Kuidas taltsutada daami. Kasey Michaels

leedi Lydia poole, kes ilmselt õe üle erilist mõju ei omanud, aga kes tõenäoliselt ka tema mõtteid ja keelt sõlme ei aja. „Meile teeks suurt heameelt teid homme võõrustada, daamid, kui teie vend annab loa, et me neljakesi Richmondi võiksime sõita. Kas te oleksite sellise korraldusega nõus, leedi Lydia?”

      „Kui ta teab, mis talle kasulik on, siis kindlasti,” kuulis Lucas leedi Nicole’i kinda varjus sosistamas ja Fletcher köhatas taas, seekord kahtlemata naeru varjamiseks.

      „Arvan, et peate meie vennaga isiklikult vestlema, milord,” vastas leedi Lydia ja teenis sellega õelt nördinud pearaputuse. „Me õhtustame täna kodus Grosvenor Square’il ja kui teie vikont Yaldingiga olete vabad, oleksime rõõmsad, kui te meiega ühineksite. Võite meie vennalt siis luba küsida.”

      Lucas heitis pilgu leedi Nicole’ile, kes vaatas oma õde teatava hämmeldusega. Ta nõustus kiiresti, tänas leedi Lydiat ja saatis siis daamid ootava tõlla juurde, millel oli hertsogi vapp.

      „See tüdruk on tõeliselt üleannetu,” tähendas Fletcher, kui tõld pärastlõunaselt hõreda liiklusega tänaval liikuma hakkas. „Ja mis lora see lompidest oli? Täiesti süütu see muidugi polnud, aga mul tekkis teid kahte kuulates lausa piiluja tunne. Ta on alles peaaegu laps, Lucas. Üldsegi mitte sinu tavaline maitse.”

      „Laps, Fletch?” Lucas pööras pea oma tõlla poole, sest pidi minema tagasi Park Lane’ile ja veidi aega üksi olema, et arutleda selle üle, mis temaga äsja oli juhtunud. „See tüdruk pole kunagi laps olnud.”

      „Ei, mõned naised on tõesti sellised. Aga tavaliselt pole nad ka hertsogi õed, saad aru, ja ma ei taha kedagi solvata. Nii et mina pean siis teisele õele tegevust leidma, et teie kaks saaksite oma keeles juttu jätkata nagu ennist?”

      Nad andsid vihmavarjud ootava tallipoisi kätte, kes pidi need viima lähimasse vihmavarjuärisse, kus need ära kuivatatakse, kokku pannakse ja uued asemele antakse. Sel aastal olid vihmavarjupoed ilmselt linna kõige edukamad ettevõtted.

      „Kui see sinu jaoks väga piinarikas pole, siis küll.”

      „Kindlasti mitte,” vastas Fletcher. „Leedi Lydia on kaunis noor naine. Aga oma õe täielik vastand, eks ole? Et tema vaikset ilu leedi Nicole’i lõõmava leegi kõrval näha, on vaja erilist pilku.”

      „Ja sul on see eriline pilk olemas?”

      „Vaevalt küll,” nentis Fletcher tõlda istudes. „Nagu sa väga hästi tead, ei saa ma seda endale lubada. Ent ma panin tähele, et sinu tuju paranes pärast leedi Nicole’iga kohtumist märgatavalt. Sa ütlesid, et pole selle White’is juhtunu pärast pahane.”

      „Vabandust. Ehkki pean tunnistama, et olen praegu oma kaasmaalastes üsna pettunud. Kõik tahavad kuulda vaid häid uudiseid. Sulgeme pigem silmad ja kõrvad ning kordame vanu vigu ikka ja jälle.”

      „Selles olen ma sinuga nõus, vähemalt vanade vigade kordamise osas. Näiteks minu isa oleks pidanud taipama, et faaro pank mängupõrgus on ainult õrritamiseks. Meie kõigi elu olnuks palju lihtsam, kui ta oleks sellest õppust võtnud. Aga sina ei pidanud seda silmas, eks? Sa oled vihane selle pärast, kuidas me lihtrahvast kohtleme.”

      „Rohkem kui oleksin arvanud. Raudne rusikas pole hea valitsemismeetod, Fletcher, sest lõpuks on ikka kasu ainult abikäest. Miks meie kaasmaalased Lordide kojas seda ei mõista?”

      Fletcher kehitas õlgu. „Võib-olla sellepärast, et nad istuvad Lordide kojas, mitte ei ürita kuidagimoodi seltskonna äärealadel hakkama saada? Aga sa peaksid selle teema praegu unustama. Sa ütlesid, mida pidasid vajalikuks öelda, ja see ei huvita kedagi.”

      Lucas mõtles sellele veidi aega ja raputas siis pead, olles otsustanud, et ei räägi sõbrale lord Nigel Frayne’i, kes oli tema isa eakaaslane, varahommikusest külaskäigust ega sellest, mida see kohtumine võib tähendada, kui Lucas otsustab lordiga mesti lüüa.

      „Sul on ehk õigus. Aga ma soovin, et saaksin rohkem ära teha,” ütles Lucas vaid.

      Fletcher oli natuke aega vait. Tõld aeglustas tempot ja peatus viimaks tema üürikorteri ees Upper Brook Streetil. Ta pani käe ukselingile, pöördus sõbra poole ja sõnas: „Kui sa kavatsed rõhutuid kuidagi aidata, siis tahad ehk midagi teada, ehkki ma ei peaks seda sulle ütlema.”

      Lucas, kes meenutas oma surnud isa, kergitas vaid kulmu. „Kõlab kurjakuulutavalt.”

      Fletcher vajus taas istmele. „Tõtt-öelda ei arvanud mina nii, kui seda kuulsin. Äkki on sinu seltskond mu leebemaks muutnud? Igatahes kuulsin ma eelmisel nädalal oma klubis kogemata midagi meie kalli sõbra lord Sidmouthi kohta.”

      „Meie kuulus siseminister pole meie kallis sõber, Fletcher. Vaevalt ta oma emalegi meeldis.”

      „Tõsi ta on. Kas sa tahad teada, mida ma kuulsin, või ei? Sest pärast seda, kui sa eile mind oma kirgliku kaitsekõnega üllatasid, ei tahaks ma seda sulle rääkida. See on kõigest kuulujutt ja ma kuulsin vaid katkeid.”

      Lucas rehmas käega. „Lase tulla. Luban, et ei pea lähiajal enam ühtki keevalist kõnet.”

      „Ja jumal tänatud. Ma kuulsin, et lordid Liverpool ja Sidmouth kavatsevad kasutusele võtta uued karistusseadused ja sanktsioonid nende vastu, kes pole valitsuse tegevusega rahul. Tead küll, nende isikute vastu, keda sina nii kõigutamatult oma uhkete, ehkki valesti ajastatud kommentaaridega kaitsesid.”

      „Ah soo. Ja kas sa kuulsid ka seda, kuidas nad kavatsevad terve parlamendi nende uute seadustega nõustuma panna, kui selle valitsuse ajal on heaks kiidetud ainult reforme, mitte uusi sanktsioone?”

      Fletcher raputas pead. „Ei, kahjuks mitte, aga küllap nemad teavad. Kahju, et ma ei saa sind rohkem aidata.” Ta pani käe uuesti lingile. „Kas ma peaksin kella kuueks valmis olema? Või on see liiga vara?”

      Lucas oli taas sügavalt mõtteisse vajunud, kopsides õrnalt sõrmenukkidega huuli. „Kuidas palun? Oojaa. Liiga vara. Vaevalt hertsog enne kaheksat õhtusöögilauda istub.”

      „Siis kell seitse. Ehk serveerib kaunis leedi Nicole isiklikult toitu, et su mõtteid äsjakuuldust eemale viia?”

      „Fletcher, see noor naine võib mehe niisamagi hulluks ajada.”

      Fletcher naeris ja väljus tõllast. Selleks ajaks oli Lucase naeratus kadunud, sest ta mõtles oma kummalisele kohtumisele leedi Nicole’iga.

      Nende kokkupõrge oli Lucase tasakaalust välja löönud, mitte küll füüsiliselt, küll aga vaimselt, ajades mehe pea segi, mida polnud kunagi varem juhtunud.

      Nicole oli vapustavalt ilus. Ta oli vapustavalt varaküps ja jultunud.

      Tal oli maailma kõige ahvatlevam suu. Ja oli selge, et Nicole teadis seda, miks muidu oleks ta oma täidlast alahuult niimoodi ahvatlevalt hammustanud kui mitte meeste hulluks ajamiseks?

      Aga ta oli ka häiriv tegur. Ja kas Lucas vajas praegu oma ellu häirivat tegurit, arvestades seda, mida lord Frayne oli temalt palunud, millist teavet nii ootamatult sel hommikul Lucasele pakkunud?

      Ei. Ta ei vajanud seda.