Pole minu tütar. Barbara Delinsky

Jessica poole. „Sa rääkisid, et tahad Georgetowni minna.“

      „Percy State on ka minu jaoks piisav.“

      „Piisav?“ Ta tasandas häält. „Kas see on Adam?“

      „Võib-olla. Võib-olla mitte.“

      „Jessica!“ karjatas Sunny.

      Dan tõstis käe, et teda rahustada. „Kas sa käid Adamiga kohtamas, on see nii?“

      „Ma olen käinud küll, aga tema pole minu elu armastus.“

      „Ta peab sinuga abielluma, kui ta lapse isa on,“ vaidles Sunny.

      „Ma pole öelnud, et ta on lapse isa,“ jäi Jessica kindlaks. „Igatahes mehest, kes on ainult spermadoonor, ei saa minu lapsele kunagi isa. Ma kavatsen selle lapse ise üles kasvatada.“

      „Sa tahad teda üksinda kasvatada?“ küsis Dan. „See pole üldse mõistlik.“

      „Võib-olla mitte sinu ja ema jaoks. Kui kõik on siin maailmas nii korralik nagu see köök... “

      „Mis sellel köögil siis viga on?“ küsis Sunny vihaselt.

Nende köök – kogu nende maja – oli üks suuremaid linnas ja ainult tänu sellele, et Dan töötas PC¹ juriidilise osakonna juhatajana ning Sunny oli juhataja kodukaupade poes. Ta ise oli kogu nende elamise disaininud ja tundis selle üle uhkust. See, et tema tööd nüüd niimoodi maha tehti, ei mahtunud talle hinge.

      „Ema, sellel köögil ei olegi midagi viga,“ vastas Jessica talle rahulikult. „Selles ongi probleem. Iga asi on oma kohal, ei midagi korrapäratut, kõik ülimalt organiseeritud.“ Ta vaatas Danile otsa, kes omakorda pöördus Sunny poole.

      „Kust ta seda küll võtab?“ küsis ta hämmelduses.

      „Mitte minult,“ vandus Sunny, kuigi ta teadis, mis oli veel tulemas.

      „Siis sinu emalt?“

      See oleks ainus seletus kõigele. Sunny ei pidanud vaatama Jessica telefoni teadmaks, et tüdruk oli sageli vanaemaga suhelnud. Jessica ei kavatsenudki seda salata. Tema ja Delilah olid alati läbi saanud ja Sunny hoiatused poleks seda muutnud.

      Delilah Maranthe oli keegi, kellega Sunny ei tahtnud üldse tegemist teha. Tema vanemad olid kohalikud ekstsentrikud ja tegid seda, mis heaks arvasid. Olles sündinud Stani ja Donnana, läksid nad kohtusse, et saada endale uued nimed Samson ja Delilah.

      Nad ostsid maja äärelinnas ja keeldusid seal muru niitmast, sest neile meeldis niimoodi elada. Nad veetsid kaks nädalat halloween’iks küpsiseid küpsetades ja riputasid maja täis keerukat elektroonikat, aga ükski kohalik laps ei käinud nende ukse taga. Sunny äärmiseks alanduseks tulid nad tema koolilõpupeole, olles end riietanud koolilõpetajateks eelmisest sajandist.

Ka praegu käitusid nad kummaliselt ja kuigi mõned leidsid selles heatahtlikku sarmi, siis Sunny igatahes mitte, sest kui ta vanemad oleksid olnud heatahtlikud ja mõelnud kas või pisut tulevikule, poleks nad oma lastele nii tobedaid nimesid pannud. Missugune ema paneb oma tütrele nimeks Sunshine²? Sunny oleks läinud kohtusse, aga ta ei tahtnud jäljendada oma vanemate käitumist. Või siis Buttercup³? See oli tema vanema õe nimi, kes lihtsalt selle unustas ja ennast Jane’iks hakkas kutsuma.

      Sunny kannatas sellepärast kaua koolikiusamise all ja kuigi Zaganacki elanikel polnud aimugi, et ta tegelik nimi on Sunshine, painas teda siiski hirm, et nad saavad teada. Ta oli kasvatanud oma mõlemat tütart nii, et nende elus oleks kõik normaalne.

      Nüüd oli Jessica rase ja ütles, et sperma ei tee veel kellestki lapse isa ja et nende elu oli lihtsalt liiga tavaline ning Dan vaatas teda, nagu see kõik oleks Sunny süü.

      Kuidas saakski ta Delilah Maranthet kontrollida? „Sellest on veel vähe, et mina pidin ta eest noorena põgenema, nüüd ajab ta juba mu tütrel pead segi!“

      „Sellel pole midagi pistmist Delilah’ga,“ kinnitas Jessica, mis ärritas Sunnyt veel rohkem.

      „Näed sa, Dan? Mitte vanaema. Delilah.“ Ta pöördus taas tütre poole. „Vanaema ei kutsuta ju eesnime järgi. Miks sa teda vanaemaks ei kutsu?“

      „Sellepärast, et ta palus mul seda mitte teha. Ta ei tunne ennast vanaemana.“

      „Siin see probleem ongi,“ ütles Sunny Danile.

      „Miks sa alati kõiges teda süüdistad?“ vaidles Jessica vastu. „Delilah on üks põnevamaid inimesi, keda ma tundnud olen. Vaata tõele näkku, ema. Me oleme nii etteaimatavad.“

      „Mul on töö, mida ihkaks igaüks siin linnas,“ ütles Sunny.

      „Me järgime alati igat reeglit.“

      „Ma olen vägagi austatud siin linnas.“

      Jessica tõstis häält. „Ma tahan, et mind ükskord ometi märgataks.“

      „Nüüdseks oled sa seda. Mida inimesed sellest mõtlema hakkavad?“

      „Ema, nende arvates on kõik korras ja mina pole siin linnas ainus. Lily ja Mary Kate on seda samuti.“

      Sunny ahmis õhku. „Mida?!“

      1 PC, lühend: Perry & Cass

      2 Päikesepaiste (ingl k)

      3 Tulikas (ingl k)