maha pidasime, ning ainus selgesõnaline nõu, mida ta mulle kunagi andnud oli. Ilmselt sellepärast ma selle nii kindlalt südamesse võtsingi. Ent ehkki ma võtsin omaks isa seisukoha armastuse suhtes, ei olnud ma temaga Belfairi koha pealt absoluutselt nõus. Tema jaoks jäi Belfair alati koduks; minu jaoks oli see vaid põrgu, kust välja pääsemist ma ei suutnud ära oodata. Tõtt-öelda unistasin ma sealt põgenemisest ammu enne seda, kui ma vanamehe käest armastuse kohta küsisin. Jumala eest – ma unistasin põgenemisest veel enne, kui ma lugeda oskasin.
Pühapäeviti viis isa mind mõnikord Silver Spruce’i kõrtsi kakaod jooma, kirjeldades samal ajal baarileti ääres kõikvõimalikke veine, et sõpradele muljet avaldada. Parkained ja pähklimaitse ning kõik see muu jama, millest keegi tegelikult aru ei saa. Aga mulle meeldis seal käia, sest kõrtsi nurgas seisis stend kinnisvarakuulutusi täis brošüüridega ning nende läikivad päikeseküllased pildid paelusid mind nii väga, et ma lasksin neid üha uuesti ja uuesti lehitsedes oma kakaol pidevalt ära jahtuda. Minu jaoks olid need Belfairist sama kaugel kui Cameloti loss.
Kui ma vanemaks sain, sõitsin ma tihti rattaga neliteist miili praamisadamasse ja korjasin ajakirju, mida reisijad tasuta jagatavate ajalehtede riiulile jätsid, siis tulin koju tagasi ning veetsin külmad talveõhtud oma lemmikkorterite pilte välja lõigates ja neid oma magamistoa seinale riputades. Minu tuba nägi välja, nagu oleks kinnisvaraajakirjade omanikud need üle tapetseerinud. Jumala eest, puuseinu polnud üldse nähagi. Isa tuli kord sisse ja nägi seda, raputas vaid pead ning läks uuesti välja. Ta arvas vist, et ma tahan saada arhitektiks või reisifirma agendiks või kellekski selliseks. Seda aga mitte. Mina tahtsin lihtsalt Belfairist minema saada.
Ma tean, et lubasin teile armastuslugu ja et ma ei tahtnud teid lapsepõlvemuredega tüüdata, aga see kõik puutub asjasse, kui ma räägin teile Davidist ja June’ist ning sellest, kuidas minust sai suurima armastusloo valvur, mida ma tean. Ja ärge arvake ka, et ma üritan teis haletsust tekitada, sest seda ma küll ei kavatse. Minu meelest ei olnud minu lapsepõlv sugugi halb. Igal juhul mitte võrreldes mõne teise looga, mida ma kuulnud olen. Kord ütlesin ma murelikule terapeudile, et minu lapsepõlv ei olnud tegelikult üldse kohutav, ja tema ütles, et me kõik oleme kogenud kõige hullemat lapsepõlve, mida me kunagi teada saame. Ja ehkki tollal mõtlesin ma endamisi, et terapeudi suust kõlab see üsna pessimistlikult, oli tal õigus. Ent see tähendab ka, et me kõik kogesime kõige paremat lapsepõlve, mida me kunagi teame. Nii et üldjoontes oli minu oma vast üsna hea. Ent sellegipoolest ei suutnud ma ära oodata, millal Belfairist minema saan.
Minu plaan oli lahkuda samal päeval, kui ma kuusteist saan. Mõistagi oli minu paps selleks ajaks korralikult klaasipõhjas ja vasaku puusaluu murruga lõppenud kukkumise tulemusel osaliselt invaliidistunud, nii et ma panin oma unistuse ootele ja läksin selle asemel kohalikku saeveskisse tööle. Ja siis suri isa kolm aastat hiljem, nagu ma juba ütlesin. Meie haagiselamu oli üüritud ja sellesse ei olnud jäänud midagi müümisväärset, mis ei oleks olnud juba maha müüdud, nii et kohe, kui ma olin matusest jäänud võla tasumiseks piisavalt kaua töötanud, pakkisin koti kokku ning jätsin linnarahvaga hüvasti.
Saeveski juhataja naeris mu välja, kui ma talle ütlesin, et lähen Seattle’isse. Ta väitis, et linn nätsutab mu läbi ja sülitab välja nagu hakkemasinasse visatud oksarao. Ta kutsus mind alati oksaraoks, sest ma olin nii peenike. Ent ta ei olnud õel mees; tal oli lihtsalt hirm. Minu meelest oli kogu Belfair hirmul, sest keegi ei läinud sealt kunagi ära. Aga mina ei kartnud. Tõtt-öelda ei olnud mul kaotada midagi peale kohvritäie riiete, minu lemmikpildi Miami korteriga magamistoa seinalt ning kuuekümne nelja dollari ja kümne sendi. Mul on täpne summa meeles, sest ma lugesin selle praami peal neli korda üle ja investeerisin siis esimest korda tulevikku, visates kümnesendise sooviga vette. Ma soovisin seda Miami korterit, aga ütlesin endale, et mulle sobib surra ükskõik millises kohas, mis ei ole Belfair, ja ilma perekonna purjus irveta minu näol.
Linn nätsutas mu tõesti läbi, aga välja sülitada ma ennast ei lasknud. Ma magasin viadukti all tänaval, kuni meeste varjupaigas tekkis vaba koht. Siis kolisin ma hostelist hostelisse, sain Päästearmees annetusi sorteerides tööd ja jõudsin lõpuks kassapidaja ametikohani. Mul oli alati numbrite peale hea pea olnud, ehkki ma jätsin keskkooli pooleli, et saeveskisse minna. Öösiti õppisin ma keskkooli lõpueksamiteks ja sain läbi, lisaks veel parema töö ning väikese korteri. Seejärel läksin Evergreeni kohalikku kolledžisse. Kui olin diplomi kätte saanud, läksin tagasi Belfairi kalmistule ning näitasin seda isale – „Vaata, paps, ära tegin; esimene meie perekonnast, kes kolledži lõpetas.“ Siis läksin ma seda saeveski juhatajale näitama, aga tuli välja, et ma olin temast kalmistul juba mööda kõndinud.
Ma olin teel Washingtoni ülikooli avatud õppesse avaldust sisse viima, kui sattusin bussis kokku mehega, kes nägi minu käes avaldust toimetulekutoetuse saamiseks ning naerma hakkas. Mingil põhjusel pidas ta vajalikuks mind hoiatada, et mõttetu kraadi nimel võlgu võtta oleks minu elu kõige suurem viga. Ta ütles, et tõelised rahad liiguvad laenuäris. Tema sõnul tegi ta laenupakkumistega tohutut raha, tegelikult piisavalt, et veel enne kahekümne viiendat eluaastat oma kodu osta. Ta ütles, et tal oli juba põhimõtteliselt kinnisvaraimpeerium. Ehkki järele mõeldes ei tulnud ma siis selle peale, et küsida, miks ta ikka veel ühistranspordiga sõitis, kui ta nii rikas oli. Ent kui ta ka mulle kägu ajas, viskasin ma ülikooli kohe peast ja leidsin selle asemel Washington Mutuali pangas hüpoteegimaakleri assistendina tööd.
Pank kasvas tollal kiiresti, süües kogu riigis väiksemaid panku turult välja, ning mina vaatasin, kuidas minu ülemustest hüpoteegimaaklerid iga päevaga aina priskemaks ja punasemaks läksid. Siis oli minu kord. Lihtne eksam, väike taustakontroll ja lõpuks ometi olin ma litsentseeritud maakler, valmis hüpoteekidega maailma vallutama. Aga nagu tihti juhtub, olid maailmal teised plaanid. Kinnisvaraturg kukkus kokku, pank läks pankrotti ning mina jäin tööta peaaegu kohe pärast ülendamist. Ma otsisin küll tööd, tõesti otsisin, ent värskelt litsentseeritud kogemusteta hüpoteegimaakleri jaoks ei olnud kusagil midagi isegi kõrgharidusest hoolimata. Vilets vedamine, kas pole? Eks siis tagasi Päästearmeesse, või nii ma arvasin, kuni varastatud ajaleht mulle uue plaani tõi.
Ma ei salli üldse vargaid. Ja ma pole ise kunagi varastanud, välja arvatud kogemata. Minu joodikust naaber tellis lehte, aga pühapäeviti magas ta alati lõunani ja nii oli mul kombeks seda kohvi kõrvale laenata. Ma voltisin selle alati uuesti korralikult kokku ja viisin tagasi talle ukse taha veel enne, kui tema aru saama hakkas, mis päev täna on. Välja arvatud sellel ühel konkreetsel pühapäeval, mil ma unustasin selle tagasi viia. Unustasin sellepärast, et esilehel oli artikkel selle kohta, kuidas laenajad kodulaenudega makseraskustesse satuvad veel enne, kui on paberid korralikult allkirjastanud. See polnud iseenesest mingi uudis. Uudis oli allpool artikli sees, kohaliku ettevõtte kohta, mis suurte pankade eest laenajate hüpoteegi väljaostuõigusi tühistas. Nende palgal olid agendid, kes käisid kodudes ja arutasid omanikega nende võimalusi. Ajalehes nimetati neid mõistagi „raisakotkavisiitideks“, samas kui suurte pankade sõnul olid need „hüpoteegi väljaostuõiguse tühistamise eelsed nõustamised“. Kõik teised nimetasid seda „rahaks võtmete vastu“. Aga mind ei huvitanud, kuidas neid kutsuti. Mind huvitas ainult väide, et hea agent võis teenida kaheksa tuhat kuus. Ja et see firma otsis töökäsi.
Ma ei joonud isegi kohvi lõpuni, vaid tormasin kohe majast välja ning võtsin ajalehe kaasa. Ostsin kaubamajast krediitkaardiga uue ülikonna – neid kaarte jagatakse tõepoolest kõigile, ole sa või töötu –, vahetasin poes riided ning suundusin kesklinna. Siis astusin ma uue ülikonna ja enesekindla naeratusega Foreclosures Solutions Inc. büroohoone uksest sisse ning tulin uue töökohaga välja tagasi. Minu visiitkaardil oli kirjas „Eluasemevahetuse spetsialist“, aga minu töö seisnes põhimõtteliselt lepingut rikkunud koduomanike veenmises, et nad vabatahtlikult kodust loobuksid, saades selle eest uue alguse tarbeks veidike raha. Ma tean, et see ei ole sedasorti karjäär, mille üle uhke olla. Aga palun ärge mõistke mind hukka. Keegi pidi seda tööd tegema. Pealegi oli see tükk maad parem kui veskis saepuru kühveldada.
Oma seisukohast vaadates aitasin ma inimesi. Ja pealekauba oli see kolmepoolne võit: pangad ei pidanud maksejõuetu kliendi vastu kohtusse minema, koduomanikud said natuke raha ja mis kõige olulisem, mina sain palka.