Kolme tamme saladus. Edgar Wallace

raputas pead.

      „Pole mõistlik pärida kelleltki tema hirmu üle,” vastas ta. „Sellest ainest ei kõnele keegi just meeleldi.”

      Siis kuulsid nad neiut kiirel kõnnakul mööduvat ja varsti pärast seda kahe teenri raskeid samme, kes kandsid mr. Mandle’it voodisse.

      „Head ööd, John!” hüüdis Soc, kui ta oli jõudnud nende ukse kohale.

      „Head ööd,” vastas see urisevalt.

      „Head ööd, mr. Mandle!” ütles Lexington, aga ei saanud vastust.

      „Oled vihastanud teda üsna tublisti,” tähendas Soc muheldes.

      Oli ilus kuuvalge öö; vennad istusid suitsetades lahtise akna juures, kuni kogu maja jäi vaikseks ja isegi teenijate rasked sammud ei kõigutanud enam lage nende kohal.

      Nad vestlesid tasa inimestest, maastiku ilust sellisel ööl ja nõnda edasi; Lex pidi parajasti haigutades püsti tõusma, kui vend küsis:

      „Mis maja see on?”

      Ta osutas suurt valget hoonet teispool orgu, mis kuupaistel oli selgesti näha.

      „Imelik, et küsid just seda ainsat maja siin ümbruses, mille kohta võin sulle vastata,” ütles Lexington. „Pärast lõunat murul jalutades nägin teda ja kuulsin aednikult, et omanik on keegi mr. Jetheroe, filantroop, erak ning miss Templetoni sõber, kuigi isa arvatavasti ei tea nende suhteist. Molly —” Ta ei saanud lõpetada oma lauset.

      Valge maja ühes suures aknas välgatas äkki midagi. Õigemini öelda, aken lõi korraga üleloomulikult helendama, aga kustus silmapilkselt.

      „Mis see oli?” küsis Lexington.

      Jälle helendas aken ja muutus uuesti pimedaks. Siis järgnes kiirelt mitu välgatust.

      „Keegi signaalib; see on Morse tähestik,” vastas Socrates ja luges — „t-u-l-e”. Järgnevaist sõnadest ei saanud ta aru; alles natukese aja pärast sai ta uuesti mõttelõngast kinni. „Olm tamme,” luges ta, tõlgitsedes seda „ kolm tamme”.

      „Kes pagan ometi peaks vahetama neid salateateid?” küsis ta.

      „Võin anda sulle kolm seletust,” vastas Lexington naeratades ja püsti tõustes. „Aga kui oletame, et seda teeb demobiliseeritud sõdurist teener, kes on oma kallimale selgeks õpetanud signaalimis­kunsti, siis tabame vististi naela pihta.”

      „Vaata!” sosistas Socrates — tema kohta erutatult.

      Sale, peaaegu viirastuslik kogu hiilis vargsi piki muruplatsi äärt, hoidudes põõsastara varju.

      Lexi silmad muutusid ümmarguseks. See oli Molly Templeton, kes kandis käes väikest kohvrit.

      Peagi oli ta kadunud, ja mehed vaatasid teineteise otsa.

      „Pole ometi mingit põhjust, miks ta ei võiks teha praegu jalutuskäiku,” tähendas Socrates, ja Lex noogutas.

      „Head ööd, Soc, vana vennas, maga hästi!” ütles ta püsti tõustes. „Hüüa mind hommikul, kui lähed hulkuma, nagu ähvardasid. Loodetavasti polnud ometi paljas hooplemine, et lubasid minna varakult jalutama?”

      „Küllap saad näha,” vastas Socrates süngelt.

      IV peatükk.

      Mees puu otsas.

      Lexington „saigi näha”. Kui märg käsn vajutati talle näkku, tõusis ta voodis istuli, vahtides imestunult silmi pilgutades ringi. Ärkamine oti katkestanud segase unenäo, milles esinesid tegelastena John Mandle ja Molly mantlisse mähitud kogu, nagu ta oli näinud teda hiilivat üle muruplatsi.

      „On aeg üles tõusta, mu poiss,” ütles Socrates leebelt.

      Ta oli juba rõivastatud. Avatud aknast paistis maastik, mähitud hommikuudusse, mille läbi hõõgus päike.

      „Mis kell on?” küsis Lexington uniselt, võttes oma tuhvleid.

      „Pool seitse, ja sa pead kõndima seitse miili, enne kui tohid mõtelda hommikueinest.”

      Tunni aja pärast väljusid nad majast, kus tõusti hilja, nagu John Mandle oli neile ütelnud. Ta ise ei lubanud ilmuda enne lõunat ja oli pealegi andnud mõista, et jääb ehk kogu päevaks voodisse.

      Vennad pidid astuma ettevaatlikult, et mitte puudutada peaaegu nähtamatuid traate, mis ühendasid alarmipüsse ja ühes kohas isegi magneesiumileeki, enne kui jõudsid teele.

      „Mulle on mõistatuseks see öine signaal,” ütles Socrates, kui nad sammusid kõrvu mäest alla. „Nagu mäletad, nägime valget maja ainult osalt; teine pool oli müürinurga taga. Seal ta ongi,” osutas Socrates kepiga. Kalliskivina valendas hoone varahommikuses päikesepaistes, sest udu oli haihtumas. Kaugemal, veidi paremal pool, nägid nad Prince’s Place’i punaseid kelpi, — see oli Bob Stone’i eluase.

      „Minu arvates ei maksa selle üle pead murda, Soc,” vastas Lexington lõbusasti. „Milline vana detektiivikoletis sa ometi oled! Isegi nii ilusas kohas kui siin pead sa otsima igasuguseid saladusi.”

      Ta ise murdis pead neiu öise käigu üle, aga ei tahtnud avaldada oma mõtteid.

      Jalutuskäik viis nad Valgele Majale lähemale. See oli lihtne, nelinurkne hoone suurte akendega, mis läikisid päikesepaistes.

      „Omanik armastab väga valgust,” ütles Socrates. „Vaata ometi alumise korra aknaid, ja veel neid haruldaselt suuri ülemisel! Siit pöördub jalgtee orgu. Mingem seda mööda, siis näeme Valget Maja lähemalt.”

      Rada oli õige kitsas. Nad polnud kõndinud sellel veel viit minutitki, kui Socrates äkki peatus.

      „Kolm Tamme!” ütles ta, osutades endi ette.

      Tõepoolest oli seal kolm suurt tamme; jalgtee näis viivat otse nende laiade okste alla.

      „Siin see koht ongi — Kolm Tamme!”

      „Selles pole ometi midagi erakordset,” ütles Lexington. „Mis puutub minusse, siis ei ole ma nii romantiline, et mind huvitaks armastajate kohtumine. Ei tea, kas mr. Mandle käib siin jalutamas — ümbrus on suurepärane.”

      Soc naeratas.

      „Vaene vana John oleks rõõmus, kui saaks jalutada kas või ainult kaks meetrit,” ütles ta. „Kuude kaupa pole ta omal jalal pääsenud krundiltki välja.”

      Nüüd tuli minna läbi põõsaste, nii et nad kaotasid puud silmist. Järsku pöördus rada vasakule, ja nad leidsid endid veel umbes tosina jala kaugusel lähemast tammest. Äkki tundis Lexington oma käsivarrest kinni haaratavat.

      „Suur Jumal!” ütles Socrates Smith ja osutas ülespoole.

      Tee kohale ulatus üks tamme jämedaid oksi, ja kõvasti selle peale köidetuna lamas keegi mees. Ta käed rippusid abitult alla, nägu oli pööratud nende poole, ja punane laik silmade vahel tunnistas, et sinna oli tabanud teda kuul.

      Socrates jooksis puu juurde ning vaatas üles. Tal ei jäänud enam mingit kahtlust.

      See oli John Mandle, surnud — tapetud!