Originaali tiitel:
Kasey Michaels
HOW TO TAME A LADY
2009
Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.
Toimetanud Virve Pillau
© 2009 by Kathryn Seidick
Trükiväljaanne © 2010 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2010 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 10456
ISBN (PDF) 978-9949-20-123-5
ISBN (ePub) 978-9916-11-082-9
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Kallis lugeja!
Kas teie üritaksite hüpata hobusega üle viie latiga värava? Kas teie olete „sündinud seiklema”? Trotsima kõike, püüdlema iga tähe poole, rikkuma iga reeglit?
Kui nii, siis on Nicole Daughtry teie õde. Kui ei, siis on ta kõike seda, mida me kõik südames endale sooviksime, kas või kordki elus.
Kui Nicole jookseb otsa – sõna otseses mõttes – Lucas Paine’ile, on elegantne markii esimest korda elus sõnatu.
Lucas vaatab teda ja mõtleb: abielu (no ja veel mõnda asja, mida mehed kalduvad mõtlema, kui neile tutvustatakse uskumatult kaunist naist).
Nicole vaatab teda häbenemata vastu ja mõtleb: seiklus!
Ja nad saavad seikluse, mis on täis ühe südametunnistuseta mehe auahnusest tulenevaid ohte ja nende enda ablast iha teineteise järele, mis trotsib moraalinorme tänu vastastikusele kirele, mida ei saa eirata.
Loodetavasti teile meeldib „Kuidas taltsutada daami”. HQN Books müüb ka teisi Daughtryte perekonna lugusid. Kauplustes on müügil Nicole’i venna Rafe Daughtry lugu „Kuidas ahvatleda hertsogit”.
Ja ärge unustage külastada minu kodulehekülge www.kaseymichaels.com, kust saate teavet kõikide minu raamatute kohta!
Meeldivat lugemist!
Kasey Michaels
Missy Augustine’ile, kes hoiab kõike koos,
et mina saaksin kokku variseda.
Tänan!
Proloog
Hobune ja ratsanik lendasid puude vahelt lagendikule nagu oleksid nad kahurist välja tulistatud, nii et kaks pikakõrvalist jänest pidid võistlema selle nimel, kumb esimesena pea ees urgu jõuab hüpata. Linnud tõusid puulatvadest õhku, tumedad kõhualused kõrge, ebaharilikult eresinise taeva taustal varjutatud.
Rautatud kabjad tabasid pehmet äsjaküntud põldu. Mära otsis korraks ebakindlalt jalgealust ja alustas siis galoppi.
Ratsanik, pea madalal mära kaela vastas, hoidis ratsmeid mõlema käega, küünarnukid laiali, jalustes peaaegu püsti seistes, põlved tugevasti hobuse külgede vastu surutud, ülakeha kindlalt sadula kohal nagu džokil külalaadal.
Hobune ja ratsanik tundsid teed. Kõigepealt hekirida, seejärel teise põllu lõpus madal värav. Lai, ehkki mitte kõrge kivimüür, peaaegu meetrise languse ja üsna soise maandumiskoha ees.
Sellele järgnes taas pikk vabastav galopp ja siis tuli viie latiga värav. See oli proovikivi, see viie latiga värav. Kindel väljakutse. Ülim triumf, kui see kord selja taha jäi.
Mära oli tugev ja välejalgne, ent kontroll oli ratsaniku käes. Kontroll oli tähtis, see võis olla peamine. Kontroll ümbruse üle. Kontroll oma meelte, südame ja saatuse üle.
Ja vabadus, mille kontroll annab.
Madalamad takistused olid ületatud ja viie latiga värav paistis taamal. See takistus polnud nõrganärvilistele või keskpäraste oskustega inimese jaoks. Vaja oli oskusi ja enesekindlust. Ja ehk ka veidi õnne.
Ent ratsanikul oli alati õnne olnud.
Mära pea liikus üles-alla ja sirutus ettepoole, looma samm pikenes, kaelalihased pinguldusid ja kuum hingeõhk läkitas valge auru pahvakuid jahedasse hommikusse.
Ratsanik sulandus hobusega kokku, nende liigutused segunesid ja ratsanik tajus täpselt, millal mära põlved viimast korda hoogu võttes nõksatasid, ja siis oli loom juba õhus.
Hüppe ajal olid ratsanik ja ratsu nagu üheks saanud. Hõljusid. Lendasid. Vabana maapinnast ja selle muredest. Maailm ootas nende all, olles ühe pika imelise hetke jooksul täiesti vaikne.
Siis puudutasid mära kabjad taas maad ja looma kapjade heli, rütmiline tümps-tümps-tümps, vastas ratsaniku südamelöökidele, kes nüüd seisis jalustes püsti. Üks kinnastatud käsi liikus pehme villase mütsi juurde ja tõstis selle kõrgele õhku, lehvitades seda nagu võidulippu.
Süsimustad juuksed, mida müts enam ei ohjeldanud, vajusid laiali ja lendlesid tuules. Täidlane lai suu, mis oli loodud naeratama, flirtima, suudlema, pakkuma lootusrikkaid unistusi ja masendavaid pettumusi, avanes ja üle välu kajas rahulolev juhuu.
Tumedate ripsmetega märgade võõrasemade värvi silmad särasid nipsnina ning ahvatlevate ja süütusele viitavate tedretähnidega kõrgete põsesarnade kohal, ent sensuaalne suu kõneles muust.
Sama tuul, mis sasis öömusti juukseid, silitas valge batistist meestesärgi alt joonistuvaid kõrgeid püstiseid rindu. Särk oli topitud pruunidesse ratsapükstesse, mida isegi paadunud vabamõtleja oleks pidanud liiderlikeks.
Kaheksateistkümneaastane leedi Nicole Daughtry teadis, et paljud peavad teda ilusaks. Ja eriliseks. Ta nautis asjaolu, et on noor ja julge, tema süda on vaba ja ta tajub valulikult elu. Imeliselt, hiilgavalt vaba.
Täna nautis ta seda noorust, seda rõõmu, seda vabadust. Homme peab ta jätma hüvasti ühe maailmaga ja suunduma teise, kuna peab sõitma Londonisse, kus veedab oma esimese hooaja, millele ta kavatses läheneda nagu viie latiga takistusele.
Pea ees ja lõpptulemuses kindlana.
Esimene peatükk
Märts, 1816
Basingstoke’i markii Lucas Paine oli klassikaliselt kena välimuse, paksude tumeblondide juuste, selgete siniste silmade ja saleda lihaselise kehaga. Ta riietus laitmatult, käitus suurepäraselt, jumaldas oma lesest ema ja oli oma koerte vastu heatahtlik.
Ta kergitas jalutuskäigul olles kõigile kaabut ja kuulus parimatesse klubidesse. Meisterliku ratsutaja ja suurepärase jahikoerteajajana polnud talle tundmatud ka poksisaalid, kus ta hiilgas, ehkki oleks ise väitnud, et on rapiiriga osavam kui rusikatega.
Ta ei kasutanud nuusktubakat, ei ülbitsenud, tantsis viisakalt kõikide müürililledega, meelitas leskdaame ega ületanud mängupõrgus kunagi endale seatud üsnagi kõrget piiri.
Kui markii kadunud isaga oligi veel mingit skandaalihõngu seotud, ei puudutanud see tema poega.
Tõtt-öelda, nagu märkis markii sõber Yaldingi vikont Fletcher Sutton sel märtsipäeval, kui nad kahekesi Bond Streetil