n>
Kreetta Onkeli
Poiss, kes kaotas mälu
Raamatu väljaandmist toetavad
ja
Originaali tiitel:
Kreetta Onkeli
Poika joka menetti muistinsa
Kustannusosakeyhtiö Otava
Helsinki
© Kreetta Onkeli
First published in 2013 by Otava Publishing Company Ltd with
the Finnish title Poika joka meneti muistinsa.
Published in the Estonian language by arrangement
with Otava Group Agency, Helsinki
Tõlge © Ave Leek ja kirjastus Tiritamm, 2019
Kaanekujundus: Ninka Reittu
ISBN 978-9985-55-333-6
ISBN 978-9985-55-339-8 (epub)
Kirjastus Tiritamm
Tallinn, 2019
www.tiritamm.ee
1
Kui naeruhoog peale tuleb, võib järgmisel hetkel ununeda, millest see alguse sai. Naerad ennastunustavalt. Tuleb tahtmine kõht kõveras ringi veereda ja lõkerdada nagu see poiss, kellest kohe juttu tuleb. Poiss naeris nii, et silmad märjad. Aaah, kui naljakas. Hihihi, hohoho, hahaha. Pisarad lausa voolasid ja õhk sai otsa. Tossud ja higised sokid tuli jalast lennutada, et varvastel oleks ruumi rõõmsalt laiutada. Poiss nühkis nägu muru sisse, pea oli lõuast kuklani võbinat täis. Inimene võib naerda mitte ainult suu ja silmadega, vaid ka hammaste, kõrvade, põskede, otsaesise, lõua ja peanahaga, mis hakkab lausa kõditama, nii et teda tuleb taltsutamiseks nühkida. Aiai, oioi.
Naeruhoog võib alata täiesti väiksest asjast. Keegi poetab midagi naljakat, teeb midagi teisiti kui tavaliselt – kusagil on kasvõi sajandiksekundiline erinevus millestki, millega oled harjunud. Naer tuleb peale, hakkab külge ja levib ja enam pidama ei saa, midagimõistlikku ei ole võimalik öelda, sest iga iitsatus ajab omakorda naerma, ja nii sa lagistad naerda, lagistad kuni kõik ununeb, kõik. Kõrvaltvaatajale paistab naeruhoog muidugi arulage. Tema ei saa aru, kui naljakas naerjal on. Kui ta küsib, mis nii hirmsasti nalja teeb, siis ajab see veel rohkem naerma. Naer tuleb lasta niisiis rahulikult lõpuni naerda. Naeruhoo järel saabub rammestus. Poleks paha üks klaas vett juua ja pisut pikutada.
Oiijaaah! Poisil hakkas naeruhoog tasapisi üle minema. Huulilt pääses lendu veel üksikuid turtsatusi, kuni needki otsa said. Ta lamas selili murul. Vahtrapuu all. Kusagilt meenus, et keegi täiskasvanu oli endale kunagi vahtranina kleepinud. Keegi täiskasvanu … kes see oligi? Päike soojendas muru ja poissi. Puuvõras helkis rõõmsalt suvine valgus. Kusagil eemal vurasid autod. Muru oli tumeroheline. Värskelt niidetud, lõhnav.
Poiss kergitas pead. Ta rapsas maha põskedele kleepunud rohulibled ja mullatükid. Siis silmitses ta ümbritsevat parki. Park mis park, pärastlõunases meeleolus värelev park. Künklik muru, vanad paksu tüvega põlispuud, pingid, kuhu armunud paarid või leidlikud noored oma nimed olid kraapinud. Lagled, rand. Korraga tundis poiss, et midagi on viltu. Ta taipas, et ei tea, kus ta on. Ta oli pargis üksinda. Inimesi oli seal veel – seltskondi ruudulistel piknikutekkidel, väikeste lastega vanemaid, koerajalutajad. Aga mitte kedagi, kes oleks poisile tuttav olnud. Park oli talle võõras ja ta ei tundnud siin mitte kedagi. Ja kui ta täpsemalt järele mõtles, ei mäletanud ta ka seda, kus ta elab. Ega mäletanud, kes ta on.
Ma olen poiss. Vähemalt seda ta teadis. Aga mida veel? Ta teadis, et on suvi. Soome suvi on mõnus. Ei ole liiga palav ega liiga külm. Inimesed on sõbralikud, keegi ei tülitse. Pole kuhugi kiiret. Park ise näis olevat linnas. Maastiku taustal terendasid kõrged majad ja tornid. Üks tornidest paistis poisile tuttav ja peas välgatas mõte, et see on raudteejaama kellatorn. Sel hetkel taipas ta, et on Helsingis ja Helsingi on tema kodulinn. Torne paistis veel, aga neid ei osanud ta millegagi seostada ega mäletanud, millistes ta võis olla käinud või mida nimepidi teada.
Oma vanuseks pakkus poiss umbes kümme. Natuke alla või peale. Võta nüüd kinni. Ta katsus oma huuli ja põski. Ei, vuntse polnud tunda ja habet ei kasvanud. Ta tegi korraks häält. Biitboksis, et ennast kuulda. Hääl oli veel lapse oma, häälemurret tal polnud. Poiss mis poiss, ja laps. Kui ta laps on, peaks tal pargis kindlasti ka mõni tuttav olema. Lapsed ei käi tavaliselt üksinda pargis. Vähemalt mitte linnas.
Metallist prügikastilt nägi poiss oma peegelpilti. Oli näha, et tal on pruunid juuksed ja rohelised silmad. Tal olid jalas kirjud kollakasrohelised šortsid ja seljas arusaamatuks pleekinud pildiga valge T-särk. Ta oli paljajalu, naeruhoos oli ta sokid ja tossud jalast heitnud. Peaks õige püsti tõusma ja ringi vaatama. Tuleks uurida, kellega ta siin pargis on. Miski kõlksatas pükste reietaskus. Poiss pistis käe taskusse. Seal oli võtmekimp. Kuhu nendega sisse saab? Ta tõmbas sokid ja tossud jalga, kuid paelad jättis lahti.
Poiss silmitses uurivalt pargis olevaid inimesi. Kõigepealt vaatas ta naisi, kes võinuks ea poolest emaks sobida. Tema emaks. Sest kuidas ta ka pingutas, oma ema ei suutnud ta mälusopist leida. Ta vaatas mehi, kelle seas võis ta isa olla. Ka nemad ei tundunud tuttavad. Ta läks ühele tumedapäisele mehele lähemale – võibolla oli see ta isa. Mees rääkis aga võhivõõras keeles ja õige pea paterdas talle sülle pisike tüdruk. Poiss jäi keset parki väikese künka otsas seisma, et sealt kõigile võimalikult hästi silma paista Kui ta ise kedagi ära ei tunne, tunneb keegi ehk tema ära.
Möödus minutit viis, siis kümme, möödus veerand tundi. Keegi ei pööranud poisile tähelepanu. Talle tundus, nagu oleks ta nähtamatu. Kas tõesti pole selles linnas kedagi, kellel oleks üks kümneaastane poiss kadunud? Ehkki hakkaja ja arukas, tükkis poisil vägisi klomp kurku. Ta püüdis seda alla neelata, klomp aga kasvas. Poiss surus käed pükste reietaskutesse. Oota.
Ühes taskus, selles, kus ei olnud võtmed, oli paber. Seal oli kirjas:
Ardo, tule kella viieks koju. Magustoiduks on maasikajäätis! Kalli-kalli. Ema.
Ardo! Mu nimi on Ardo. Ja ema! Mul on ema. Ja ehkki see oli pärast naeruhoogu tema kõige rõõmsam mõte, puhkes ta nutma. Ema, minu ema. Poisil jooksid pisarad mööda põski ja lõuga alla kaelale ja T-särgi kaelusele. Ardo nuttis, aga ka sellele ei pööranud keegi mitte mingit tähelepanu. Ta oli ihuüksi. Üksi, olgugi et ümberringi oli kümnete kaupa inimesi. See oli hirmus tunne. Imelik, kuidas mõne minuti jooksul võib nii vastakaid tundeid üle elada. Hetk tagasi kõõksus ta naerust, nüüd nutust. Elu on vahel kummaline.
Nagu naeruhoog, nii vaibub ka nutt. Pisarad võivad olla talumatult kibedad, aga pärast neid hakkab natuke parem, ausalt. Meel muutub rahulikumaks, sest kõige hullem on välja nutetud ja võib hakata uuesti mõtlema, mida teha. Nii tundis ka Ardo end nüüd üpris rahulikult ja istus maha, et aru pidada. Ta silmitses taskust leitud paberit. Ehk leidub siin mõni vihje. Ta murdis paberi hoolikalt kokku, pistis selle taskusse tagasi ja hakkas otsustaval sammul raudteejaama torni ja kesklinna poole minema.
Keset liikluskeerist ja inimeste massi hakkas Ardol palav. Tuli olla ettevaatlik, põigelda siia-sinna, olla kiire, hoida tasakaalu, sest inimesi oli nii palju, et nad jooksid üksteist peaaegu pikali. Ta jõudis väljakule, mille keskel oli kellatorn. Kusagilt turgatas Ardole pähe, et see peab olema Lasipalatsi väljak. Ta vajas kodu leidmiseks juhtlõnga, aga kust seda otsida, polnud tal aimugi. Ta oli kavatsenud mõnelt täiskasvanult nõu küsida, aga neil kõigil oli hirmus kiire. Ardo ei julgenud täiskasvanuid tülitada. Pealegi meenus talle kummalisel kombel, et võõraste täiskasvanutega ei tohi juttu teha. Huvitav,