Üheksa valet töö kohta. Iseseisva mõtlemisega juhi teekond tegelikkusse. Marcus Buckingham, Ashley Goodall

tootlikkuse kasvule hoogu andnud tehnilised arengud ja juhtimisstrateegiad on juba täielikult rakendatud ega anna tootlikkusele enam midagi juurde“. Teisisõnu, ükskõik millised meie praegused tavad ka on, arengule need palju kaasa ei aita.

      Need tavad on nüüdsel ajal nii omaseks saanud ja sedavõrd sügavalt juurdunud, et pole lihtne näha, mida need endaga tõtt-öelda kaasa toovad. Nii mõnigi neist paistab olevat vajalik, kuid ikkagi masendust tekitav toiming, mida suured organisatsioonid on lihtsalt alati rakendanud ja rakendavad nüüdki. Mõni on aga sündinud veendumustest, mille küljes ripuvad visalt need, kes ettevõtteid juhivad ja kõiki ülejäänuid neid tavasid järgima sunnivad. Koos moodustavad need fooni ja õigustuse peaaegu kõigele, mis meiega tööl toimub: kuidas meid ametisse välja valitakse, mille järgi hinnatakse, kuidas koolitatakse, mismoodi tasustatakse, edutatakse ja vallandatakse?

      Lähemalt vaadeldes selgub, et sellel kõigel ei ole põrmugi alust.

      Neid asju võiks nimetada valearvamusteks, müütideks või isegi arusaamatusteks, aga kuna neid nii jõuliselt peale surutakse, peaaegu nagu püütaks meid nende abil päris maailmast eemale juhtida, nimetagem neid lihtsalt valedeks.

      Siin raamatus on neid üheksa. Juhindudes Picasso tõdemusest, et iga loomisele suunatud tegu on kõigepealt hävitamisele suunatud tegu, peame meiegi selleks, et saaksime oma meeskondadega midagi tugevat ja tõhusat üles ehitada, iga vale kõigepealt dekonstrueerima, sest alles nii hakkame mõistma, kuidas need valed esialgu üksnes vähestel juhtudel eluõiguse saavad ja siis üha laiemalt levima hakkavad. Seejärel liigume edasi, et avastada nende taga peituvad üldisemad tõed.

      Esimeses kolmes peatükis uurime kõigepealt, miks ettevõtete kultuuri, plaane ja eesmärke meile nii otsustavalt peale surutakse, ning näitame siis, kuidas jõuda niikaugele, et meie kõik end ise rohkem kokku võtaksime. Nii neljandas, viiendas, kuuendas kui ka seitsmendas peatükis tegeleme inimloomuse konkreetsete aspektidega ja seejärel näitame, kuidas saab nii iseennast kui ka oma inimesi kõige paremini arendada – kuigi me kõik oleme nii silmatorkavalt ja vältimatult erinevad. Kaheksandas peatükis küsime, miks seatakse eeskujuks tasakaalu, ning juhime tähelepanu sootuks teistsugusele pürgimist väärt sihile. Viimases peatükis püüame mõista, miks juhtimis­oskust ikkagi nii kõrgelt hinnatakse, ning näitame seda, mis paneb meid tegelikult teistele järgnema ning kogu hingest nende visioonidele pühenduma, hoopis uue nurga alt.

      Lugedes hakkate mõistma, et need üheksa valet on meile nii omaseks saanud seetõttu, et need teenivad organisatsiooni vajadust asju kontrolli all hoida. Suured organisatsioonid on loomu poolest keerulised ning nende juhtide tugev ja täiesti mõistetav instinkt sunnib neid lihtsuse ja korra poole püüdlema – eriti sellepärast, et sel moel on neil kergem veenda nii iseend kui ka oma huvirühmi, et nad ikkagi eesmärkide poole liiguvad. Ometi saab lihtsuse poole püüdlemisest hõlpsasti püüdlemine ühetaolisuse poole ning peagi tekib oht, et ühetaolisus summutab individuaalsuse. Enne veel, kui me arugi saame, hakatakse inimeste andeid ja huve kõigest tülinaks pidama ja organisatsioonis võtab maad arvamus, et kõik töötajad on põhimõtteliselt asendatavad.

      Just sellepärast teile räägitaksegi, et organisatsiooni kultuur on ühtne, plaanidest tuleb kinni pidada, töö peab olema korraldatud ülalt poolt ette antud eesmärkide järgi, inimestest tuleb kujundada mitmekülgsed töötajad ja neile peab andma pidevat tagasisidet, kuni nad mitmekülgseks saavad, ning meil kõigil tuleb üksteise tööle hinnanguid anda, sest nii vastame kõige täpsemalt juhtimise, tõhususe ja potentsiaali ettemääratud mudelitele.

      Siin aga näete peagi, et tugevaim jõud nende valede vastu võitlemisel ja ühtlasi jõud, mida kõik oma elus üritavad rakendada, on meie enda individuaalsuse jõud – et inimloomuse tõeline tugevus seisneb ainukordsuses ja selle avaldamine töö kaudu on lõppude lõpuks armastuse akt.

      Lugejaskonnana kujutasime kõigepealt inimesi, kes on alles asunud meeskonda juhtima – neid, kes seisavad selle imepärase, ent katsumus­rohke maailmaga silmitsi ja soovivad oma meeskonnaga midagi erilist korda saata, aga töötajatele ka midagi erilist võimaldada ning saada juhiks, kellest veel aastaid hiljemgi räägitakse. Kujutasime oma lugejatena ette juhte, kes küsivad endalt, kuidas iga oma meeskonnaliiget parimal moel rakendada; kuidas hoida neid ühisele keskendumas, kuigi kõigil paistavad olevat omaenda isiklikud sihid; kuidas takistada neil tegemast vigu, mis meeskonda kahjustada võivad, samas lastes neil areneda ja õppida; kuidas nende tegevust õigla­selt hinnata ning samas rajada tõelisi ja hoolivaid suhteid; ning kuidas seda kõike tehes ka iseendale truuks jääda. Kujutasime ette inimesi, keda selle poole püüeldes need üheksa valet – kõik see, mida me arvame end kindlalt teadvat, ent mis tõele ei vasta – pärsivad ja tõkestavad.

      Alles kirjutades hakkasime aga täpsemalt aduma, kelle tarvis me seda õieti teeme. Me mõistsime, et ei kirjuta lihtsalt algajale juhile, vaid kõigile juhtidele, keda masendavad nende organisatsiooni (mõnikord heatahtlikudki) katsed kontrolli kehtestada ning ühetaolisust peale suruda. Oma lugejana hakkasime nägema mitte algajat juhti, vaid iseseisva mõtlemisega juhti. Juhti, kes suudab mõista maailma, milles iga inimese isikupärast ainulaadsust ei peeta kõrvaldamist vajavaks puuduseks, vaid keerukaks kompleksiks, mis on tähelepanu väärt, sest see on toormaterjal kõigile tervetele, eetilistele ja jõudsasti arenevatele organisatsioonidele; juhti, kes tõrjub dogma­sid ja otsib selle asemel tõendeid; juhti, kes oskab hinnata elus esile kerkivaid seaduspärasid rohkem kui õpitud tõdesid; juhti, keda erutab meeskondade jõud; juhti, kes usub oma silmaga nähtut, mitte mõnd filosoofiat; ning eeskätt juhti, kes teab, et homset maailma saab paremaks muuta ainult siis, kui olla piisavalt julge ja tark, et tunnistada seda, kuidas asjad on täna.

      Kui te selles kirjelduses iseenda ära tunnete, siis teie oletegi see iseseisva mõtlemisega juht. Kuigi me teid isiklikult mõistagi ei tunne, oleme viimase poole aasta jooksul teie peale sageli mõelnud: kes te olete, mida te asjadest arvate ja mida jõudsaks arenguks vajate. See raamat on just teile.

      1 Tsitaadi päritolu kohta võime paradoksaalsel kombel kindlalt väita üksnes seda, et pole päriselt teada, kas seda on tõesti öelnud Mark Twain: kuigi seda ütlust enamasti tema omaks peetakse, ei julge keegi kinnitada, et see on just tema mõttetöö vili. Nii tuletab see meile veel kord meelde, kui ohtlik on uskuda kindlalt midagi, mis tõele ei pruugi vastata.

      2 Vt lisa A.