Talvemaja. Teine raamat. Susan Wiggs

ümber nurga ja ta nägi tervet tänavat. Ta süda hakkas meeletult peksma. „Oh jumal.“

      Tänav oli mõlemast otsast kinni pandud ning seda ummistasid päästeteenistuse autod, töötajad ja varustus. Kolmjalgade merevaigukarva tuled leekisid neid ümbritsevates varjudes. Talvemantlid pidžaamade peale tõmmatud, olid naabrid kogunenud eesaedadesse või terrassidele, pilgud pööratud ülespoole, suud imestusest ammuli, justkui vaadanuks nad neljanda juuli ilutulestikku. Kuid keegi ei naeratanud, ohhetanud ega ahhetanud.

      Täisvarustuses tuletõrjujad ümbritsesid maja ja võitlesid leekidega, mis olid tõusnud hoone kahe korruse kõrgusele. Rourke peatus ja nad väljusid autost. Ülemise korruse akende rida oli purunenud, nagu oleks keegi nendesse üksteise järele tulistanud.

      Need aknad ääristasid ülemise korruse koridori, kus olid rippunud perekonna fotod – vanavanemate vanamoeline pulmaportree, paar pilti Jenny emast Mariskast, kes oli igavesti kakskümmend kolm ja imekaunis, jäänud vanusesse, mis ta oli aastal, kui ära läks. Samuti oli seal rikkalik ja kiiresti muutuv Jenny koolipiltide rivi, mis igal aastal täiendust sai.

      Väikese tüdrukuna jooksis ta mööda koridori edasi-tagasi, tekitades müra, kuni mamma tal maha jahtuda käskis. Jennyle oli see väljend alati meeldinud: maha jahtuma. Ta seisis siis, käed pea kohal, ja tegi kahisevat, maha jahtuva poti häält.

      Talle meeldis piltidel olevate inimeste kohta lugusid välja mõelda. Vanavanematest, kes vaatasid kaameraobjektiivi Ellise saarelt vastselt saabunud immigrantidele tüüpilise tõsise kangusega, said Broadway staarid. Tema ema, kelle hiigelsuured silmad tundusid hoidvat hõrku saladust, oli valitsuse spioon, kes kaitses maailma ning varjas end nii salajases kohas, et ei võinud isegi perekonnale oma asukohta avaldada.

      Keegi – üks tuletõrjuja – karjus kõigile, et nood tagasi tõmbuksid ja turvalisse kaugusse jääksid. Teised tuletõrjujad jooksid mööda sissesõiduteed, õlgadel jäme raske voolik. Tuletõrjeauto küljest üles tõmmatud redelil seisis mees, kes võitles leegitseva katusega.

      „Jenny, tänu taevale,“ ütles proua Samuelson, kes oli teda tervitama tõtanud. Ta kandis pikka kaamelivillast mantlit ning talvesaapaid, mida ta ei olnud vaevunud kinni tõmbama, ning käte vahel kaisutas ta Nutley’t, värisevat yorkshire’i terjerit. „Kui ma tulekahju märkasin, kartsin nii väga, et sa oled majas.“

      „Ma olin pagaritöökojas,“ selgitas Jenny.

      „Proua Samuelson, kas keegi võttis teilt tunnistuse?“

      „Jaa ikka, aga ma…“

      „Vabandage meid, proua.“ Rourke võttis Jennyl käest ja viis ta tulejoonest mööda tuletõrjeauto tagaosa juurde. Seal jagas üks vanem mees raadiosaatja kaudu käsklusi ja teine kordas neid megafoni kaudu.

      „Ülem, siin on Jenny Majesky,“ ütles Rourke. Käest ta lahti ei lasknud.

      „Preili, mul on kahju teie maja pärast,“ ütles ülem. „Me jõudsime kohale kaheksa minutit pärast esimest teadet, aga maja oli juba tükk aega põlenud, enne kui meile helistati. Need vanemad majad – need tükivad minema kiiresti. Me anname endast parima.“

      „Ma… ee… tänan teid vist siis.“ Jennyl polnud aimugi, mida öelda, kui su maja oli maha põlemas.

      „Naabrite jutu järgi koduloomi ei olnud.“

      „Nii see on.“ Vaid mamma aafrika kannikesed ning köögi laial aknalaual olevates pottides kasvavad ürdid. Kõigest kogu minu maailm, kõik, mis on minu oma, mõtles Jenny. Hoolimata mitmest kihist soojadest riietest ja leekide mäsust, ta värises. See oli vapustav, kui kõvasti ja kontrollimatult ta värises.

      Tema õlgadele asetati midagi sooja ja rasket. Tal võttis hetke aega arusaamiseks, et see oli esmaabitekk. Ning Rourke McKnighti käed. Ta seisis Jenny taha ning tõmbas naise enda vastu, selg vastu ta rinda, käed ümber Jenny mässitud, justkui kaitseks kõige halva vastu.

      Jennyt tabas veider soov alistuda ning ta nõjatus vastu meest, justkui oleks tema enda raskus talle liiga palju kanda. Viivuks sulges ta silmad ning puges peitu lõõskava tule ja torkiva suitsu eest. Tulekuma ta näol oli soe. Kuid kirbe hais ajas iiveldama ning tuletas meelde kõike, mis majas leekidele toitu pakkus. Ta avas silmad ja vaatas.

      „See on hävinud,“ ütles ta pead pöörates ja Rourke’ile otsa vaadates. „Kõik on läinud.“

      Keegi kaameraga mees, tõenäoliselt kuskilt ajalehest, seisis oma auto kastis ning suunas pika objektiivi sündmuskohale.

      Rourke’i käte haare tugevnes. „Mul on kahju, Jen. Ma soovin, et saaksin öelda, et sul ei ole õigus.“

      „Mis nüüd juhtub?“

      „Uurimine põhjuste kohta,“ sõnas Rourke. „Kindlustusnõue, inventuur.“

      „Ma mõtlen praegu. Järgmised kakskümmend minutit. Järgmine tund. Lõpuks tuli kustutatakse, aga siis? Kas ma lähen tagasi pagariärisse ja magan laua all?“

      Rourke kummardas pea allapoole. Ta suu oli Jenny kõrva juures, nii et too kuulis teda üle möirgavate häälte, ning mehe keha kaardus kaitsvalt vastu tema oma. „Ära selle pärast muretse,“ ütles Rourke. „Ma hoolitsen sinu eest.“

      Jenny uskus teda, loomulikult. Tal oli selleks igati põhjust. Ta oli Rourke McKnighti tundnud pool elu. Hoolimata nende segasest ühisest ajaloost, hoolimata süütundest ja südamevalust, mida nad kunagi teineteisele põhjustanud olid, ning suurest lõhest, mis nende vahel laiutas, teadis Jenny alati, et võis mehele loota.