lõhenenud ja riided olid ajast ja arust, kuidagi valed. Või mis sa ise arvad, kas sooja suvepäevaga käivad kokku vatijope ja vildid, mille taolisi võib veel ainult jõuluvana jalas näha? Naisest möödus pikal sammul jalgu moodsates tossudes, saabastes ja kingades, mille kõrged kontsad olid nagu raudnaelad. Paistis aga, et ta ei muretse sugugi, ehkki ta olukord oli kindlasti kõige viletsam linnas.
Või ehk siiski mitte. Ardole meenus tema enda olukord ja sellele mõeldes vajus ta enesehaletsuse raske koorma all lausa looka. Tema seis oli kõikidest kõige hullem. Ta mälu oli kadunud ja paistis, et ka teda ei mäleta keegi. Kerjuse vaatamine oli Ardo täitnud iseäraliku jõuga. Ta otsustas jääda rahulikuks nagu see naine. Isegi kui tal mitte midagi meelde ei tule, kui ta ka ühtegi tuttavat ei leia, säilitab ta rahu. Muretsemine ei aita midagi. Sellest läheb ainult tuju pahaks. Pealegi oli nii mõnigi asi ju hästi. Ta teadis, et on oma kodulinnas, sai aru keelest, mida siin räägiti ehk soome keelest, ja väljas ei paukunud pakane. Ardol tükkis naer peale, see kõik oli nii hullumeelne.
„Mis sa vahid seal?“
„Kuidas palun?“ küsis Ardo.
Üks Ardost veidi pikem ja kõvasti priskem poiss silmitses teda altkulmu. Poiss oli vinniline ja ketendavate huultega. Ta näris küüsi, ehkki Ardo nägi kohe ära, et seal polnud midagi närida. Tal oli seljas suur põlvini T-särk ja selle all võisid olla šortsid. Särk oli nii pikk, et pükse polnud näha. Poisi juuksed olid pikad ja takkus. Päris ägedad. Ardo oleks endale ka sellised kasvatanud, kui ema oleks lubanud. Ema! Aeg-ajalt kippusid Ardole meelde ema õpetused, mis lisasid aga ainult meelehärmi, sest ema ennast ei suutnud ta meenutada.
„Ma küsisin, mis sa passid seal?“
„Ei midagi,“ vastas Ardo.
„Sul on ikka kõik kodus või?“
„Kuidas palun?“ küsis Ardo.
„Kuidas palun?“ matkis poiss. „Su lõug tudiseb.“
Ardo käsi tõusis tahtmatult lõuale. Tudises jah. Just nüüd, kui ta oli otsustanud rahulikuks jääda, oli ta kõike muud. Poisi huvi ajas Ardole hirmu nahka. Samas võis oodatud abi nüüd siinsamas olla. Ainult et see poiss oli hoopis teistsugune, no hoopis teistsugune kui Ardo.
„Ootad empsi?“ päris poiss.
„Jaa,“ prahvatas Ardo. „Või noh, ootan jah …“ ütles ta, püüdes kõlada vähem innukalt.
„Lähete poodi jah? Emps peab sulle ju uue skeidi ostma, sest sa avastasid, et see vana on nii mõttetu, mis siis, et sa said selle alles eelmine nädal.“
„Ma ei tegele skeidiga,“ ütles Ardo. Huvitav, kust ta seda teadis?
„Sul tuleb mingit suhkruvatti suust välja. Sa oled suhkruvatimasin,“ ütles poiss.
„Misasi see on?“ küsis Ardo.
„Papagoi oled. Mündiautomaat,“ ütles poiss.
Selle peale ei osanud Ardo midagi kosta. Ta ei teadnud üldse, mida ta peaks ütlema. Poiss silmitses Ardot. Tal olid heatahtlikud silmad. Ardol hakkas ebamugav. Ta ei saanud aru, mida temast tahetakse.
„Noh, emps ei tulegi või?“ küsis poiss.
„Küll ta tuleb,“ vastas Ardo.
„Pole nagu näha.“
Ardo tahtis WC-sse.
„Mul oleks vaja vetsus käia,“ ütles ta.
„Lasipalatsi restos on vets. Käi seal,“ sõnas poiss.
„Mul pole raha,“ ütles Ardo.
„See on ilma rahata. Nad ei jõua seda valvata. Ega nad rootsi lauda ka ei jõua valvata. Ma käin seal kogu aeg ilma rahata söömas,“ ütles poiss. „Tule, lähme. Ma näitan sulle.“
„Ma ei tea …“ ütles Ardo
„Ah jaa, su emps,“ ütles poiss.
„Ema jah,“ ütles Ardo.
„Ei oota sa mingit ema. Sa varjad midagi. Tule nüüd.“
Ardo ohkas ja kõndis poisi järel kuulekalt Lasipalatsi restorani WC-sse.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.