maha ja embab teda. „Kuradi tore teist.“
„Asume siis parem kohe asja juurde,“ ütleb Karen ja vaatab maja poole. „Kas sul võtmed on?“
„On küll, jah. Brynn sai teise komplekti, et saaks maja enne Luna sissekolimist korda seada.“
„Ja kes selle omanik on? Keegi Brynni sõber, kui ma Leost õigesti aru sain?“
Kore noogutab. „Ta nimi on Ole Henriksen. Elab suurema osa aastast Palm Springsis ja tuleb ainult suveks koju. Muidu on maja tühi, nii et ta pakkus heameelega oma abi.“
„Jah, ma sain aru, et Luna ei saa hotellis elada,“ ütleb Karen. „Meie väike primadonna on siin vist inkognito.“ Kore ei paista irooniat märkavat.
„Jah, õudne tegemine on olnud,“ ütleb ta, „aga see õnnestus meil tõepoolest. Vähemalt senimaani.“
„Nii et meedia ei tea ta siinviibimisest?“
Kore vaatab talle üllatunult otsa.
„Mis sa ise arvad? Sa oleksid seda märganud. On sul üldse aimu, kui suur Luna tegelikult on?“
Karen kehitab õlgu. Jah, on ikka. Muidugi on.
Luna on arvatavasti kõige kuulsam inimene, kellega mul on elu jooksul olnud kaheldava väärtusega au peaaegu kätt suruda, mõtleb ta ja vaatab, kuidas Kore tõstab võtmekaardi välisseinale kaardilugeja vastu, sisestab koodi ja lükkab seejärel ukse lahti. Siis uurib ta kortsus lipikut, mille ta teksataskust välja on õngitsenud, läheb ühe juhtpaneeli juurde esikuseinal ja sisestab ruttu kümnekohalise häirekoodi.
Karen näeb, et käsi väriseb pisut, ja taipab alles nüüd, kui mures sõber tegelikult on. Salvestise pärast, mis ei saa õigel ajal valmis? Või päriselt ka Luna pärast? Nad on lapsest saadik tuttavad olnud ja seetõttu valiski see maailmakuulus staar salvestusstuudioks KGB Productioni. Otsustas tulla koju Doggerlandi, et ette valmistada tagasitulekut pärast ligi kümmet aastat rambivalgusest eemal.
Muidugi Kore muretseb, mõtleb Karen süümepiinadega.
„Hei!“ hüüab ta. „Kas keegi on kodus?“
Ta avab paremale jääva ukse ja vahib külaliste tualetti, mis tundub avaram kui tema enda magamistuba. Korralikult virnas käterätid, tühi prügikast. Kuiv kraanikauss, teeb ta pärast järelekatsumist kindlaks.
„Jaguneme, aga ärge näppige midagi,“ ütleb ta.
„Äkki vaataks kõigepealt siin all?“ ütleb Leo ja jääb esikusse seisma, samal ajal kui Karen on hakanud juba ülakorrusele viiva trepi poole liikuma.
„Vaadake teie alt, ma vaatan magamistubadest. Ma oletan, et need on üleval.“
Poolel teel laiast trepist üles ta peatub ja heidab pilgu alumise korruse avatud seltskondlike ruumide poole. Kallutab pea kuklasse ja tajub ruumi peadpööritavat kõrgust.
Trepi sepistatud metallpiire kaardub üleval mademel ja moodustab ülemisele korrusele lainelise serva. Ikea mööblit siin tõesti pole, mõtleb Karen ning silmitseb diivaneid ja tugitoole, mis paistavad pärinevat pigem Taani disainifirmadelt kui lapikutest Rootsi pappkastidest.
Kõrge ristkülikukujuline aken kerkib ühes otsas põrandast laeni ja vaade on tõeliselt avar. Kuid mitte nagu kodus Langevikis, mõtleb ta rahulolevalt, siin pole avamerd. Selle asemel laiub ees lauskmaa. Linnud, kes meenutavad Karenile soorüdisid, liiguvad kevadises hämarikus rahutult parves. Hetkeks käib tal peast läbi mõte, kas majaomanikul on siiras huvi merelindude vastu või on suur teleskoobilaadne messingist pikksilm, mis seisab kindlalt kolmel puust jalal akna all, kõigest pikantne sisustuselement.
Vastumeelselt rebib ta pilgu vaatelt ja liigub teise majaotsa viiva laia koridori poole, kus on mõlemal pool uksed.
„Hei, Luna, oled sa siin?“ hüüab ta uuesti ja koputab lähimale uksele.
Ta vajutab lingi alla ja vaatab ruumi, mis paistab olevat kabinet. Tühi.
Liigub edasi, koputab, ootab ja avab. Vaatab kordamööda läbi neli ühesuurust ja pealtnäha ühtviisi kasutamata magamistuba ning liigub edasi koridori lõppu. Taas kiire koputus, enne kui ta kahepoolsed tammeuksed lahti lükkab.
Tuba on vähemalt viiskümmend ruutmeetrit suur. Ta pilk registreerib laia kaheinimesevoodi, mis on korralikult üles tehtud, päevatekk jalutsis tagasi volditud. Märkab garderoobi lükanduksi, mis katavad vasakpoolse pikiseina, pehmet mööblit ja seinale riputatud telerit paremal ning otse ees õhukesi valgeid kardinaid, mis õõtsuvad lahtise rõduukse vahelt puhuvas tuules.
Paar kiiret sammu ja seejärel kergendus – Luna keha ei vedele lömastatult rõdu all sillutisel. Ta pole ka kõrvalasuvas vannitoas ära minestanud, nendib Karen pärast kiiret pilku. Ta uurib tualett-tarbeid kahe kraanikausi kohal riiulil, kolme endiselt niisket rätikut põrandal, kasutatud näopuhastussalvrätte ja vatipulki prügikastis. Ühe tampooni läbipaistev kileümbris on minema lennanud ja vedeleb nüüd põrandal.
Ta läheb tagasi magamistuppa ja nendib, et ilmselgelt oli veel hiljuti keegi siin. Garderoobis on reas valged riided, öökapil mõned raamatud, diivani käetoele on visatud vandlikarva kampsun.
Kõik räägib selgelt ja üheselt, et Luna magas siin. Võib-olla mitte täna öösel, mõtleb Karen ja heidab pilgu voodi poole, aga muudel siin majas elatud nädalatel küll. Pisut lohakas, aga tema enda koduga võrreldes mitte midagi erilist, ja kindlasti mitte sellisel moel, mis viitaks mingisugusele võitlusele.
Ta lahkub magamistoast ja läheb läbi koridori tagasi suure akna juurde. Uitmõtte ajel võtab ta pikksilma otsast kinni, keerab selle pisut allapoole ja surub oma silma okulaari vastu, kuid näeb vaid pilkast pimedust. Reguleerib pisut fookust, aga annab varsti alla. Selle asemel seisab ta metallpiirde äärde, toetab käed sellele ja vaatab alumisele korrusele, mis näib koosnevat ühestainsast avatud ruumist, mille ühes otsas on köök ja teises elutuba. Ainus, mis viitab piirile suurte pindade vahel, on laotud kamin, mille tuld saab vist nautida igast küljest.
Kolm valgest nahast diivanit on paigutatud väikese nurga all kamina ette. Diivanilaual on mõned pooltühjad klaasid ja pudelid, samuti täis tuhatoos. Paar ajakirja nende kõrvalt virnast on libisenud laua alla vaibale.
Leo seisab klaasuste taga ning vaatab välja terrassile ja aeda, Kore aga on istet võtnud toa teises otsas tiibklaveri istmel. Klaveri mustal läikival pinnal on veel üks tuhatoos ja kaks klaasi. Kore tõmbab käega ikka ja jälle läbi juuste ning vaatab ülakorruse poole. Kui ta Karenit märkab, tõuseb ta kähku püsti ja laiutab küsivalt käsi. Karen raputab pead.
Nad lähevad kõik kolmekesi aeda ja vajuvad sinist värvi puhketoolidesse. Koos käivad nad läbi, mida nad nägid. Või ei näinud. Ei mobiili, ei käekotti, ei seda valget maani kleiti, mis Lunal stuudios seljas oli. Vähemalt Kareni kiire kontroll seda ei tuvastanud. Kuid kes teab, mõtleb ta; kõik need kleidid seal reas olid nii eksitavalt ühesugused, vähemalt värvilt. Võib-olla oli veel riideid, mis ta kaasa oli võtnud.
Kas ta on jätnud kõik siia vabatahtlikult või sunniviisiliselt? Kas sundis teda miski või keegi? Ei mingeid jälgi lahingust, ei midagi, mis viitaks vägivallale või äraviimisele. Samas ei välista seda ka miski.
„Kes siin koristab?“ küsib ta. „Vaevalt ta seda ise teeb.“
Ta näeb vaeva, et häält neutraalseks sundida.
„Minu meelest käib mingi naine koristamas ja poes, aga mul pole aimugi, mis ta nimi on. Ma võin Brynni käest küsida, tema tegeles sellega.“
„Aga miks teda üldsegi kaasas pole?“ küsib Karen. „Tema on ju omaniku tuttav.“
Brynn Englund. Üks KGB Productioni asutajaid koos oma venna Gordoni ja Korega. Karen on neid kaht venda siin-seal kohanud, aga ei tunne kumbagi kuigi hästi. Koos Leo ja kellegi Billy-nimelisega olevat nad pärast stuudiopidu Lunaga siia tulnud. Et arutada üht muudatust lugude valikus, nagu Leo oli Karenile rääkinud. „Ta on oma naisega ikka veel sünnitusmajas. Sellepärast