Originaali tiitel:
Debbie Macomber
Summer on Blossom Street
2009
Kõik õigused käesolevale väljaandele, kaasa arvatud õigused kogu raamatu või selle üksiku osa kopeerimisele ja levitamisele ükskõik millisel viisil, kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.
Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.
Käesolev raamat on ilukirjandusteos. Nimed, tegelaskujud, asukohad ja sündmused on kas autori välja mõeldud või fiktiivsed ning igasugune sarnasus nii elavate kui ka surnud isikutega, äriettevõtete, sündmuste või asukohtadega on täiesti juhuslik.
Tõlkinud Reelika Haapanen
Toimetanud Kaie Nõlvak
Korrektuuri lugenud Inna Viires
Copyright © 2009 by Debbie Macomber
Trükiväljaanne © 2019 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2020 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN
Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.
Raamatu nr 11625
ISBN (PDF) 978-9949-84-861-4
ISBN (ePub) 978-9916-11-168-0
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Armas sõber!
Tere tulemast tagasi Blossom Streetile Lydia Goetzi A Good Yarni nime kandvasse lõngapoodi. Lydia perekond ja sõbrad ootavad innukalt teie kurssiviimist sellega, mis tol Seattle’is asuval tänaval juhtunud on.
Mõni aasta tagasi, kui ma olin Austraalias ja kõik teised olid ametis Sydney läbiuurimisega, otsisin mina välja lõngapoe. Kassa juurde oma ostude eest maksma minnes (te ju ometi ei arvanud, et ma lõnga ei osta, või mis?) märkasin registreerimislehte kursusele, kus õpetati kudumist kui viisi aidata inimestel suitsetamisest loobuda. Milline suurepärane idee, mõtlesin ma – raamatu jaoks. Haarasin selle süžee põhja, laiendasin seda (Lydia kursus on inimeste jaoks, kes tahavad loobuda ükskõik millisest halvast harjumusest, mitte üksnes suitsetamisest) ja ootasin, et õige lugu mulle pähe turgataks. Mul on rõõm teile öelda, et see ongi see, mida te nüüd käes hoiate. Minu „Koo, et loobuda“ kursuse idee arenes raamatuks „Suvi Blossom Streetil“. Te kohtute mõne uue tegelasega ja saate taas kokku mõne juba tuttavaga. Ning jah, Anne Marie, Ellen ja Baxter on tagasi. Ja Ellen töötab endiselt oma kahekümne soovi kallal, nii et olge ses suhtes üllatuseks valmis.
Kui kirjutasin raamatu „Kauplus Blossom Streetil“, mis oli esimene lugu Lydiast ja tema lõngapoest, ei olnud ma oodanud ega planeerinud, et sellest sari võiks tulla. Kes võinuks teada? Ilmselgelt mitte mina! Ehkki tagantjärele mõeldes kõlab see täiesti arukalt, sest iga raamat, mis sisaldab minu kirgi (käesoleval juhul lõnga ja kudumist), peab kindlasti kaasa võnkuma ka minu lugejatega.
Loodan, et ootate Lydia ja tema sõprade tegemistest teada saamist samasuguse innuga, nagu tema oma poeuksel rippuval sildil „Avatud“ poole ettepööramist ootab. Nautige külaskäiku! Ja võite kindel olla – tal on rohkem kudumiskursusi, kus õpetada, rohkem õppetunde, kus õppida ja rohkem võimalusi sõpru leida.
Südamlike tervitustega
Debbie Macomber
PS. Mulle meeldib väga oma lugejatest teada saada. Te võite minuga ühendust võtta veebiaadressil www.debbiemacomber.com või kirjutada mulle aadressil PO Box 1458, Port Orchard, WA 98366.
Delilah’le, jumala poolt mulle kingitud sõbrale
Üks
„Kudumises, nagu eluski, me kasvame, kui endale väljakutseid esitame. Keskendumine, mida on vaja uue silmuse või tehnika õppimiseks, on hea nii meie kätele kui ajule.”
Bev Galeskas, „Fiber Trends Patternsi“ ja „Naturally New Zealand Yarnsi“ levitaja USAs. www.fibertrends.com
Lydia Goetz
Kolmapäeva hommikul, mitte eriti täiuslikul juunikuu päeval, pöörasin ma Blossom Streetil asuva lõngapoe uksel oleval sildil ette „Avatud“. Lävel seistes hingasin sisse liiliate, gladioolide, rooside ja lavendli magusat lõhna, mis kandus minuni Susannah’s Gardenist, kõrvalmajas asuvast lillepoest.
Oli suve algus ja ehkki taevas oli üleni pilves ning iga hetk ähvardas sadama hakata, säras päike eredalt mu südames. Minu abikaasa Brad naerab alati, kui ma selliseid asju ütlen. Aga mul ükskõik. Naisena, kes elas üle vähi mitte üks, vaid kaks korda, on mul tunne, et mul on õigus aeg-ajalt sentimentaalseid märkusi teha. Eriti täna…
Hingasin sügavalt sisse ja aeglaselt välja, nautides varahommikust rahu. Ma lihtsalt ei usu, et on olemas ilusamat kohta kui suvine Seattle. Kõik need lilled, mis Susannah’s Gardeni poeesist katavad, on üks plussidest. Nende värviküllus, nagu ka joovastav aroom, mis minu suunas kandub, rõõmustab mind väga ja ma olen õnnelik, et A Good Yarn just siin asub.
Whiskers, minu poekass, nagu Brad tema kohta ütleb, lonkis üle puitpõranda ja hüppas vaateaknale, seades end pastelltoonides lõngavihtide vahele mugavalt sisse. Ta veedab seal suurema osa päevadest ja on olnud pikka aega naabruskonna lemmik. Ülakorrusel olevas korteris on hetkel lisalaoruum lõnga jaoks. Võib-olla üürin ma kunagi selle taas välja, aga praegu see veel plaanis ei ole.
Teisel pool tänavat asuvas French Cafés käis juba vilgas tegevus nagu igal hommikul. Akendele olid välja pandud ahjusoojad küpsetised, leivad ja sarvesaiad ning nende isuäratav aroom lisandus lõhnadele, mida ma seostan suvise Blossom Streetiga. Alix Turner on tavaliselt kohal kella viieks, et paljusid neist imelistest ahvatlustest küpsetada. Ta on üks minu kallimaid sõpru – ja oli üks minu esimesi kliente. Olen nii uhke kõige üle, mis ta mõne viimase aasta jooksul saavutanud on. On õiglane öelda, et ta lõi oma elu uuesti, saades pisut abi ka oma sõpradelt. Tal on nüüd haridus ja karjäär ning ta on abielus mehega, kes näib tema jaoks täiesti õige olevat.
Blossom Street Books samal tänaval on samuti tööpäevaks valmis. Anne Marie Roche ja tema töötajad jätavad välisukse sageli justkui tervitusžestina lahti, kutsudes neid, kes sellest mööduvad, sisse astuma ja raamatuid lehitsema. Tema ja ta tütar Ellen on täna Pariisist koju saabumas.
Peaaegu igal pärastlõunal jalutab Ellen nende yorkshire’i terjeriga aknast mööda, nii et Whiskers ja Baxter saavad teineteisele raevukaid pilke saata. Ellen kinnitab, et see kõik on vaid moepärast, et kass ja koer on tegelikult head sõbrad, aga et nad ei taha, et keegi meist seda teaks.
Vaatasin naeratades Whiskersi poole, sest ei suutnud vastu panna soovile jagada oma rõõmu ja erutust – isegi kassiga. Tegelikult tahtsin kogu maailmale oma uudisest rääkida. Saime eile teada, et meile oli lapsendamiseks luba antud. Ma ei olnud seda infot veel mitte kellegagi jaganud, ka mitte oma õe Margaretiga. Olime läbinud vestlusi, kodukontrolle ja andnud sõrmejälgi. Ja eelmisel õhtul saime vastuse.
Me saime loa lapsendada.
Minu vähihaiguse tõttu on rasedus välistatud. Kuigi minult on võetud võime rasestuda, on soov last saada alles. See on nagu valu, mis päriselt kunagi ei kao. Olen üritanud seda nii palju kui võimalik Bradi eest varjata. Mil iganes mõtted sellest, mida vähk minult varastanud on, mulle pähe tükivad, üritan neile kogu jõust vastata meenutustega kõikidest õnnistustest, mis mulle elu jooksul osaks on saanud. Tahan tähistada iga päeva, nautida iga minutit ilma kibestumise või kahetsuseta.
Mul on nii palju, mille eest tänulik olla. Olen elus ja vähist prii. Olen abielus mehega, keda jumaldan. Tema pojast Codyst, kes on nüüd