ja on nende liitlane. Nad kõik on varilised, kes suudavad õhku haihtuda, kuidas ise tahavad. Elane võis ilmselt kogu aja läheduses seista ja ma poleks seda isegi aimanud.
„Arvad, et ta üritaks oma isa tööd olematuks teha? Kui saaks võimaluse?” Farley meenutab kangesti kassi, kes on endale just õhtusöögiks iseäranis kopsaka hiire kinni nabinud. „Kui keegi... teda aitaks?”
Cal ei loobunud armastuse nimel troonist. Kuid kas Evangeline teeks seda?
Miski ütleb, et see on võimalik. Kogu ta manööverdamine, vaikiv vastupanu, noateral kõndimine.
„See on võimalik.” Need sõnad saavad meie mõlema jaoks uue tähenduse. Uue kaalu. „Tal on oma põhjused. Ja arvan, et see annab meile pisikese eelise.”
Farley huuled kõverduvad ja neile ilmub tõelise naeratuse vari. Hoolimata kõigest, mida olen õppinud, tunnen ootamatut lootusepuhangut. Kindral lajatab mulle vastu käsivart, lai naeratus üle näo levimas.
„Noh, Barrow, kirjuta aga uuesti üles. Olen su üle paganama uhke.”
„Eks aeg-ajalt ole minust tõepoolest tolku.”
Farley lõkerdab naerda ja astub eemale, andes märku, et järgneksin. Käigu kõrval asuv puiestee on kutsuv, kiviplaadid suvepäikese käes sulavatest viimastest lumeriismetest läikimas. Kõhklen, tahtmata sellest pimedast turvalisest nurgakesest lahkuda. Maailm väljaspool seda kitsukest ruumi tundub ikka veel liiga suur. Corviumi sisehoov laiutab pelutavalt ning kõige keskel kõrgub torn. Sunnin end ebalevalt sisse hingates liikvele. Esimene samm teeb valu. Ka teine.
„Sa ei pea tagasi üles minema,” pomiseb Farley mind järele oodates. Ta saadab torni poole altkulmupilgu. „Annan teada, kuidas asi laheneb. Saame Davidsoniga hakkama.”
Mõte sellest, et peaksin tagasi nõukogusaali minema ja vaikides istuma, samal ajal kui Tiberias viskab kõik, mida oleme kunagi teinud, mulle otse näkku... Ma ei tea, kas suudan sellega toime tulla. Kuid pean. Märkan asju, mida teised ei näe. Tean asju, mida teised ei tea. Pean tagasi minema. Eesmärgi pärast.
Ja tema.
Ma ei saa eirata, kui väga tahan tagasi minna tema pärast.
„Tahan teada kõike, mida teiegi,” sosistan Farleyle. „Kõi-ke, mida Davidson välja on mõelnud. Ma ei alusta enam ühtegi asja pimesi.”
Naine nõustub kiiresti. Peaaegu liiga kiiresti. „Loomulikult.”
„Olen sinu päralt. Igal moel. Ühel tingimusel.”
„Ütle ainult.”
Mu sammud aeglustuvad ja Farley seab end nende järgi. „Ta jääb ellu. Kõige selle lõpus.”
Kaaslane kallutab pead nagu segaduses koer.
„Lõhu ta kroon, lõhu ta troon, rebi ta monarhia tükkideks.” Põrnitsen üles Farley poole kogu jõuga, mida suudan kokku koguda. Välk mu veres vastab innukalt, anudes luba end vabaks murda. „Kuid Tiberias jääb elama.”
Farley tõmbab kopsud ähvardavalt õhku täis ja ajab end täide, hirmuäratavasse pikkusesse. Mul on tunne, nagu näeks ta minust läbi. Otse mu ekslikusse südamesse. Jään vankumatuks. Olen selle õiguse ära teeninud.
Kindrali hääl on ebalev. „Ma ei saa seda lubadust anda. Aga üritan. Kindlasti üritan, Mare.”
Vähemalt ei valeta ta mulle.
Mul on tunne, nagu oleksin kaheks lõigatud, eri suundadesse rebitud. Mõtteis mõlgub ilmselge küsimus. Veel üks valik, mille pean ehk tegema. Tema elu või meie võit? Ma ei tea, kumma poole võin valida, kui asi peaks kunagi selleni jõudma. Kumma poole võin reeta. See teadmine lõikab valusalt ja sügavalt ning talun selle valu seal, kuhu keegi teine ei näe.
Ilmselt sellest ennustaja rääkiski. Jon kõneles ülivähe, kuid igal ta sõnal oli läbi kaalutud tähendus. Kui väga ma seda ka ei tahaks, pean vist leppima saatusega, mida ta ette kuulutas.
Tõusma.
Ja tõusma üksinda.
Kiviplaadid voolavad mu jalge alt läbi ja iga sammuga jääb neid üha enam selja taha. Tuul kogub taas hoogu, sedapuhku läänesuunast. Selles hõljub eksimatult vere hõngu. Kui mälestused tulvalainena tagasi tungivad, hakkan peaaegu öökima. Piiramine. Surnukehad. Mõlemat tooni veri. Mu ranne, mis kivikeha haardes oksakesena pooleks murdub. Murtud kaelad. Kehad, mis liha, sätendavate elundite ja teravate luude pahvakus tükkideks lendavad. Lahingus oli lihtne end neist õudustest välja lülitada. Isegi vajalik. Hirm tooks vaid huku. Enam mitte. Süda hakkab kolm korda kiiremini taguma ja kogu keha kattub külma higiga. Kuigi jäime ellu ja võitsime, haigutab mu sees tohutu kaotuse õudus.
Tunnen neid ikka veel. Närve ja elektrit täis radu, mille mu välgud tekitasid igasse inimesesse, kelle tapsin. Nagu peenikesed hõõguvad oksad, igaüks omamoodi, kuid siiski sama. Liiga palju, et kokku lugeda. Punastes ja sinistes mundrites, Norta ja Järvemaa omades. Kõik Hõbedased.
Ma loodan.
See võimalus tabab mind kui maksahaak. Maven on Punaseid varemgi kahuriliha või inimkilbina kasutanud. See ei tulnud mulle isegi pähe. Mitte kellelegi meist, või võib-olla teised lihtsalt ei hoolinud sellest. Davidson, Cal, ehk isegi Farley, kui eesmärk tema arvates abinõu pühendas.
„Hei,” pomiseb naine ja võtab mul randmest. Ta puudutus paneb mu võpatama ja sõrmed sulguvad ümber randme kui käerauad. Väänan end jõuga ta haardest lahti ning toon kuuldavale midagi urinataolist. Punastan piinlikkusest, et ei ole ikka veel sellest tundest lahti saanud.
Farley tõmbub tagasi, käed üleval, silmad suured. Kuid hirmuta, hukkamõistuta. Isegi mitte haletsuseta. Kas see on mõistmine, mida temas näen? „Vabandust,” ütleb ta kärmelt. „Unustasin selle randmete asja.”
Noogutan vaevumärgatavalt pead ja topin käed taskusse, et sõrmeotstes tantsivaid lillakaid sädemeid peita. „Pole midagi. See pole isegi...”
„Ma tean, Mare. See juhtub, kui hoo maha võtame. Keha hakkab taas sündmusi rohkem läbi töötlema. Mõnikord on seda liiast ja selles pole midagi häbeneda.” Farley kallutab pead ja osutab sellega tornist eemale. „Samuti pole häbiasi pisut hinge tõmmata. Kasarmud on...”
„Kas seal oli Punaseid?” Teen tühja käeviipe lahinguvälja ja Corviumi nüüdseks laastatud müüride poole. „Kas Maven ja järvemaalased saatsid teistega koos ka Punased sõdurid?”
Farley pilgutab siiralt kohkunult silmi. „Minu teada mitte,” vastab ta viimaks ning kuulen ta rahutust. Ka tema ei tea. Ei tahagi teada, ning ka mina mitte. Ma ei suudaks seda taluda.
Pöördun kannapealt ringi ja sunnin vahelduseks ka Farleyt enda tempos püsima. Taas laskub me peale vaikus, sedapuhku tulvil ühtmoodi nii viha kui ka häbi. Lasen sellel end vallutada ja piinata. Et see vastikustunne ja valu meelde jääks. Lahinguid tuleb veelgi. Vere värvist olenemata sureb veel inimesi. Selline see sõda on. Selline on revolutsioon. Ja teised jäävad risttule alla. Unustada tähendaks nad taas hukule määrata ning määrata hukule ka need, kes tulevad pärast.
Trepist üles torni tõustes hoian rusikas käsi kindlalt taskus. Kõrvarõnga torge näpistab nahka ja punane kivi on käe vastas soe. Peaksin selle aknast välja viskama. Kui peaksin üldse midagi unustama, on see tema.
Ent kõrvarõngas jääb oma kohale.
Siseneme taas külg külje kõrval nõukogu kambrisse. Nägemisväli muutub ahtamaks ja püüan endas pidepunkti leida. Jälgida. Meelde jätta. Otsida mõrasid lausutud sõnades, leida saladusi ja valesid neis, mis jäävad lausumata. See on ühtaegu nii eesmärk kui ka tähelepanu hajutaja. Ning taipan, miks ma siia nii innukalt tagasi kippusin, kuigi ära jooksmine oleks olnud igati õigustatud.
Mitte selle pärast, et see on oluline. Mitte selle pärast, et minust võib kasu olla.
Vaid selle pärast, et olen isekas, nõrk ja hirmul. Ma ei saa iseendaga üksi