku lapib talle kiituse lauludega, et teisel küljel rahulikult vanu viise uute, sageli sama labaste sõnadega, edasi mängi. Ma ei saa kumbagi liigiga hästi läbi, sest ma ei taha, et mu liha oleks hull või, et mu vaim oleks hull, vaid, et mõlemad käiksid kitsast keskteed. Metodiste kohutab mu kuraditeooria (sel on muu seas kirikuisade juures tubli seljatugi), et kurat on Jumala kannupoiss, siis ei või kurja üldse olla. Ja sellest saab veel koledamaid järeldusi, (kuna nad ju sugugi lubada ei või, et kurat oleks Jumalast vägevam). – Ja teiste inimeste jaoks olen ma liiga vaga, kuigi nad muga väga palju tahavad tegemist teha, sest nad peavad mind „harituks“ ja tahavad ise olla sama, s.o. nad loevad Tuglast ja Suitsu ja muud sellast grandioosset sodi ja kõnelevad nende lausetega, ainult neid tarvitavad endi väga laialises korrespondentsis, unistavad oma ilusast ja sügavast hingest ja arvavad, et keegi neid maa pääl ei mõista,