Täiuslikku püüdes. Esimene raamat. Susan Mallery

pool tänavat üles ja nende pilgud kohtusid. Josh tahtnuks oma endise sõbra juurde minna, öelda, et nii palju aega on möödunud ja nad mõlemad peaksid sellest üle saama. Kuid hoolimata Joshi jäetud telefonisõnumitest ei olnud Ethan talle kordagi tagasi helistanud. Polnud talle seniajani andestanud. Mitte õnnetuse pärast – see oli olnud Ethani enda süü. Vaid sellepärast, mis oli juhtunud pärast õnnetust.

      Mõnes mõttes ei saanud Josh teda süüdistada. Lõppude lõpuks polnud ta isegi endale andestanud.

      Järgmisel hommikul pakkis Charity lahti väikese kasti oma isiklike asjadega ja sukeldus töösse. Tal oli juba mitu ideed firmade meelitamiseks Fool’s Goldi ning tahtis neid linnapeale tutvustada. Printinud oma esialgsed plaanid välja, viis ta ennast kurssi linna tujuka meilisüsteemiga ning nägi siis pilku tõstes üllatusega linnapead oma kabineti uksel seismas.

      “Kas kell on juba pool kaksteist?” küsis Charity, suutmata uskuda, kui kiiresti oli aeg lennanud.

      “Sul tundub olevat kiire,” tähendas Marsha. “Kas lükkame lõuna edasi?”

      “Muidugi mitte.” Charity võttis alumisest sahtlist käekoti, tõusis ja silus jakki. “Ma olen valmis.”

      Nad suundusid laiast trepist alla ja astusid päikeselisele tänavale.

      Raekoda asus keset südalinna, kus laia kõnniteed ääristasid vanamoelised tänavalaternad. Kõnnitee serva palistasid põlispuud, siin asus meestejuuksur ja vanamoelisi piimakokteile reklaamiv limonaadiautomaat. Äride aknakastides õitsesid tulbid ja krookused.

      “Linn on ilus,” sõnas Charity, kui nad üle tänava läksid ja nurgapealse restorani poole suundusid. Nad kõndisid ümber lahtise kanalisatsioonikaevu, kus kaks naistöölist midagi paigaldasid.

      “Vaikne,” pomises Marsha. “Liiga vaikne.”

      “See on ilmselt üks põhjusi, miks te mind tööle võtsite.” Charity naeratas. “Et tuua linna uusi firmasid ja koos nendega töökohti.”

      “Just nimelt.”

      “Mul on välja pakkuda paar ideed,” ütles Charity, olemata kindel, kas nad lähevad töölõunale või tutvumislõunale.

      “Kui paljudes neist töötaksid peamiselt mehed?”

      Charity seisatas restorani ees, kindel, et oli küsimusest valesti aru saanud. “Vabandust?”

      Marsha tumesinistes silmades helkis lõbus tuluke. “Ma küsisin meeste kohta. Oh, ära ehmata. Mitte enda jaoks. Linna jaoks. Kas sa pole veel märganud?”

      Charity raputas aeglaselt pead, mõeldes endamisi, kas linnapea on pea ära löönud või ehk mõnda kahtlase väärtusega ravimit tarvitanud. “Mida ma oleksin pidanud märkama?”

      “Vaata ringi,” sõnas Marsha. “Näita mulle, kus on mehed.”

      Charityl polnud aimugi, millest linnapea räägib. Mehed?

      Ta lasi pilgul aeglaselt üle tänava libiseda. Kaks naissoost munitsipaaltöölist, postiljonivormis naine, noor neiu, kes värvis kaupluseakent.

      “Ma ei näe ühtegi.”

      “Just nimelt. Fool’s Goldis on tõsine meestepõud. See on üks põhjus, miks ma sind tööle võtsin. Et linna rohkem mehi tuua.”