väga lühidalt või ei vastanud üldse.
Ta istus niigi, pilku tunneliäärelt langetamata, nende poole seljaga.
„Komsolmolskaja võlvid on liiga kõrged, sambad peenikesed, rööbastelt on võimalik tervet platvormi tule all hoida – nagu peopesal, ning ülekäike on ebamugav tõkestada. Ja Novoslobodskajas on kõigis seintes praod, kui palju neid ka kinni ei mätsita. Ühest granaadist piisab, et kogu jaam maha matta. Vitraaže pole seal enam ammu. Läksid puruks. Õrn värk.”
Vastu vaielda ei julgenud keegi. Vaikinud veidi, pillas brigadir:
„Ma lähen jaama. Võtan Homerose kaasa. Vahetus tuleb tunni pärast. Artur jääb vanema eest.”
Snaiper hüppas millegipärast püsti ja noogutas, kuigi brigadir ei saanud seda näha. Vanamees tõusis samuti ja hakkas isegi kartuleid lõpuni söömata sagides enda ümbert kimpse-kompse seljakotti panema. Lõkke äärde astus võitleja juba täielikus rännakuvarustuses, oma alalises kiivris ja mahuka seljakotiga õlgadel.
„Edu.”
Vaadates valgustatud jaamavahes kahele eemaldujale, võimsale brigadirile ja kuivetunud Homerosele järele, hõõrus snaiper külmakartlikult käsi ja tõmbus kössi.
„Kuidagi jahedaks on läinud. Visake sütt juurde, ah?”
Terve tee ei poetanud brigadir peaaegu sõnagi, täpsustas vaid, et kas on tõsi, et Homeros oli varem vedurijuhiabi ning enne seda – harilik raudteevalvur. Vanamees vaatas teda kahtlustavalt, kuid vastu ajama ei hakanud, kuigi Sevastopolskajas rääkis ta kõigile alati, et jõudis teenistuses vedurijuhiks ning oma tööst valvurina eelistas üldse mitte rääkida, pidades seda liiga ebaväärikaks.
Jaamaülema kabinetti astus brigadir koputamata, andes kõrvale astunud tunnimeestele kuivalt au. Laua tagant tõusid talle imestunult vastu Istomin ja polkovnik – sasipäised, väsinud ja kimbatuses. Homeros seisatas jalalt jalale tammudes pelglikult sissepääsu ees.
Brigadir tiris oma kiivri maha ja pani selle otse Istomini paberitele ning tõmbas käega üle paljaks aetud pealae. Lambivalgel oli näha, kui hirmsasti oli tema nägu moonutatud: vasak põsk oli üles küntud, üle selle jooksis tohutu haavajälg, justkui põletusest, silm oli muutunud kitsaks piluks, huulenurka lookles kõrvast alates jäme lillat värvi arm. Kuigi Homeros arvas, et on selle näoga juba harjunud, käis nüüdki, nagu esimest korda teda nähes seest läbi ebameeldiv külmajudin.
„Ma lähen ise Ringile,” tulistas brigadir tervitamata.
Tuppa sigines raske vaikus. Homeros oli varemgi kuulnud, et asendamatu võitlejana olid brigadiril jaama juhtkonnaga erilised suhted. Kuid alles nüüd hakkas ta aru saama, et erinevalt kõigist teistest sevastoopollastest ei allunud vahtkonna brigadir ilmselt üldse juhtkonnale.
Praegugi ta justkui ei oodanud neilt kahelt elatanult, kurnatud mehelt heakskiitu, vaid andis neile käsu, mille nad olid kohustatud täitma. Ja Homeros –, kui mitmendat korda – küsis endalt: mis inimene see on?
Perimeetri komandör vahetas ülemaga pilke, tõmbus vastu vaielda kavatsedes morniks, kuid lõi üksnes lootusetult käega.
„Otsusta ise, Hunter … Sinuga ei saa nagunii vaielda.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.