Sinuga põimitud. Jules Bennett

järgmisele mehele oma riiete all peituvaid arme. Lõpuks naine mõistis, et armid ei kao kuhugi ja ta vajab seltsielu. Ta oli Martiniga käinud kuus kuud ja kui nad leidsid oma tihedate graafikute kõrvalt aega kohtuda, siis nad klappisid üsna hästi. Omavahelisest sobivusest enam ühendas neid sarnane minevik ja tõsiasi, et Sophie vanemad jumaldasid Martinit.

      Viimasel ajal oli naine aga mõelnud, kas suhtes peaks äkki olema ka midagi enamat. Kas nende vahel peaks olema sädet… või midagigi?

      Flynn hüppas diivanile ja tõmbas ennast Sophie kõrvale kerra.

      „Suurepärane. Ma olen kassinaine,“ pomises ta ja võttis järgmise ampsu jäätist. „Ma suren vana ja üksildasena. Ja sina elad minust arvatavasti kauem.“

      Sophie võttis ohates järgmise suutäie. Ta peaks Martinile helistama ja talle ütlema, et vennad mõtlevad pakkumise üle järele.

      Zachi äkiline lahkumine ja Liami müügisoovile kindlaksjäämine ei andnud Sophiele mingit selget pilti, mis otsuse vennad võivad lõpuks vastu võtta.

      Naise telefon helises kööki ununenud käekotis. Tavaliselt oleks ta seda eiranud, kuid praegu oli tal mitmeid uusi objekte ning teda teati kui täpset ja professionaalset maaklerit.

      Lubades mõttes jäätisekarbile, et tuleb peagi tagasi, jooksis Sophie nii kiiresti, kui tema füüsis lubas, tõmbas kotist telefoni ja naeratas, kui nägi, kelle nimi ekraanil vilkus.

      „Tere, Braxton,“ lausus Sophie.

      „Tere, Sophie. On sul kiire?“

      Telefon oli Braxtoni madalast hääletoonist tulvil. Monroe-vendadest oli tema rahusobitaja, lohutaja ja „tarkpea“. Braxton ja Liam olid Sophiele olnud alati vendade eest. Nad kohtlesid teda kui perekonnaliiget ja nendevaheline side oli palju tugevam kui Sophiel oma vanematega.

      Ja siis oli muidugi Zach. Hoolimata vihast, mida Sophie mehe vastu tundis, oli seal alati ka suur ports ligitõmbavust. Pärast kõiki neid aastaid otsustas Sophie selle kui paratamatusega leppida.

      Sophie viha ei olnud tingitud õnnetusest. Tema aastatepikkune vimm tulenes sellest, et mees oli tõrjunud eemale need, kes temast hoolisid ja kellel oli vaja sellest Zachiga seotud emotsioonide sasipuntrast vabaneda. Kas Zachi üldse huvitas, kuidas naisel on läinud pärast kõike seda, mis juhtus? Kas ta tahaks kuulda, kuidas Sophie on nutnud, vandunud ja asju lõhkunud, kui teda ei ole nägemas olnud?

      Telefoni pihku surudes keskendus ta Braxtonile ja lükkas mõtted tema häirivast vennast tagasi oma alateadvusse.

      „Ma söön parasjagu õhtust, milleks on rammus jäätis šokolaaditükkidega.“ Sophie läks tagasi diivani juurde. „Aga ma suudan väga osavalt mitut asja korraga teha.“

      „Ma ei mõista, kuidas sa saad toituda rämpsust ja mitte juurde võtta.“

      „Ma enne mõtleks, kui hakkaksin naise kaalust rääkima,“ hoiatas Sophie naerdes. „Ma eeldan, et sa ei helistanud, arutamaks minu kaalunumbrit või väärastunud arusaama õhtusöögist.“

      „Jah.“ Braxton ohkas sügavalt ja selgelt. „Ma tahtsin tänase pärast vabandada. Ma tean, et sa püüdsid lihtsalt aidata.“

      Visates jalad madalale diivanilauale, sättis Sophie ennast sügavamale diivaninurka. „Ma ei tea vist kedagi peale sinu, kes niimoodi teistega arvestaks. Ma panin sind ebamugavasse olukorda ja sina helistad mulle, et vabandada?“

      „Sa lihtsalt andsid meile kogu vajaliku info, et me saaks teha, mida heaks arvame,“ ütles Braxton talle. „Ma olen tegelikult tänulik, et sa ei lasknud ennast takistada sellest, mida mina võiksin tunda. Ma vabandan hoopis Zachi ja Liami käitumise pärast.“

      „Ma tean teie puhul väga hästi, millesse ma ennast segan. Liam juba saatis mulle vabandava sõnumi.“

      „Ja Zach?“

      Sophie naeris. „Ma arvan, et sa tead ise ka vastust.“

      Kuigi tal ei olnud Zachi suhtes mingeid ootusi, tegi mehe tõrjuv käitumine Sophiele ikka veel haiget. Kas Zach tõesti arvas, et tema oli ainus, kes leinas? Mitte ainult Chelsea surm, vaid kõik see aastatepikkune tunnete allasurumine pidi ühel hetkel mehe murdma.

      Kuid see ei olnud Sophie mure. Tema oli juba edasi liikunud.

      „Ma olen loobunud olemast neile kahele vahemeheks,“ jätkas Braxton. „Kui nad tahavad kokkuleppele jõuda, siis peavad nad seda omavahel arutama.“

      Sophie lausus, kulm kortsus: „Kui sina ei ole neile vahekohtunikuks, kuidas nad sinu arvates vestlevad, ilma et ei karjuks või üks neist minema ei tormaks?“

      „Nad on täiskasvanud mehed, küll nad midagi välja mõtlevad.“

      „Kui ma saan anda Martinile mingigi vastuse järgmise nädala jooksul, on hästi.“

      „Sa saad vastuse,“ lubas Braxton. „Ühel või teisel moel. Aga ma pean nüüd tundi minema, räägime hiljem. Tahtsin lihtsalt oma sitapeadest vendade pärast vabandada.“

      „Tohin ma küsida, kuhupoole sina kaldud?“ uuris Sophie. Braxton vastas vaikimise ja ohkega. „Vahet pole. Lihtsalt mõtle selle peale. Ma ei mõista teid hukka, ükskõik kumma valiku te teete. Ma tean, et see on kõigi jaoks raske.“

      „Jah, on tõesti. Kuid see ei anna siiski õigust mu vendadel ennast sinu kabinetis välja elada. Ja see ei anna ka Zachile õigust käituda nagu tõbras lihtsalt sellepärast, et ta ei tule oma tunnetega toime.“

      Sophie pistis lusika jäätisekarpi ja pani selle lauale. „Ära muretse. Zachi vaenulikkus ei ole midagi uut.“

      „Soph…“

      „Jäta.“ Ta tõusis püsti, lastes Flynnil põrandale libiseda. „See on okei. Või tähendab, see ei ole okei, aga asjad on nii, nagu nad on. Zachil on probleemid, millega ta peab ise tegelema. Nähtavasti on ta oma kaitsva kesta sees väga rahul.“

      „Küll ma tahaks, et keegi talle mõistuse pähe paneks,“ pomises Braxton. „Ma helistan sulle mõne päeva jooksul. Pean nüüd lippama.“

      Telefoni diivani käetoele asetades mõtles Sophie paratamatult, mida küll peaks tegema, et panna Zachi nägema, et elu ei lõppenud tol õhtul. Jah, vigu sai tehtud, saatusi muudetud. Kuid miks mees arvas, et on õige maailma vihata ja lükata eemale neid, kes tahtsid teda ainult aidata?

      Ta soovis, et Chelsea surmast sünniks vähemalt üks hea asi ning Zach avaks oma silmad ja mõistaks, et elu on habras ja teda ümbritsesid endiselt inimesed, kes temast hoolisid.

      Chelsea surmast oli möödas neli kuud ja Zach oli isegi introvertsem ja kinnisem kui varem. Kaua võib üks inimene nii tugevaid tundeid alla suruda? Rääkimata tema minevikust, mis eelnes ajale, kui ta tuli Monroede juurde elama. Zach oli olnud täielikus ängis, kui ta Havenisse jõudis. Ja siis lisas elu veel omaltpoolt juurde.

      Ühel neist päevadest pidid mehe tunded lahvatama. Sophie avastas ennast mõttelt, kelle käte vahel võiks Zach küll murduda.