ei olnud ta mitu päeva habet ajanud ja kindlasti lehkas ka pisut. Aga ta sirutas naise käe järele ja võttis selle pihku.
Nii peened, õrnad luud. Ta sulges oma mõhnalised sõrmed Margot’ sõrmede ümber ja tõmbas teda nii jõuliselt, et naine oli sunnitud ettepoole hüppama. Nüüd seisis Margot nii lähedal, et ta pidi oma pea luigekaela otsas kuklasse ajama, et mehele silma vaadata.
Arran põrnitses talle otsa ja püüdis teda mõista.
Margot kergitas üht tumedat kulmu. „Tervitage mind kojutuleku puhul, mu lord,“ lausus ta ja siis naeratusega, mis oli niisama imetabane ja kuratlik kui mehel, üllatas teda – tegelikult lausa vapustas –, kui tõusis kikivarvule, võttis Arranil kaela ümbert kinni ja sikutas tema pea alla, et teda suudelda.
Pagan võtaks, Margot suudles teda. See oli niisama üllatav kui naise ootamatu väljailmumine. Ja tegemist ei olnud ka voorusliku suudlusega, millesuguseid ta oli tunda saanud oma arglikult ja ülimalt kombeliselt noorelt pruudilt, kes oli ta kolme aasta eest maha jätnud. See oli sügav suudlus, selline, millest oli tunda küpsust ning millesse olid kaasatud mahlakad huuled, mänguline keeleke ja hambad, mis riivasid tema alahuult. Ja kui Margot oli tema suudlemise lõpetanud, libistas ta end tagasi alla ja naeratas talle, rohelised silmad saali valgustavate tõrvikute tulest säramas.
See toimis. Arrani viha hakkas naist vaadates ihale pisut järele andma. Margot nägi välja samasugune – võib-olla pisut vähem väljapeetud –, aga see ei olnud seesama pruut, kes oli pisarais Balhaire’ist pagenud. Arran lükkas tal järsult keebi kapuutsi peast. Margot’ juuksed olid sügavalt kastanpruunid ja ta puudutas naise näo ümber langevaid lokke. Ta ei teinud välja Margot’ kulmukergitusest, kui ta keebi kinnituse lahti tegi. Keep avanes ja paljastas liibuva reisikleidi, mille kuldsest brokaadist rinnalapi kohal oli näha kreemikas rinnakumerus. Arran märkas veel midagi – Margot’ kaela all õnaruses sätendas smaragdkaelakee, mille ta oli naisele nende pulmade puhul kinkinud. Ta nägi välja lummav. Ahvatlev. Ta oli nagu hea toit, mida mees peaks suutäite haaval nautima.
Aga ta eksis rängalt, kui arvas, et Arran einestamiseks tema valib.
„Näib, et mu kukkur on teieni piisavalt sageli tee leidnud,“ ütles mees, imetledes tema siidkleidi kvaliteeti. „Ja te paistate suurepärase tervise juures olevat.“
„Tänan,“ ütles Margot viisakalt ja tõstis veidi lõuga üles. „Ja teie näete välja …“ Ta vaikis ja vaatas veel kord mehe korratut välimust. „Samasugune.“ Tema üks suunurk kerkis irooniliselt naeratades.
Margot’ lõhn pani Arranil pea ringi käima ja tema pead täitis mälestuste tulv. Alasti naisest tema voodis. Tema pikkadest jalgadest, mis olid mehe ümber mähitud, lõhnastatud juustest, noortest, prinkidest rindadest tema peos.
Ka Margot taipas, millest ta mõtleb, Arran nägi seda tema pilgus sähvatamas. Margot pööras end temast veidi eemale ja ütles: „Kas tohib tutvustada härra Pepperit ja härra Worthingit? Nad on olnud nii lahked, et saatsid mu turvaliselt siia.“
Inimeste seast kostis mõningast nurinat – vaatamata hiljutisele Šotimaa ja Inglismaa liitmisele ei armastanud tema klann inglasi, eriti pärast tema katastroofilist abielu.
Arran vaatas vaevu Inglise keigarite poole. „Kui ma oleksin teadnud, et te kavatsete Balhaire’i naasta, oleksin teile oma parimad mehed järele saatnud. Kui kummaline, et te sõna ei saatnud.“
„See oleks väga lahke olnud,“ lausus naine ebalevalt. „Kas tohib teid tülitada ja õhtusööki paluda? Ma olen näljast nõrkemas, nagu kindlasti ka need tublid mehed. Olin unustanud, kui vähe kõrtse mägismaal leidub.“
Arran oli pisut purjus ja õige pisut vapustatud … aga mitte nii palju, et ta lubaks oma naisel pärast kolme aastat tagasi tema lossi liuelda, teeselda, et kõik on hästi, ja paluda, et teda ühegi selgituseta teenindataks. Ta tahtis Margot’lt vastust nõuda, kuid tajus ebamugavusega, et kõik Mackenzied kikitavad nende poole kõrvu. „Muusikat!“ lõugas ta.
Keegi võttis flöödi ja hakkas mängima ning Arran haaras Margot’lt randmest ja tõmbas ta endale lähemale. Ta kõneles vaikselt, nii et teised ei kuulnud, mida ta ütles. „Te tulete ette teatamata Balhaire’i, olles lahkunud nii, nagu lahkusite, ja te julgete veel õhtusööki ka paluda?“
Margot’ silmad tõmbusid veidi kissi, täpselt nagu tol õhtul, kui Arran teda esimest korda nägi. „Kas te keeldute toitmast mehi, kes kandsid hoolt, et teie abikaasa jõuaks turvaliselt teie juurde tagasi?“
„Kas te olete minu juurde tagasi tulnud?“ pilkas Arran.
„Mulle meenub, et te rääkisite alati, kui tuntud on šotlased oma külalislahkuse poolest.“
„Ärge mitte mõelgegi mulle öelda, mida ma tegema peaksin, proua. Vastake mulle – miks te siin olete?“
„Oh, Arran,“ ütles naine ja naeratas äkitselt. „Kas see pole siis selge? Sest ma igatsesin su järele. Sest mulle tuli mõistus pähe tagasi. Sest ma tahan meie abielule uue võimaluse anda, loomulikult. Miks ma muidu oleksin nii raske teekonna ette võtnud, et sinu juurde jõuda?“
Arran vaatas, kuidas tema meelas suu liikus, kuulas tema lausutud sõnu ja raputas pead. „Miks muidu? Mul on omad kahtlused,“ ütles ta Margot’ suule. „Mõrv. Kaos. Et mul öösel kõri läbi lõigata.“
„Oh ei!“ lausus naine tõsiselt. „See oleks liiga jõle, nii palju verd. Sa ei saa ometi uskuda, et mu meelemuutus ei ole võimalik,“ ütles ta. „Sa ei ole ju omal moel üldse mitte ebameeldiv.“
Naine pilkas teda nüüd? Arrani raev kasvas.
„Tõtt-öelda ma oleksin varem tulnud, kui mulle oleks kordki märku antud, et sa seda soovid,“ lisas Margot asjalikult.
Arran ei suutnud end tagasi hoida ja tõi kuuldavale hämmeldunud naerupahvaku. „Oled sa siis hulluks läin’d, naine? Ma ei ole sinult sõnagi kuulnud terve selle pagana aja jooksul, mis sa oled ära olnud.“
„Mina ei ole sinult ka ühtegi sõna kuulnud.“
See oli ennekuulmatu. Arran ei osanud isegi pakkuda, mis mängu ta mängib, aga võitu naine endale ei saa. Ta libistas käe naise seljale ja tõmbas ta enda keha vastu, hoides temast tugevasti kinni. Ta asetas peopesa Margot’ põsele ja silitas pöidlaga ta palet. „Kas sa’s ei tunnista tõde üles?“
„Kas sa ei usu mind?“ küsis naine mesiselt.
Arran nägi tema silmis seda küpsete pirnide karva nurjatut sädet, seda petlikku helki. „Mitte üht sõna.“
Margot naeratas ja lõi pea püsti. Arran taipas äkitselt, et naine ei karda teda enam. Margot oli teda alati pisut peljanud, aga nüüd ei näinud ta sellest jälgegi.
„Sa oled kohutavalt umbusklik,“ lausus naine. „Kas ma ei ole sinuga alati täiesti otsekohene olnud? Miks see peaks nüüd teistmoodi olema? Ma olen endiselt su naine, Mackenzie. Kui sa mind ei usu, siis pean sind veenma, eks ole?“
Arranil hakkas veri soontes pulbitsema. Ta silmitses naise nägu, tema peenikest nina, tumedaid kulme. „Sa üllatasid mind,“ tunnistas ta, samal ajal kui ta pilk Margot’ ahvatlevale dekolteele liikus. „Seda su väike nurjatu hing ju ihkas, eks? Aga ma hoiatan sind, abikaasa, ma ei ole rumal. Kui sind viimati nägin, siis sa põgenesid. Ma ei usu, et oled äkitselt siin minu jaoks ruumi leidnud,“ ütles ta ja koputas väga sihilikult naise südame kohal kummuvale rinnale.
Margot naeratas edasi, nagu ta ei laseks end Arranist häirida, kuid mees nägi kerget õhetust ta põskedele ilmumas. „Mul on rõõm tõestada, et sa eksid. Aga palun luba mul õhtustada. On selge, et mul läheb kogu jõudu vaja.“
Arrani süda peksles nüüd plahvatuslikust raevu ja iha segust veel kiiremini. „Huvitav, kus on see habras väike priimula, kes mind maha jättis?“
„Temast sai roosipõõsas.“ Margot patsutas teda rinnale. „Pisut toitu härra Pepperile ja härra Worthingile, olge nii lahke.“