kõik mu „hinge“ – nüüd olles oma „selbstherrlicher Herrscher“ ei vasta ma muidugi teps mitte enam nende maitsele, „mis on väga hää“! Muidugi on ka mul selles suur süü, sest ma kommenteerin nende esteetitsevaid ja sügavad olla tahtvaid lauseid Švejki stiilis näidetega; esmalt nad naervad, viimaks taipavad aga siiski, et neid pilgatakse. Ja siis, aimate küll, mis siis tuleb!
Ja tollepärast on mul alati hirm nende ees, ma kolaksin terve öö elavate surnutega, kui nendega tunni. Ma tean küll, et mu „ülikooli sõbrad“ palju paremad sageli pole, aga mõni mõistlikum leidub ikka. Kui ma neid korra noomima peaks, neid siin, pöhä rissikõnõ, mis ütleks nad siis. – Loodan, et Te nende inimeste hulka ei kuulu, sest muidu ei oleks Teil kuigi lõbus seda lugeda – ja kui Te „vaga reili“ ja päästearmeelane (see on nii tasa öeldud, et Te seda kuulma ei pea) olete, siis näete ju kõiki asju „sub specie aeternitatis“ ja naerate. On nii?
Nende inimeste pärast leban kuskil pimedamas aia nurgas, et nad mind ei leiaks ja loen sellaseid asju, mis mu kaunis pika maa tagasi viivad, kuidas araablased Jerusalemma võitsid, juutide palveraamatuid ja „sellaseid asju“. Ja kui need inimesed ühe sellase kätte saavad, siis nad ei taipa, miks neid loetakse, kuna neis ju ei esine mürgitusi, pulmi, lapsevargusi ja röövleid. – Kastan üksilugu vahel lilli ja ei taipa kuidagi, miks nad öö jooksul ei kasva, – mängin inimestele indiaanlaste, juute ja araablaste viise ja kõik arvavad, et see olla asjatu klaveri vaevamine, sest „Leila“ olevat palju ilusam.
Ja, aga mul tuleb nüüd meele üks Jerome K. Jerome’i sotsialismivastase raamatu dedikatsioon, et ta selle oma piibule pühendavat, kuna see olevat ainus sõber, kes vastu ei räägi ja kes endast ei räägi. Ma ei tea, kas Inglismaal sõbrad teistsugused on, sest mu kaasvõitlejad kõnelevad vaid pastoraatest, sinisest taevast ja ööbikutest (kaks väga lolli asja) ja ei salli seda kunagi, et ma endast räägin, kuigi ma seda neile kunagi veaks ei arva, et nad kunagi endist ei kõnele. Ma ei tea, milline osa inimesi Teie maitse on, aga ma loodan, et Te kurja nägu ei tee, et ma ainult omist asjust kõnelen – mis ma enne surma teen, ma ei tea.
Ma olen siis nüüd jälle hakkama saand ühe lohemaoga kuigi ma maod kõik meeleldi pikemaks teeksin kui nad on. Aga enne kui ma lõpetan, tuletan Teile siiski lubaduse meele, kuna pääajust ju Teilgi nii palju asju üpris kergesti kaob. Ja kui Te tolle teind olete, siis teen ma kalendri suure musta ja rohelise ladina risti ja kirjutan selle kõrvale: Kyrie eleison moi! Miks, ei tea ma!
Raiküla 8. VII. 28
Ja rahu sai ja valgus! Ja Kyrie eleison moi ristiga on kalendris, sest mul on liig suur häämeel, aga mul on ka piin, et mul ühtki paremat pilti pole ja polnud. Viga, kus inimene ise süüdi pole on aga üpris raske paranda.
On nüüd olla päris kena, sest rahu on saand vähemalt mõneks ajaks, – suur kiitus selle ees! – Ilm on ka nii ilus, septembri lõhna on kõikjal ja ei tule meelegi, et on ära neetud suvi oma „valgete öödega“. Ja tuul puudes on sageli päris suur, nagu merel. – Kui poleks vihma peaksin minema heinamaale ja see on hullem kui mõni Egyptuse nuhtlus, suurem kui kõik „hinge ja ihu hädad“, ta viib mu välja harilikelt teilt ja sunnib neid käima, mida ma ei taha. Ja mida ei taha, seda ei taha! Ja inimesed arvavad, et mu pärast vihma sajab! Teen prof. Bulmerincq’ule auhinnatööd, vast saab sest varsti ka mu magistritöö. Ma loodan, aga mu kavatsused ei lõpe kunagi mu tahtmise järgi, kui ma hääd teha tahan, siis jääb see enne lõppu pooleli, sest ta muutub kurjaks. Ikka nõnda, kui ei taha ja süü peab ju ikkagi enda man olema.
Loen vanu raamatuid ja kirjutan ja ei teagi vahel, kuidas on saand õhtu ja öö. Petan end vahel lootustega, et ma oma alal (s.o. Vana Testament) hulga uusi asju olen leidnud, aga ma usun, et nad kusagil olemas on, ainult pole veel sellane koitand raamat mu sõrmi puutund. Tuubin vahel klaveril Wagneri, aga see on mu sõrmadelle liig raske, tegin korra ka ise ühe asjakese, mida kuuldes inimesed kurja näo teevad, sest ma ise vähemalt kuulen selles kellu, tormi, vihma, öövahi naelutet saabaste hoope vastu märgu kive ja ta kellalaulu ja sellaseid flegmaatilisi asju – kõige enam aga teeb see neile vaeva, et ma seda, võib olla just, et neid vihasta, pean paremaks mõnest „Herzensfrühling’ist“. Mul on ka endal hirm, et ma muusikaga samasse hätta jään kui korra oma „poeesiaga“. – Armid jäävad ikkagi igast asjast järgi ja need ei ole ei praktilised ega esteetilised.
Käisin korra üht vanameest kirstu panemas, on imelik jube tunne selle juures, ma ei mäleta, mis kõnelesin, vist midagi rahulikult lõpetet tööpäevast. Aga eided hakkasid nutma ja mul oli nii piinlik, kui ei kunagi ennem.
Oli aias paar päeva ööpik ja oldi õnnelik, et sellane suur ja õilsast soost härra on külastand perekonda, kelle esivanemate seas on inimesesööja! Mu õnneks läks ta ometi minema ja ma sain rahu.
Kuulasin korra laulupeo ajal üht asja raadios ja vihastasin. Võib olla, olles sääl oleks kadund mu igavene kriitika, aga nii võib küll ainult kahetseda neid inimesi, kes selle ümber koos olid nagu poolsurnud mesilased. – Inimesed olid kõik ära ja nii võisin oodata nii kaua kui pidi Big Beni kuulma (olen selle kella pärast mitu ööd uneta olnud); ma ei tea, miks ma seda ei kuulnud, (tean nagu läbi une küll, et see kell enam ei löö, aga ma ei tea) ja siis oli mul veel hullem olla.
Näen enda sageli unes kliinikus malet mängimas ja kuigi ma ikka Teile kaotan, on mul hommikul siiski lõbusam tuju, kui õhtul. – Ei saa ju oma inimestega kuigi hästi läbi; me maja naised oskavad mind iga väikese asjaga vaevata. Ja nagu see ikka on, tehakse enam tuntuist asjust otsus kõigi kohta, kuigi see alati vaevalt õige on. Kui inimene ainult määrdund lillad ipomead on näind, siis ei usu ta, et ka valge maa pääl on ja kui ta seda näeb, siis ei pea ta seda ipomeaks. Ja see ei ole ilus ega hää. Ja hääd asjad läevad nii minema, et ka hammastega neid kinni hoida ei saa. Aga sellele ei tohi mõelda, see teeb vaid sentimentaalseks.
Hakkab kõik jälle sentimentaalseks lohemaoks minema, aga ma ei taha seda. Andestage mulle veel korra see pilt, – ja võiksite olla ka nii hää ja mulle vastata. Vahest võidab mu imelik kirjutamismaania ja hää on olla siit ära, mitte puurida mõnda lolli heebreakeelset sõna – mõtteis ja unes. – Rahu ei ole jälle!
Raiküla 28. VII. 28
Sain Teie kirja üpris imelikku viisi: sain neljapäeva õhtul läbi karja õnnetuste, mis veel suuremad oleks võind olla, heinamaalt kella üheks koju / mul on halb viis seda kuut kilomeetrit neetud metsateed ikka üksi tulla / – ja õli polnud terves majas teps mitte leida. Suudate vist usku, et üsna suur on piin, kui kiri on, aga seda lugeda ei saa.
Nüüd siis: „Dicitei Pilatus: „Quid est veritas?““ Tahaksin Teilt meeleldi teada, quid est veritas. Ma uskusin korra ja halva tujuga ka nüüd vahel , et ainuke tõde on: ma olen eesel ja kõik, mis taipan, lollus. Ja enam ma teada ei või, sest ma olen eesel. – Sellaseil viivel saavad ka need asjad kahtlaseks, millede tõekspidamine on vajadus endalle; usun siis vaevalt, et ma surematu olen, sest mul ei ole mingit õigust seda nõuda. – Halb, kui inimesel endasse usku ei ole ja mul pole see kunagi suur olnud ja iga suvi sööb seda nagu kuumus pilve; mis nii ükskord tuleb, kes toda teab.
Ja – ja, kui inimene liig targaks läeb, siis ei ole tal enam hää. Seletasin korra, see on vist juba kaua tagasi, inimesile nende teadmatuist harjumusist, lemmiklauseist ja sõnust nende mõtteid. Tabasin üsna hästi ja just sellepärast on nüüd halb olla, inimeste mõtted on ju alati vaid egoism. Näen liiga tihti, et inimesed ei naera selle üle, mille üle ma naerda saan, ja tean, et kui nad ka samu sõnu kõneleksid kui ma, siis ei ole see ometi sama. Ja et ma teisiti näen asju, siis vihastavad mind asjad, mis teist inimest ei puudugi ja kui mulle mu vigu ette loetakse, kas või kõige avalikemal kohil, siis ei puudu see mind. – Aga vast on see nende mu inimeste ainuke viga, et nad end peavad absoluutseks ja kunagi seda ei usu, et püramiidil on neli külge ja mitte üks. – Aga misantroopiast pole ma eluajal lahti olnud ja sallin vaid kolme inimest / Mosest, Jesajat ja Neboḳadneṣṣari / maa pääl. Ennem elasid inimesed