ja see ajas meid naerma, sest oli nii naljakas! Kassidel pole ju sõrmigi!
Niisiis oli meeste peas midagi sõrmede sarnast, aga need olid sellised sõrmed, mida tüdrukutel ei olnud. Ja see selgitas kõik, ütles tädi Vidala, ja meil polnud selle kohta rohkem küsimusi. Tädi suu klõpsatas kinni ja pani luku taha teised sõnad, mida oleks võinud lausuda. Ma teadsin, et peab olema veel sõnu, sest isegi sel ajal ei tundunud märkus kasside kohta õige olevat. Kassid ei tahtnud heegeldada. Ja meie polnud kassid.
Keelatud asjad annavad kujutlusvõimele voli. Seepärast sõi Eeva hea ja kurja tundmise puu vilja, ütles tädi Vidala: liiga suur kujutlusvõime. Niisiis oli parem mõningaid asju mitte teada. Muidu puistatakse su kroonlehed laiali.
Nukumajakomplektis oli punase kleidi, kummuva kõhu ja nägu varjava valge tanuga teenijannast nukk, ehkki ema ütles, et meie majas pole teenijannat vaja, sest meil olen juba mina, ja inimesed ei tohiks ahned olla ning tahta rohkem kui ühte väikest tüdrukut. Seepärast pakkisime teenijanna siidpaberisse ja Tabitha ütles, et võin selle hiljem anda mõnele väikesele tüdrukule, kellel pole nii ilusat nukumaja ning kellele võiks teenijannast nukk ära kuluda.
Ma olin rõõmus, kui teenijanna karpi panin, sest päris teenijannad tegid mind närviliseks. Me möödusime neist kooli retkedel, kui kõndisime kahekaupa pikas rivis, kummaski otsas tädi. Retked viisid kirikutesse või siis parkidesse, kus me võisime ringmänge mängida või tiigil ujuvaid parte vaadata. Hiljem lubati meil käia päästmistel ja suurpalvustel, valge kleit seljas ja loor peas, ning vaadata, kuidas inimesi poodi või paari pandi, aga tädi Estée ütles, et me pole selleks veel küllalt küpsed.
Ühes pargis olid kiiged, aga seelikute tõttu, mille tuul võis üles paisata, nii et keegi võis nende alla pilku heita, ei tohtinud me endale kiikumise lõbu lubamisest mõeldagi. Seda vabadust võisid maitsta üksnes poisid; ainult nemad võisid söösta ja lennelda; ainult nemad võisid lasta õhul end kanda.
Ma pole ikka veel kordagi kiigele saanud. See on endiselt üks mu soove.
Kui mööda tänavat sammusime, kõndisid teenijannad oma ostukorvidega kahekaupa. Nad ei vaadanud meie poole, igatahes mitte eriti ja mitte otseselt, ja meie ei tohtinud nende poole vaadata, sest oli ebaviisakas neid vahtida, nagu ütles tädi Estée, nagu oli ebaviisakas vahtida sante või teisi, kes olid meist erinevad. Meil ei lubatud ka teenijannade kohta küsimusi esitada.
„Te kuulete kõigest sellest siis, kui olete küllalt vanad,” ütles tädi Vidala. Kõigest sellest: teenijannad olid osa kõigest sellest. Niisiis millestki halvast, millestki hävitavast või millestki hävitatust, mis võis olla üks ja seesama. Kas teenijannad olid kunagi olnud samasugused nagu meie: valged, roosad ja ploomilillad? Kas nad olid ettevaatamatud olnud, kas nad olid lasknud paista mõnel oma ahvatleval kehaosal?
Praegu neid eriti näha ei olnud. Isegi nende nägu polnud näha nonde valgete tanude tõttu, mida nad kandsid. Nad kõik nägid ühtemoodi välja.
Meie koduses nukumajas oli üks tädist nukk, ehkki ta ei kuulunud tegelikult maja, vaid kooli või siis Ardua Halli juurde, kus tädid kuuldavasti elasid. Kui ma üksinda nukumajaga mängisin, panin tädist nuku ikka keldrisse luku taha, ja see polnud minust ilus. Ta muudkui tagus vastu keldriust ja kriiskas: „Laske mind välja”, aga väike nukutüdruk ja marthast nukk, kes oli teda aidanud, ei teinud kuulmagi, ja mõnikord nad naersid.
Ma ei ole seda julmust kirja pannes enda üle uhke, ehkki olin julm ainult nuku vastu. See on mu loomuse kättemaksuhimuline pool, millest ma, kurb öelda, pole suutnud täiesti võitu saada. Kuid sellises selgituses on parem oma puuduste, nagu ka kõigi oma tegude suhtes täpne olla. Muidu ei saa keegi aru, miks sa langetasid just need otsused, mis sa langetasid.
Tabitha oli see, kes õpetas mind enda vastu aus olema, ja see on pisut irooniline, arvestades valesid, mida ta mulle rääkis. Kui õiglane olla, siis oli ta ilmselt iseenda vastu aus. Ma usun, et ta püüdis olla nii hea inimene, nagu neis oludes võimalik oli.
Igal õhtul, kui ta oli mulle mõne jutu rääkinud, pani Tabitha mind voodisse koos mu lemmikmänguloomaga; see oli vaal – sest Jumal lõi vaalad selleks, et nad meres mängiksid, sellepärast oli vaal selline olend, kellega tohtis mängida –, ja siis me palvetasime.
Palve oli laul, mida me koos laulsime:
Nüüd ma heidan magama,
mu hinge, Issand, hoia sa;
kui unes peaksin surema,
hing võta kaasa endaga.
Mu voodi ümber neli inglit head siis,
kaks jalutsis ja kaks neist peatsis;
üks valvab, teine palvetab,
kaks hinge ära kannavad.
Tabithal oli ilus hääl, otsekui hõbeflööt. Aeg-ajalt, kui hakkan õhtul unne vajuma, ma peaaegu kuulen tema laulu.
Selles laulus oli paar asja, mis mulle muret tegid. Kõigepealt inglid. Ma teadsin, et need pidid olema sellised inglid, kellel olid seljas valged öösärgid ja suled, aga mina ei kujutlenud neid sellistena. Ma kujutlesin neid meie inglitena: meestena, kel oli seljas must munder, mille peale olid õmmeldud kalevist tiivad, ja püss õlal. Mulle ei meeldinud mõte, et neli püssiga inglit seisab mu voodi ümber, kui ma magan, sest need olid lõppude lõpuks siiski mehed, nii et kuidas on siis minu nende kehaosadega, mis võivad une ajal tekkide alt välja ulatuda? Näiteks mu jalad. Kas see ei sütita neis kihu? Sütitab küll, sellest pole pääsu. Niisiis tekitasid neli inglit rahutuid mõtteid.
Ka polnud julgustav paluda, et sa magades sureksid. Ma ei arvanud, et suren, aga mis siis, kui surengi? Ja milline on mu hing – see, mille inglid ära viivad? Tabitha ütles, et see on vaimne osa ega sure, kui meie keha sureb, ja see mõte pidi rõõmustav olema.
Aga milline see minu hing välja nägi? Ma kujutlesin seda samasugusena nagu ma ise, ainult palju väiksemana – nii väikesena nagu väike nukutüdruk mu nukumajas. See oli minu sees, nii et võib-olla oli see sama mis hindamatu aare, mida me tädi Vidala jutu järgi nii hoolikalt pidime hoidma. Sa võid oma hingest ilma jääda, ütles tädi Vidala nina nuusates, ja sellisel juhul kukub see üle veere ja vuhiseb alla, lõputult allapoole, ning võtab tuld just nagu sokusarnased mehed. Seda tahtsin ma kõigest südamest vältida.
4
Järgmise ajavahemiku alguses, mida kavatsen kirjeldada, olin küllap kaheksa- või siis üheksa-aastane. Ma mäletan sündmusi, kuid mitte oma täpset vanust. Kuupäevi on raske meeles pidada, iseäranis kuna meil polnud kalendreid. Kuid ma jätkan nii hästi, kui suudan.
Mu nimi oli sel ajal Agnes Jemima. Agnes tähendab „lammast”, ütles mu ema Tabitha. Ta luges luuletust:
Väike tall, kes tegi sind?
Kas sa tead, kes tegi sind?
Luuletus oli pikem, aga ma olen selle unustanud.
Mis puutub Jemimasse, siis see nimi oli pärit ühest piibliloost. Jemima oli väga eriline väike tüdruk, sest Jumal saatis tema isale Iiobile tolle proovilepanekuks kaela nuhtluse, ja kõige hullem proovikivi oli see, et kõik Iiobi lapsed tapeti. Kõik pojad ja kõik tütred – tapeti! Mul hakkasid külmavärinad üle selja jooksma iga kord, kui ma sellest kuulsin. Küllap oli see, mida Iiob tundis, kui talle see uudis edasi anti, kohutav.
Kuid Iiob tegi katse läbi ja Jumal kinkis talle veel lapsi – mitu poega ja samuti kolm tütart –, nii et ta sai jälle rõõmsaks. Ja Jemima oli üks neist tütardest. „Jumal kinkis ta Iiobile, just nagu Jumal kinkis mulle sinu,” ütles mu ema.
„Kas sulle saadeti nuhtlus? Enne kui sa minu valisid?”
„Jah,” vastas ta naeratades.
„Kas sina tegid katse läbi?”
„Küllap vist,” vastas ema. „Muidu poleks ma saanud sinusugust imelist tütart valida.”
Mulle meeldis see lugu. Alles hiljem hakkasin selle üle mõtlema: kuidas võis Iiob lasta Jumalal endale