ma tulen kaasa,“ ütlesin. „Sa ei saa nii jätkata. Millal sa viimati psühhiaatri juures käisid?“
„Mine persse,“ ütles ta.
Pime tee muutus mu silme ees häguseks, neelatasin valust, mu sõrmed klammerdusid rooli külge.
Hetke pärast sirutas ta käe ja puudutas minu oma. „Anna andeks,“ ütles ta. „Ma tean, et sa tahad aidata, aga sa ei saa. Lihtsalt lepi sellega, eks? Selline ma olen.“
Noogutasin, ehkki ma ei leppinud sellega. Sugugi mitte. „Ära maja pärast muretse,“ ütlesin ja keerasin haagissuvilaparki viivale teele. „Ma hoolitsen selle eest.“ Pöörasin vasakule, kui me jõudsime auklikule sillutamata teele ja aeglaselt läbi pimeduse rappusime.
„See on siin.“ Ta osutas peaaegu nähtamatule avale puude vahel, mille taga oli lagendik tema haagismajaga. Keerasin ettevaatlikult vasakule puude vahele ja sõitsin mööda rada, kuni esitulede valgus langes tema autole ja vanale Airstreamile. Peatusin ja lülitasin süüte välja.
„Ma tulen sinuga sisse,“ ütlesin.
„Ei.“ Ta sirutas käe ukselingi poole.
Ainus mõte mu peas oli see vintpüss. „Kas sa mõtled enesetapule?“ pahvatasin. Kui ma tema poole pöördusin, nägin üllatusega, et tema silmis hiilgasid pisarad.
Danny ei vastanud kohe, aga kui ta lõpuks rääkima hakkas, oli tema hääl õrn. „Riles, mul pole häda midagi,“ ütles ta. Mu süda tundis väikest armastusetõuget, kui kuulsin nime, millega ta oli mind lapsena kutsunud. „Tõsiselt,“ ütles ta. „Kõik on korras. Ma lihtsalt ei suutnud kauem seal majas olla.“
Pistsin käe kotti ja võtsin kokkumurtud kahekümnelised. Ulatasin need talle. „See on sinu raha,“ ütlesin. „Võta.“
Danny kõhkles, aga võttis siis raha vastu.
„Danny, ma armastan sind.“
Ta vaatas oma haagismaja poole. „Mul on lihtsalt hea meel, et maa mulle jääb,“ ütles ta ust lahti tehes ja astus autost välja. Need sõnad liigutasid mind. Kui ta maast hoolib, mõtleb ta tuleviku peale. Ta ei kavatse endale kuuli pähe kihutada. Vähemalt mitte täna õhtul.
Jätsin esituled põlema, kuni ta majja astus, manööverdasin, kuni olin ninaga tee suunas, mis aeglaselt läbi metsa lookles, mõtted haaratud tööst, mis mind ootab. Siin olles ei pea ma parandama mitte ainult maja ja oma südant, mõtlesin. Mingil kombel pean ka oma venda ravima.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.