ta kardab lõhkuda.
Ma müksan teda. „Lase käia. Söö nüüd.“ Ta ainult vahib seda ja ma ohkan ning hakkan talle ükshaaval viile eraldama. Seda tehes sosistan nii õrnalt kui võimalik: „Kas tead, teised oleks su vastu kenamad, kui sa vahel räägiksid.“
Ta ei vasta. Ega ma seda oodanudki. Kogu tema kuue aasta ja kolme kuu pikkuse elu jooksul pole tädi Carol kuulnud teda sõnagi ütlemas – ei ühtegi silpi. Carol arvab, et ta ajul on midagi viga, kuid seni pole arstid midagi leidnud. „Ta on loll nagu lauajalg,“ ütles Carol ükspäev möödaminnes, kui ta vaatas, kuidas Grace üht erksavärvilist klotsi enda käes järjest ja järjest keeras, justkui oleks see ilus ja imeline, justkui ootaks ta, et järsku muutub see millekski muuks.
Ma tõusen püsti ja lähen akna juurde, liikudes eemale Grace’ist, tema suurtest ainiti vahtivatest silmadest ja tema väledatest kõhnadest sõrmedest. Mul on temast kahju.
Marcia, Grace’i ema, on surnud. Ta ütles alati, et ei tahtnud üldse lapsi. See on üks protseduuri halbadest külgedest; deliria nervosa’ta on lapsevanemaks olemine osade inimeste jaoks vastik. Õnneks ei juhtu seda kuigi tihti, et vanem oma lapsest täielikult kaugeneb ega suuda lapsega normaalselt, kohusetundlikult ja vastutustundlikult suhestuda, nii et lõpuks ta uputab, lämmatab või nutmise pärast surnuks peksab.
Kuid hindajad otsustasid, et Marcia peab kaks last saama. Sel ajal tundus see õige otsusena. Iga-aastasel ülevaatusel sai tema perekond püsikindluse eest kõrgeid hindeid. Tema teadlasest abikaasa oli kõrgelt austatud. Nad elasid Winteri tänaval tohutu suures majas. Kõik söögid tegi Marcia ise, enda tegevuses hoidmiseks andis ta vabal ajal klaveritunde.
Kui Marcia meest hakati kahtlustama jagamises, muutus loomulikult kõik. Marcia ja tema lapsed, Janny ja Grace, pidid kolima tagasi Marcia ema, minu tädi Caroli juurde ning inimesed hakkasid nende selja taga sosistama ja neile näpuga näitama. Grace seda muidugi ei mäleta; mind üllataks, kui tal vanematest üldse mingeid mälestusi oleks.
Marcia mees kadus enne kohtuistungi algust. Ilmselt oligi nii parem. Istungeid peetakse niikuinii vaid moepärast. Jagajad hukatakse peaaegu alati. Või määratakse neile kolm eluaegset karistust ja lukustatakse Krüptidesse. Loomulikult teadis Marcia seda. Tädi Carol arvab, et just selle pärast ta süda üles ütleski. Ta suri vaid paar kuud pärast abikaasa kadumist, kui teda mehe asemel süüdistama hakati. Päev pärast ametlike süüdistusdokumentide saamist kõndis ta tänaval ja pauh! – südameatakk.
Süda on habras asi. Sellepärast peabki ettevaatlik olema.
Ma tean ette, et täna tuleb palav päev. Magamistoas on juba praegu palav ja kui ma akent praotan, et apelsinide lõhnast lahti saada, tundub õhk väljas tihke ja raske nagu keel. Ma hingan sügavalt sisse mererohu ja niiske puidu puhast lõhna, kuulates kajakate kaugeid hüüdeid, kui nad kusagil madalate hallide viltuste ehitiste taga lahe kohal lõputult tiirlevad. Väljas käivitub pauguga üks automootor . Ehmun ja võpatan.
„Kas oled hindamise pärast närvis?“
Ma pööran ümber. Tädi Carol seisab ukseavas, käed rinnal risti.
„Ei,“ ütlen ma, kuigi see on vale.
Ta naeratab, vaevu, lühike vilksatus. „Ära muretse. Kõik läheb hästi. Käi duši all ära ja siis aitan ma sul juuksed korda teha. Tee peal saame su vastused üle vaadata.“
„Olgu.“ Tädi jõllitab mind jätkuvalt. Ma häbenen ja kraabin küüntega aknalauda enda taga. Mulle pole kunagi meeldinud, kui mind vaadatakse, kuid ma pean selleks valmis olema. Eksami ajal vahivad neli hindajat mind ligi kaks tundi. Mulle antakse selga õhuke poolläbipaistev plastkittel, selline, nagu haiglas kantakse, nii et nad näevad mu keha.
„Seitse või kaheksa, ma ütleks,“ ütleb tädi huuli prunti ajades. See on korralik hinne ja ma oleksin selle üle õnnelik. „Kuigi, kui sa kohe end korda ei tee, ei saa sa rohkem kui kuus.“
Keskkooli lõpuaasta on peaaegu läbi ja hindamine on mu viimane arvestus. Eelmisel neljal kuul olen teinud kõik erinevad akadeemilised eksamid – matemaatika, füüsika, kirjaliku ja suulise vilumuse, sotsioloogia ja psühholoogia ning fotograafia (eriala valikaine). Millalgi järgmise kahe nädala jooksul peaksin kõik tulemused teada saama. Ma olen üsna kindel, et tulin toime piisavalt hästi, et mind ülikooli määrataks. Ma olen alati hea õpilane olnud. Akadeemilised kaasistujad analüüsivad mu tugevusi ja nõrkusi ning määravad siis kooli ja eriala.
Hindamine on viimane samm minu paaripanekul. Tulevate kuude jooksul saadavad hindajad mulle nimekirja nelja või viie sobiva partneriga. Ühest neist saab pärast ülikooli lõpetamist minu abikaasa. Eeldusel, et ma kõik eksamid läbi saan. Eksamitel põrunud tüdrukud pannakse paari ning laulatatakse kohe pärast keskkooli. Hindajad annavad endast parima, et leida mulle paariline, kes sai hindamisel sarnased punktid. Võimalusel väldivad nad suuri lahknevusi intelligentsuses, temperamendis, sotsiaalses taustas ja vanuses. Loomulikult on aeg-ajalt liikvel ka hirmujutte: juhtumid, kui vaene kaheksateistaastane tüdruk antakse rikkale kaheksakümneaastasele mehele.
Trepiastmed krigisevad jubedalt ning nähtavale ilmub Grace’i õde Jenny. Ta on üheksa-aastane ja oma vanuse kohta väga pikk, kuid kõhn – ainult nurgelisus ja küünarnukid, ta rind on sisse vajunud nagu kaardus lame lohk. Seda on küll hirmus öelda, kuid ta ei meeldi mulle eriti. Tal on sama kramplik ilme, nagu oli ta emal.
Ta seisab tädi kõrval ukseavas ja jõllitab mind. Ma olen ainult viis jalga ja kaks tolli1 pikk ning hämmastaval kombel on Jenny minust praegu vaid mõned tollid lühem. Üsna tobe on end tädi ja sugulaste ees ebakindlalt tunda, mööda mu käsivarsi liigub üles kuum kraapiv sügelus. Ma tean, et nad muretsevad mu soorituse pärast hindamisel. Hea paariline tähendab väga palju. Jennyl ja Grace’il on nende protseduurideni veel mõned aastad aega. Kui mu abielu õnnestub, tähendab see perele mõne aasta pärast lisasissetulekut. See võib lõpetada ka kõik sosistamised ja viisijupikesed, mis ka neli aastat pärast skandaali meid kõikjal saadavad, nagu kahisevate lehtede hääl tuules: Jagaja. Jagaja. Jagaja.
See on ainult pisut parem sellest teisest sõnast, mis saatis mind aastaid pärast ema surma, see oli nagu ussilaadne lainjas sisin, millest jääb maha mürgi rada. E n e s e t a p p. Küljetsine sõna – sõna, mida inimesed sosistavad ja pomisevad ja köhivad, sõna, mida võib öelda vaid peopesa varjus või pobiseda kinniste uste taga. Ainult oma unedes kuulsin seda sõna valjusti hüütavalt, karjutult.
Ma hingan sügavalt sisse ja kummardun kiiresti, et tädi ei märkaks minu värisemist, ning tõmban voodi alt plastkasti.
„Kas Lena abiellub täna?“ küsib Jenny tädi käest. Ta hääl on mulle alati meenutanud kuuma käes ühtlaselt jorutavaid mesilasi.
„Ära ole loll,“ vastab tädi ärritumata. „Sa tead küll, et ta ei saa abielluda enne, kui on terveks ravitud.“
Ma võtan kastist rätiku ning tõusen püsti, hoides rätikut rinna vastas. See sõna – a b i e l u – teeb mu suu kuivaks. Igaüks abiellub kohe, kui on hariduse kätte saanud. Niimoodi asjad on. „Abielu on kord ja stabiilsus, märk tervislikust ühiskonnast.“ (Vaikimise raamat, „Ühiskonna alustalad“, lk 114.) Sellele mõeldes peksleb mu süda nagu putukas klaasi taga. Loomulikult pole ma kunagi ühtegi poissi puudutanud – vastassoost ravimatute vahel on kehaline kontakt keelatud. Ausalt öeldes pole ma kunagi ühegi poisiga kauem kui viis minutit rääkinudki, kui mitte arvestada mu sugulasi, onu ja Andrew Marcust, kes aitab mu onu Peatu-ja-Säästa poes ja kes alati nina nokib ning oma kollid juurviljapurkide alla pühib.
Ja kui ma eksameid ära ei tee – palun, jumal, palun, jumal, las ma saan need tehtud –, siis on pulmad kohe, kui ma terveks saan, vähem kui kolme kuu pärast. Mis tähendab, et tuleb mu pulmaöö.
Apelsinide lõhn on ikka tugev ja mu kõht teeb veel ühe keeru. Ma peidan näo rätikusse ning hingan sisse, hoides end tagasi, et mul paha ei hakkaks.
Allkorruselt kostab nõude kolinat. Tädi ohkab ja vaatab kella.
„Me