Maya. Lea Jaanimaa

läbi ukseklaasi õue ja hakkas niutsuma. Kas nii lühikeseks jäigi tema rõõm olla koos Poisiga?

      „Ära nuta, ta toob su söögikoti ja kausid autost ära. Tule siia, vaatame koos. Näe, autouksed pandi lukku, su sõber ei lähe enam sõitma,” ütles Tüdruk, ise sõrmeotstega koera kõrvataguseid kudistades. See oli nii hea tunne, et Maya lõpetas nutu.

      Tüdruk tõstis Maya põrandalt üles ja nad jälgisid koos, mis õues toimub.

      „Maya, vaata, autouksed pannakse kinni. Auto jääb õue, aga meie kolmekesi jääme tuppa. Auto ei tule, sellega läheme homme sõitma. Eks ole, Maya, täna hakkame sind koduga harjutama. Me väga loodame, et sulle meeldib meie juures.”

      Maya rahunes. Ta oli saanud jälle targemaks. Kuna nii Poiss kui Tüdruk kordasid sõnu tema jaoks, teadis Maya, et koht, kus ta viibib, on kodu ja tuba. See aga, mis liigub, on auto. Maya käis nuusutades maja alumise korruse nurgad läbi ja jättis meelde, milline on kodu lõhn. See tundus kohe alguses hea ja omane.

      3

      „Maya, tule söö pisut ja läheme siis üles minu tuppa!” kutsus Poiss. Ta kallas kaussi koertele mõeldud krõbinaid ja Maya asus isukalt sööma. Veidi vett limpsinud ja ennast raputanud, vaatas Maya Poisile otsa ja jäi ootama. Poiss aga tegi midagi imelikku: ta jooksis üles lae poole.

      „Tule-tule, ära karda! See on trepp, trepp on see. Sa saad ise tuldud küll!”

      Maya seisatas nõutult trepi ees, sest tal polnud aimugi, kuidas lae alla pääseda. Arglikult tõstis ta ühe käpa alumisele astmele ja lisas kõrvale teisegi. Edasi ta enam ei pääsenud. Ta jäi trepi ette nukralt seisma. Poisil oli kergem, tal ju ainult kaks käppa, kuidas aga nelja jalaga üles pääseda?

      Tüdruk oli kutsika abitut katset pealt vaadanud, võttis Maya sülle ja viis ta Poisi tuppa.

      „Nii ei saa, sa hellitad koera ära, ta peab ise tulema,” noomis too Tüdrukut ja viis kutsika alla tagasi.

      „Ei hellita ma midagi, mul on enne ka koerad olnud. Vaata, kui pisike on Maya ja kui kõrge on esimene trepiaste!”

      Poiss vaatas treppi ja kutsika lühikesi pontsakaid käppi, aga ei andnud alla: „Maya peab kohe hakkama õppima. Ta on juba suur.”

      Veidi aega seisid kõik kolm äraootavalt, kuid siis võttis Poiss appi kavaluse:

      „Tule, Maya, mul on anda sulle midagi head!” Värviline maiustus Poisi näppude vahel lõhnas nii isuäratavalt, et Maya unustas mõelda oma kahele tagumisele käpale ja vudis loomusunnil trepist üles.

      „Tubli, oi kui tubli sa oled, sa ju suur koer, peadki ise teisele korrusele tulema!”

      Kiitus meeldis Mayale ja maiustus maitses väga. Maya tahtis veel tublim olla ja hüppas Poisi toas laia pehme magamisaseme peale.

      „Ei! Sinna ei tohi, see on meie voodi. Tule kohe maha! Näe, siin on sinu pesa!” Maya hüppas põrandale tagasi ja läks palju väiksema, aga sama pehme madratsi peale. Veidi tiirutades leidis ta mugava koha ja jäi magama.

      „Minu pesa,” kordas ta uinudes uut tarkust.