I peatükk.
Socrates Smith.
„Mõrv pole ei kunst ega teadus, vaid ainult juhus,” ütles Socrates Smith. Lex Smith, tema noorem vend ja ühtlasi ustavaim austaja ning armsaim murelaps, naeratas pilkavalt.
Suuremat kontrasti kahe mehe vahel oleks raske kujutella. „Soc” Smith lähenes viiekümnele ja oli pikk, kõhn ning veidi küürus. Tema sügavajooneline nägu meenutas puunikerdist. Kõvasti ja sirgelt kokku surutud suu kohal olid väikesed, terashallid vurrud.
Lex oli temast kakskümmend viis aastat noorem ja kaks tolli lühem. Aga nii sirge seljaga, et enamik inimesi pidas vendi ühesuuruseiks ning äkki küsituna, kumb on pikem, oleks viibimata nimetanud ilusat noormeest.
„Issand, onu Soc, milliseid aforisme sa ometi pillud!” ütles Lex Smith pühalikult.
„Oled puupea, kui nimetad seda aforismiks,” vastas Soc. „Ulata mulle keedist!”
Vennad istusid hommikueinel avaras söögitoas, mille aknad asetsesid Regen’s Park’i poole. Nad kasustasid elamiseks esimest ja teist korda ühes noist suurist majust, mis ümbritsevad Regen’s Park’i. Hoone kuulus Socrates Smithile, kes oli omandanud ta kolmekümnendais eluaastais.
Tol ajal olid tal olnud ebamäärased kavatsused abielluda. Aga hoolimata majaostust ei jätkunud tal ometi kunagi aega armumiseks; ta oli piirdunud sellega, et rakendas oma „emainstinktid”, nagu Lex neid nimetas, hoolitsemiseks väikese venna eest.
Socrates Smithi elu oli alati olnud nii täidetud, et seal ei leidunud ruumi flirdile. Vahel õnnistas ta Tollemarshi mõrva, mis valdas kõiki ta mõtteid ajal, kui tädi, peale Lexi ainuke sugulane, oli otsinud talle mõrsja ning hoolega kiirustas teda naituma. Sest nüüd oli tookordne valitu teinud läbi juba kolm abielulahutust ja omas Londonis teatavat kuulsust.
Kriminoloogiaga tegutsema hakkas Soc politseiteenistuses olles. Arvatavasti oli ta esimene ja viimane politseinik Londonis, kes sooritas oma valvekorrad nii päeval kui ööl, aga vabad tunnid veetis ühes kõige valitumas klubis.
Tema sissetulek oli kuus tuhat naela aastas, aga ta tundis kirglikku huvi politseitegevuse vastu. Et tol ajal polnud teist võimalust pääseda Kriminaalosakonna aktide juurde, kui ainult teenistuse kaudu välispolitseis, oli tal seljataga raske õppeaeg.
Neli aastat oli ta töötanud vaheldumisi ametnikuna ning välipolitseinikuna ja jõudnud seersandi astmesse, — üllatavalt kiire tõus. Siis loobus ta teenistusest ning hakkas uurima välismaisi politseimeetodeid ja veelgi huvitavamat ala — antropoloogiat.
Kui võeti tarvitusele sõrmejälgede süsteem, kutsuti ta jälle ametliku jõuna tööle; erakordseid raskusi kohates peeti harilikult ikka temaga nõu. Nii siis omas Socrates teatavat kuulsust. Ta oli tunnustatud autoriteet sõrmejälgede ning vereplekkide alal, samuti ka esimene, kes standardiseeris spektrum- ja guajakk-katsu vere avastamiseks riidelt.
„Millise rongiga sõidame?” küsis Lexington.
„Kell kaks Waterloo jaamast,” vastas vend salvrätti kokku rullides.
„Kas mul tuleb kannatada igavust?”
„Jah,” vastas Soc naeratades, „aga see toob kasu su hingele. Igavus on ainus distsipliin, mida noorus ei suuda tagasi lükata.”
Lex naeris.
„Kõneled täna hommikul aina tarkusesõnu,” ütles ta. „Oli päris prohvetlik, et sind ristiti Socrateseks.”
Ammugi juba oli Socrates Smith andestanud vanemaile oma ekstsentrilise nime. Isa, rikas rauasulataja, oli olnud vaimustuses antiikajast; ainult kindel vastuseis ema poolt oli takistanud teda andmast Lexile nimeks Aristophanes.
„Kui lapse liignimi on Smith, mu kallis, siis peab ometi selle ees olema midagi haruldast ja peent,” oli isa öelnud.
Nii siis leppisid nad kokku panna poisile nimeks Lexington, sest poiss oli sündinud Lexington Lodge’is, Regen’s Park’is.
„Või kõnelen ainult tarkusesõnu,” kordas Soc Smith ja näitas naeratades oma väikesi valgeid hambaid. „Noh, siis veel üks. Lähedus on hädaohtlikum kui ilu.”
Lex vahtis vennale otsa.
„Mida see tähendab?” küsis ta.
„Mandle’i tütar olevat väga ilus, ja sa pead elama temaga kolm päeva samas majas — verbum sapient.”
„Loba!” ütles noorem vend järsult. „Ma ei armu ometi igasse tüdrukusse, keda kohtan.”
„Sa pole kohanud neid kuigi palju,” oli vastus.
Natuke aega hiljemini katkestas Lex oma pakkimise ja läks venna tuppa. Parajasti manas Socrates väga rahulikult oma ainukest mõlgitud reisukohvrit, mis keeldus mahutamast endasse kõike, mida ta tahtis kaasa võtta.
„Miks sa ei jäta siis maha oma jubedaid tööriistu?” küsis Lex, osutades väikest pruuni kasti, milles teadis olevat venna mikroskoobi. „Pole ometi tõenäone, et satuksid Hindheadis otsekohe mõrvale.”
„Ei või kunagi teada,” vastas Socrates lootusrikkalt. „Kui ma jätaksin ta maha, juhtuks tingimata midagi, — kaasavõtmine kindlustab mulle vaikse ja rahuliku nädalalõpu.”
„Mis laadi mees see Mandle on?” küsis noorem vend, kellele meenus oma tuleku põhjus.
„Ta oli väga tubli ametnik ja oivaline detektiiv,” vastas Socrates. „Läbi saada pole temaga küll sugugi kerge, aga kui ta oma karjääri tipul lahkus politseist, oli see viimasele suur kaotus. Temaga ühes lahkus ka Stone, kellega nad elavad nüüdki üsna lähestikku.”
„Kas Stone oli samuti Kriminaalosakonna inspektor?”
„Seersant,” vastas Socrates. „Nad olid südamesõbrad; kui Mandle hakkas spekuleerima börsil, järgnes talle ka Stone ja nad võitsid väga palju raha. Mandle ei salanud seda sugugi. Ta läks peakomissari jutule ning ütles, et ei saa korralikult teenida kahte isandat ja seetõttu on otsustanud lahkuda politseist.
„Pealegi oli ta pettunud; tema auahnus kannatas, sest tal polnud õnnestunud vangistada Devenoux’d — Lyoni pangaröövilt, kes lipsas tal sõrmede vahelt ja põgenes Lõuna-Ameerikasse. See ning veel paar teist juhtu tõid talle mitteametliku noomituse ülemuselt. Siiski oli vanamees päris nukker Mandle’i lahkumise üle.
„Stone oli samuti osav mees, nii et Yard kaotas korraga kaks üsna tublit jõudu ajal, mil poleks võinud loobuda ühestki.”
„Kolm, sina vana kivistis,” ütles Lex, laksates vennale selga. „Sina lahkusid ju umbes samal ajal.”
„Oh jah,” vastas Socrates ükskõikselt, „aga see ei tähendanud midagi.”
II peatükk.
John Mandle’i võõrastütar.
„The Woodlands”, John Mandle’i kodu, asetses meeldival kohal mäeküljel. Teda ümbritses neli aakrit mändide ja leetpõõsastega kaetud maad, nii et maja ei paistnudki teele.
Hindheadist oli ta umbes miili võrra eemal. Kallakuilt muruplatsidelt ulatus vaade kaugele üle ilusa maastiku.
John Mandle istus saalis, paks vaip mähitud ümber põlvede, ja vahtis tusaselt läbi klaasukse välja. Sünge, hall mees jõulise näo ning tugeva lõuaga näis muutvat oma ümbrusegi teataval määral süngeks.
Neiu, kes tuli kirjadega, jäi vaikselt tema kõrvale seisma, kuni ta vaatas need läbi.
„Smith’ilt polegi telegrammi,” urises Mandle.
„Ei, isa,” vastas neiu rahulikult.
Socrates Smith polnud liialdanud, nimetades teda ilusaks. Harilikult on ilu veidi ebainimlik, aga see tüdruk kiirgas inimlikkust. Kuid võõrasisa läheduses muutus ta arglikuks, masendatuks ja nii värvituks, kui see tema juures üldse võimalik. Nagu näha, kartis ta seda meest; vihkas ehk isegi natuke, mäletades oma surnud ema rasket saatust ja türanniat, mille nüüd oli, pärinud tema.
Mandle’il endal polnud lapsi ning nähtavasti ei tundnud ta kunagi vajadust nende järele. Neiusse suhtus ta nagu peremees mingisse