või teha hooned korda ja küsida märksa kõrgemat hinda. Ta vajas mingisugust tegevust, kuniks oma järgmise sammu paika paneb. Ta võis otsida tööd helikopterijuhina. Valikus olid uudistekopterid, meditsiinitransport ja eratööstus. Ta tõmbas sügavalt hinge. Igal juhul praegu oli see tükike jõeäärset maad tema jaoks täiuslik.
Ta läks kõigepealt elumaja uurima. Esiterrass oli mõnusalt suur, kuid seda tuli toestada, lihvida ja peitsida või värvida. Uks oli kinni kiilunud ja ta pidi seda jõuga lükkama, mispeale piidast eraldus tükike pehkinud puitu. Maja sisemus oli räpane – vähe sellest, et seda polnud juba härra Chapmani eluajal tükk aega korralikult kasitud, olid viimase aasta jooksul ka mõned loomad sisse kolinud ja seda rüüstanud. Luke kuulis kellegi ringivudimist, märkas tolmusel põrandal jalajälgi ja köögitasapindadel korralikku tohuvabohu. Maja kihas hiirtest, pesukarudest, võib-olla ka opossumitest. Loodetavasti polnud karu sinna pesa teinud. Luke otsustas mõnda aega haagiselamus ööbida.
Majas lehkas halvasti. Kõik oli jäänud täpselt samamoodi nagu härra Chapmani surmapäeval – isegi voodi oli sassis, justkui oleks ta sealt äsja välja roninud. Põrandal olid mustad riided, köögis roiskunud toit ja kogu mööbel seisis oma kohal. Vastik kopitanud ja plekiline mööbel, mis seisis vaevu püsti. Kodumasinad tundusid olevat miljon aastat vanad ja külmkappi polnud enne elektri väljalülitamist tühjendatud. Seal valitses lõhnabukett, mis nõudis väljalaskmist.
Kohe välisukse juures oli korraliku suurusega elutuba, kus troonis ilus kivikamin. Vasakul oli suur tühi söögituba, mida eraldas köögist lääpa vajunud söögilett. Köök oli küllalt suur, mahutamaks lauda ja nelja tooli või pigem köögisaart.
Otse ees oli lühike esik, mille ühel küljel oli suur vannituba küünisjalgadega vanniga ja teisel küljel majapidamistuba. Esiku lõpus oli magamistuba. Sisseehitatud riidekappi polnud – tegemist oli vanamoelise majaga. Vanamehest olid jäänud maha suured kirjutuslauad ja riidekapid. Voodi oli suur, nelja puidust sambaga. Luke’ile mööbel eriti ei meeldinud, aga et see oli tehtud tugevast, raskest ja vastupidavast saarepuidust, oli see arvatavasti suure väärtusega.
Ta pööras ümber ja naasis elutuppa, kust läks trepp teisele korrusele. Ta kõndis ettevaatlikult üles, sest polnud astmete vastupidavuses kindel. Pealegi oli üleval pime. Kui ta õigesti mäletas, oli seal kaks avarat magamistuba, kuid mitte ühtki vannituba. Kostis veel sibamise häält. Luke jooksis trepist alla. Ta võis üles piiluda siis, kui parasiitide tõrjuja on oma töö ära teinud.
Ta seisis keset elutuba ja tegi mõttes inventuuri. Õnneks tundus, et maja ei tulnud elamisväärseks muutmiseks täielikult laiali lammutada ja uuesti üles ehitada. Ent paraku tõotasid vajalikud renoveerimistööd kujuneda kalliks ja aeganõudvaks. Kõik peale saarepuust magamistoamööbli tuli välja visata. Kaugele ära. Vana mööbel ei kõlvanud isegi taaskasutusse viimiseks. Põrandaid tuli lihvida, kapid välja kiskuda ja uutega asendada, uued töötasapinnad paigaldada, vana tapeet eemaldada, aknalauad, uksed, piidad ja põrandaliistud lihvida ning peitsida – või lihtsalt välja vahetada.
Ent esimene suurem nuhtlus oli prügi äravedu ja kahjuritõrje. Vähemalt oli Luke selleks asjatundja abil ise võimeline. Katust otsustas ta kunagi hiljem uurida.
Ta läks elumajast välja ja kangutas lahti esimese puhkemaja ukse. Seal valitses enam-vähem sama seis. Mööbel oli pehkinud ja põrand prügiga kaetud. Kõik majakesed olid ühetoalised ja neid polnud aastaid kasutatud; tillukesed pliidid ja külmkapid olid ajast ja arust ega töötanud arvatavasti. Luke oli puidu ja värviga osav, kuid ei söandanud gaasi- ja elektritöid ette võtta. Krundil oli kuus tühja puhkemaja, mis kõik vajasid uut boilerit, pliiti, külmikut ja mööblit. Ta pidi majade katustele ronima, et välja selgitada, kuidas need on ajahambale vastu pidanud, kuid juba eemalt tundus, et suur osa katuselaaste oli puudu või pehkinud. Ning majakeste puidust seinad kisendasid kraapimise, lihvimise ja värvimise järele. Samuti tuli välja vahetada kõik aknad.
Luke tegi mõttes arvutuse. Oli peaaegu september. Jaanuarist juunini, enne kui suvitajad tulid matkama ja puhkama, oli elu selles piirkonnas uimane ja märg. Kui ta jõuaks elamu ja puhkemajad kevadeks korda teha, võiks ta need müüki panna või suvitajatele välja üürida. Kui ta on selleks ajaks mägedest tüdinud, võib ta äri kinni panna ja suunduda San Diegosse, kus viibis ka tema vend Aiden ning kus oli ohtralt randu ja bikiine, või Phoenixisse, kus elas tema lesestunud ema, kes olnuks tema saabumise üle ääretult tänulik. Soovi korral võis Luke endale lennunduse alal tööd otsida.
Ta ühendas haagiselamu veoki küljest lahti, tõstis Harley Davidsoni kastist maha ja parkis maja ette. Ta haaras autokastist töökindad, harja ja kühvli, tõi haagiselamust tööriistakasti ja asus maja tühjendama. Ta võis vähemalt veoki kasti prügiga täita ja teel Eurekasse lasta kommunaalteenused sisse lülitada, palgata kahjuritõrjuja ning rentida suure prügikonteineri. Ühe laadungi prügi võis ta ka prügimäele viia.
Keskpäevaks oli ta terrassi ette suure hunniku prügi ladustanud. Ta hakkas seda pikapi kasti laadima. Et särav päike oli õhu soojaks kütnud ja ta higistas nagu farmitööline, võttis ta särgi seljast. Ta tõstis parajasti suurt kolme jalaga tugitooli autokasti, kui märkas naist. Luke tardus, tool pea kohal.
Naine istus lagendikul suure Ameerika Painti tõugu hobuse seljas ja naeratas talle. Sulnilt, süütult ja mesimagusalt. Luke ei suutnud liigutadagi. Hobune oli ilus, vähemalt poolteist meetrit kõrge. Naise päevitunud reisi katsid üleskeeratud khakikarva lühikesed püksid, tal olid jalas paeltega matkasaapad ja valged sokid, seljas valge lühikeste käistega T-särk ning khakikarva kalurivest. Pikk heleblond pats seljal rippumas ja kaabu peas, nägi ta välja nagu tilluke, ent vintske viieteistaastane. Luke’il oli tunne, nagu ahistaks ta alaealist, ja ta tundis turjal kõiki oma kolmekümmend kaheksat eluaastat.
Hobune tantsiskles, kaapis maad, norsatas ja ajas pead selga, kuid väike tüdruk tema seljas ei paistnud seda märkavatki, vaid sai ratsuga vabalt ja sundimatult hakkama.
„Ma lihtsalt pidin seda isiklikult nägema,“ tunnistas Shelby. „Sa teedki seda. Jändad selle sodihunnikuga. Oh sa poiss!“ naeris ta. „Paistab, et sul ei hakka niipea igav.“
Luke viskas tooli veoki kasti, võttis taskust kaltsu ja kuivatas oma higist leemendavat nägu. „Võib-olla sina ei näe siin potentsiaali,“ lausus ta, „aga sel juhul avaldab lõpptulemus sulle kindlasti muljet.“
„See avaldab mulle juba praegu muljet,“ kostis neiu. „Oled üüratu töö käsile võtnud. Seal, kus mina üles kasvasin, olid rannas samasugused vanad puhkemajad. Olin siis teismeline. Neid ei kasutatud peaaegu kunagi ja kohalikud lapsed hiilisid sinna sisse, et kanepit suitsetada ja... muid asju teha. Ühel päeval olid need kadunud. Maatasa lammutatud.“
„Siis, kui sina olid teismeline,“ pomises Luke ja torkas kaltsu tagasi taskusse. „Kas eelmisel nädalal?“
„No kuule,“ naeris Shelby. „See juhtus kümme aastat tagasi.“
„Sel juhul sa ei paista vananevat.“
„Miks sa otse ei küsi?“ esitas Shelby väljakutse.
„Hea küll, kui vana sa täpselt oled?“
„Kakskümmend viis. Ja sina?“
„Sada kümme.“
Shelby naeris jälle. Seejuures heitis ta pea seljale, nii et pats laperdas kaasa. „Jah, ma arvasingi, et oled muldvana. Aga kui vana ikkagi?“
„Kolmkümmend kaheksa. Sinu haardeulatusest väljas.“
„Oleneb,“ kostis neiu õlgu kehitades.
„Millest?“
„Sellest, kas mul on mingisugust haardeulatust.“
Oh jumal, mõtles Luke jõuetult. Ta meeldis sellele neiule. See polnud enam õrritamine, vaid nelja silma all flirtimine. Luke polnud eriline süümepiinade tundja ja veel vähem suutis ta end ohjeldada. Shelbyl polnud hea mõte temaga flirtida. Neiu käitus liiga peibutavalt. „Oled selle hobuse seljas üpris osav. Ilus ratsu.“
„Chico,“