„Ohoh,“ pomisen ma.
„Jaa, see on meie labürint,“ ütleb Diggy. „Vaadake, et te siin olles selles ikka ära eksiksite – see on Pääsusaba üks populaarsemaid meelelahutuselemente. Leegid põlevad siiski ainult öösel. Aga ma hoiatan teid, et see ei muuda pääsetee leidmist lihtsamaks kui päevavalguses.“
Lõpuks peatub golfiauto ühe hoone ees, mis on palju suurem, võrreldes nende eraldi majadega, millest me mööda sõitsime. Selle esinduskülg on poolring, millest hargnevad kaks käe moodi tiiba.
„Jõudsime kohale, proua,“ ütleb Diggy. „Tutvustan teid Riyonnale. Tema kannab teie eest hästi hoolt!“ Ta jalutab mu kohvritega aeglaselt hoone poole. Teda vaadates meenub mulle, et mina pean ka kõndima. Mu jäsemed on surnud ning hakkavad tuikama, olles šokis, et peavad pärast golfiautos kaasa jõnksumist jälle liikuma. Ma soovin, et kuurordil oleks siseruumides midagi sarnast, mis viiks külalised otsejoones nende hotellituppa.
Järgnen Diggyle avarasse fuajeesse, mille punasel marmoril jooksevad peened valged ja mustad joonekesed. Hommikul näen seda ehk teistmoodi, aga täna öösel meenutab see mulle keha sisemust. Igas nurgas on potid kõrgete taimedega, mis oma kumjate tumeroheliste lehtede ja paindumatu pruuni tüvega väikeseid puid meenutavad. Need näevad eriti erksad välja, võrreldes sellega, mida mina tunnen.
Puidust vastuvõtulaua taga on laiaõlgne mustanahaline naine, umbes minuvanune, tal on lai naeratus ja olen kindel, et tema väga peadligi punutud peeni palmikuid hüütakse afropatsideks. Just nagu Diggyl, on temagi jakil Pääsusaba märk ja see teine, kus on kirjas „Riyonna Briggs“. Tundub, et tal on tõeliselt hea meel mind näha, ja ma loodan, et ta ei ütle midagi eriti lahket või ülihoolivat. Ma hakkaksin nutma, kui ta seda teeks.
Naeratan nõrgalt, kui ulatan oma passi ja krediitkaardi. Iga liigutus on raske, iga kujutis hägune. Löön küünarnukiga millegi vastu laual ja mul on valus. Alla vaadates näen, et see on pisike rätsepaistes Buddha pronkskuju mingi veidra sasise taime kõrval. On see kaktus? See ei tundu piisavalt sitke ega okkaline, pigem näib, nagu oleks keegi keetnud hulga rohelisi ube ja need umbropsu kollasesse keraamilisse potti puistanud.
Otse enda ette vaataval Buddhal, kes nagu meelega veidrat uba-kaktust ignoreeriks, on ülespoole pööratud peopesadel tasakaalustatud kuhi Pääsusaba elevandiluuvärvi visiitkaarte, justkui ütlemaks: „Kuluta oma raha siin ja kogu elutarkus kuulub sulle.“ Ma usun, et see on nutikas turundamine, aga see paneb mind judisema. Või võib-olla teeb seda hoopis üleväsimus.
Riyonna silmad on täis uudishimu ning hetkeks kardan, et ta kallutab end ettepoole ja küsib: „Mis teil siis mureks on? Elu laguneb koost? Jooksite kodust ära?“
Kuidas käitub enamik külastajaid, kes keset ööd saabuvad? Ma ei usu, et nad on särtsu täis ja pakatavad soovist jutustada.
Õnneks jääb Riyonna tööl professionaalseks. Ma üritan teeselda, et kuulan, kui ta mulle WiFiga seotud infot jagab ja hommikusöögi kellaaegadest räägib. Mul ei ole vaja teada. Mind huvitab ainult magamine. Räägi mulle magamisest.
Diggy lahkub pärast seda, kui on lubanud mulle homme ümbrust näidata.
Ei. Ülehomme. Palun. Ma ei luba, et suudan homme õigeks ajaks üles ärgata.
Riyonna voldib kartongist lipiku pooleks ja paneb sinna vahele plastist võtmekaardi. Ma eksisin, ta ei ole minuvanune. Pigem kümme aastat vanem – hilistes neljakümnendates. Tema silmi ümbritsevad peened kortsukesed, mida ta on üritanud meigiga väga kõvasti varjata.
Ma noogutan automaatselt kõige peale, mida ta ütleb, eriti kuulamata, ja võpatan kergelt, kui ta minu toa võtit käes hoides vastuvõtulaua tagant välja tuleb. Ta on isegi oma kõrgetes stiletodes lühike – lühem kui ma arvasin. Kummaline. Istudes tundus ta pikem. Asi on ilmselt tema laiades õlgades.
„Ma... Te ei pea minuga kaasa tulema. Tõesti. Aitäh!“ jõuan öelda.
„Olete kindel? Teie tuba asub siinsamas hotelli peahoones, nii et see ei ole kaugel. Tahame veenduda, et külastajad on tuppa jõudes rõõmsad.“
„Minuga on kõik korras. Aitäh!“ Loodan, et ma ei ole ülbe. Ma ei suuda kannatada mõtet, et peaksin veel sekunditki kauem viisakat vestlust pidama. Kui ta vaatamata mu vastuseisule ikkagi kaasa tuleb, siis ma viskan punasele marmorist põrandale pikali ja hakkan nutma.
Ta naerab ja noogutab. „Mõistan! Pole probleemi. Minge puhkama!“ Ta ulatab mulle võtme ja ma kraban selle enda kätte. Peaaegu kohal.
Hakkan minema sinnapoole, kus liftid peaksid olema – kuhu mina oleksin need paigutanud, kui oleksin hoone kavandanud.
„Lasen kellelgi teie pagasi kohe üles järele tuua,“ hüüab Riyonna mulle järele.
See ei juhtu piisavalt ruttu. Viimane asi, mida ma toas olles tahan, on see, et keegi mu uksele koputaks. Olin oma kohvrid juba täiesti ära unustanud. „Ei, pole vaja,“ ütlen. „Viin need ise üles.“
„Sobib hästi,“ vastab Riyonna. „Kuidas ise soovite. Oh – liftid on seal.“ Ta viipab selles suunas, mille peale ma ise poleks tulnud. Pääsusaba arhitekt ja mina ei jõuaks ilmselt kunagi mitte milleski kokkuleppele.
Number minu võtme paberhoidjal algab kolmega, mis viitab ilmselt sellele, et mu tuba on kolmandal korrusel. Liftiuste sulgudes oigan kergendusest. Peaaegu kohal. Nii-nii lähedal. Tunnen tuimust ja nii ongi parem. Ma olen liiga väsinud, et mõelda, muretseda, kahetseda, oma peret igatseda.
Astun kolmandal korrusel liftist välja ja pingutan, et mõista seintel olevaid silte, kuigi need ei saa olla keerulised – ma olen lihtsalt vales olekus, et uurida paljusid kolmega algavaid numbreid ja nooli, mis igas suunas näitavad. Mul võtab viis sekundit kauem kui peaks, mõistmaks, et minu tuba on täpselt lifti kõrval: järsk pööre ümber nurga vasakule ja olengi kohal.
Panen võtmekaardi vastu uksel olevat lugejat, millel välgatab roheline tuli. Avan ukse ja veeretan kohvrid tuppa, vandudes sosinal, kui need vastu uksepiita mürtsuvad. Sees on pime, aga ma näen, et olen ristkülikukujulises ruumis, mis on umbes seitse ruutmeetrit suur ja avardub taamal. Tänu koridorist tulevale valgusele, mis tuppa jõuab, näen ma midagi, mis meenutab kahte kaheinimesevoodi jalutsit.
Mu sõrmed kobavad pimeduses lülitit. Selle asemel leiavad nad seinale kinnitatud väikese karbikese moodi asjanduse. Mäletan perepuhkustelt Kreeka ja Hispaania hotellides, et tegu on piluga, kuhu pean oma võtmekaardi panema, kui tahan, et tuled põlema hakkaks. Üritan seda sisestada ja mõistan, et ei saa. Avades ust veelgi, et rohkem valgust sisse paistaks, näen, miks: sealses pilus on juba kaart. Inimene, kes siin toas enne mind oli, on selle nähtavasti siia unustanud, ja kes iganes tuba koristas, ei märganud seda. Tõmban kaardi välja, lasen põrandale kukkuda ja asendan enda omaga. Mitte ükski tuli ei sütti.
Uks võtmekaardi pilu kõrval viib ilmselt vannituppa, asudes kohaldatud riidekapi, minibaari ja seifi vastas. Avan selle ja astun sisse, tundes äkitselt vajadust külma vett näkku pritsida. Uks kolmanda korruse koridori sulgub mürtsuga ja äkitselt on siin täielik kottpimedus. Taas lüliti järele kobades ei leia ma vannitoa siledatelt külmadelt seintelt midagi.
Tundub, et tegu on jälle marmoriga. Ilmselt punane, millel jooksevad valged ja mustad joonekesed.
Üritan käega esikus kobades vannitoa lülitit leida – kuskil peab see kindlasti olema –, lõpuks leiangi, palju madalamalt, kui arvasin selle olevat.
Valgus, lõpuks ometi. Mul oli õigus: olen vannitoas.
„Pole õige,“ ütleb hääl mu peas, samal ajal kui süda kiiremini lööma hakkab. Siin on midagi valesti...
Ruumis on kellelegi kuuluvad asjad: seinal nagis ripub pisema naise mõõtu või vähemasti teismelise tüdruku rohekasmust ujumistrikoo, üle klaasist dušinurga ukse on laotatud meeste ujumispüksid, palju metallist juukseklambreid, kaks hambaharja, kaks deodoranti, üks vanamoodne kahvatus roosakasbeežis toonis kummist ujumismüts, habemeajamisvaht ja pakk ühekordseid raseerijaid.