mis väljastpoolt tundus kui viimane koht, kus kõigi tänapäevaste vahenditega kuritegevusega võideldakse. Eilne päev oli möödunud valutult – sisseelamine, mis kätkes endas teabetunde ning kohtumisi ülemustega, kes poliitkorrektsuse huvides tema aktsendi ja rahvuse üle nalja ei visanud. Tema alluvad seevastu selliseid mööndusi ei teinud. Tundus ebatõenäoline, et Šotimaa politseis on enne töötanud pooleldi prantslasest šotlane.
Callanach pidi pidama tervituskõne, seletades lahti oma töömeetodid ning ootused ja lootused tema alluvuses töötavate meeste ja naiste suhtes. Juba tema ebatüüpiline eurooplase välimus koos turris tumedate juuste, pruunide silmade, oliivikarva naha ja kotkaninaga tekitab kindlasti pingeid. Kui ta veel rääkima hakkab, läheb asi aina hullemaks. Piiludes käekella, tõdes ta, et hetkel teritavad ta alluvad oma kollektiivset meelt. Neil oodata laskmine ei aidanud olukorrale kindlasti kaasa, olgugi et ta ei hoolinud eriti, mis temast arvatakse. Siiski pooldas ta pigem lihtsamat varianti, mis tahes nüanssides see ka avalduda võis.
„Vaikust. Hakkame pihta,“ ütles ta oma nime tahvlile kirjutades ja jahmunud pilke ignoreerides. „Kolisin alles hiljuti Prantsusmaalt siia ning seega läheb meil kõigil veidi aega, enne kui me üksteise aktsentidega ära harjume, nii et rääkige selgelt ja aeglaselt.“
Vastuseks olevat vaikust lõhestas midagi, mis kõlas nagu „Kas see on mingi kuradi nali?“ ruumi tagumisest otsast, kus oli liiga palju inimesi, et pomiseja silma paistaks. Sellele järgnes selgelt naisterahva suust pärit „Psst!“. Callanach hõõrus otsmikku ning eiras kihku kella vaadata, valmistudes vältimatuks küsimustelaviiniks.
„Vabandust, inspektor, aga kas Callanach pole šoti nimi? Me lihtsalt ei oodanud kedagi nii... euroopalikku.“
„Ma kasvasin üles Šotimaal kakskeelses perekonnas. Rohkemat pole teil vaja teada.”
„Kaks mis asja? Kas see on siin üldse lubatud?“ hüüdis heledapäine naine sellega kolleege lõbustades. Callanach märkas, kuidas naine teisi jälgides nende reaktsioone ootas ning neile muljet avaldada tahtis – olla üks poistest. Callanach ootas igavleva kivinäoga, kuni naer lahtus.
„Ootan teilt juhtumitoimikute regulaarset täiendamist. Käsuahel on selgelt paigas. Uurimine toppab, kui üks osaline ei suuda teistega infot vahetada. Kõrgem auaste ei anna teile õigust alluvaid süüdistada ning kogenematus ei õigusta saamatust. Minu juurde tulge arutama kas edenemist või probleeme. Kui tahate kurta, helistage oma emale. Meil on praegu kolm juhtumit uurimisel ning ülesanded on teie vahel ära jaotatud. Küsimusi?“
„Sir, on see tõsi, et te olite Interpoli agent?“ küsis üks uurijatest. Küsija ei olnud Callanachi hinnangul vanem kui 25, uudishimulik ja entusiastlik täpselt nagu ta isegi sama vanalt. Justkui eelmises elus.
„Täpselt nii,“ ütles Callanach. „Mis su nimi on?“
„Tripp,“ vastas küsija.
„No, Tripp, kas sa oskad öelda, mis vahe on rahvusvahelises mõrvajuurdluses osalemise ning sama protseduuri toimetamisel Šotimaal?“
„Ei, sir,“ vastas Tripp ootusärevalt ringi vaadates justkui kartes, et teda hakatakse eksamineerima.
„Mitte mingisugust. On laip, leinavad sugulased, hulk küsimusi, vähe vastuseid ning surve ülevaltpoolt asi olematu ajakulu ja ressurssidega lahendada. Hoolimata eelarvekitsendustest ei taha ma näha lohakat uurimist. Panused on liiga kõrged, et lasta ületundide tasul oma panuse suurust ja kvaliteeti mõjutada.“ Ta vaatas ruumisolijatele järjest silma, et öeldut kinnistada. „Tripp,“ ütles ta lõpetades, „võta üks uurija endaga ning tule minu kabinetti.“
Callanach lahkus ruumist ilma viisakusteta. Polnud kahtlustki, et Tripp saab silmapaistmise eest pähe, meeskond kurdab valjult uue inspektori üle ja kirub Šotimaa politseid väljastpoolt värbamise pärast. Politseiametite olme oli igal pool samasugune. Ainult kohvi kvaliteet erines paiguti. Siin maitses see mõistagi täiesti kohutavalt.
Tema kabinetti iseloomustanuks kõige paremini funktsionaalsus. Tegelike mugavuste nautimiseks on vaja ametikõrgendust. Siiski, ruum oli vaikne ning valgusküllane. Laual oli kaks telefoni, justkui suudaks ta end poolitada ning mõlemale korraga vastata. Põrandal oli kaks kasti isiklike asjadega, mis ootasid sahtlitesse ning riiulitesse paigutamist. Ega asjade seas midagi olulist olnudki. Ta tuli Šotimaale, et uuesti alustada. Tema sünnimaa tundus uute juurte kasvatamiseks loogiline valik. Samuti oli see üks vähestest kohtadest, kus ta kodakondsena politseiametis tööd võis leida.
Tripp koputas ta uksele, sabas noor naine.
„Võime sisse tulla?“ küsis Tripp.
Callanach viipas nad sisse ning küsis: „Ja sina oled?“
„Uurija Salter. Rõõm tutvuda,“ ütles naine oma kingi vaadates. Tema kohmetus oli häirivalt ettearvatav. Callanach kannatas ebatõenäolise häda käes – nimelt oli ta lausa häirivalt hea väljanägemisega. Tema nägu võis liikluse peatada ning oli seda ka teinud. Vähesed mõistsid, et tänapäeval oli see pigem needus kui õnnistus.
„Salter, selgita mulle kuriteost teatamisele järgnevaid protseduure, kohtumeditsiini ekspertiisi taotlemist ja kohtuprotsessiks valmistumise korraldust. Tripp, sinult tahan ma ammendavaid märkmeid blankettide, haldussüsteemide ja muu kohta. Selge?“
„Jah, pole probleemi.“ Tundus, et Trippile meeldis olla kasulik.
Salterilt sai ta vastuseks arusaamatu mõmina, mida ta nõusolekuna tõlgendas.
„Uurijad, vabandage meid hetkeks,“ kõlas äkitselt nende selja tagant hääl. Uksel seisis vormis naispolitseinik. Salter ja Tripp kadusid kabinetist ning sulgesid enda järel kiiruga ukse.
„Mina olen inspektor Turner või Ava, kuna me oleme samal pulgal.“ Ta naeratas avalalt, erinevalt Salterist, kes ei suutnud talle otsagi vaadata. Callanachi kolleegist inspektor oli umbes 170 cm pikk ning kõhna kehaehitusega. Tema kastanikarva õlgadeni juuksed hoidsid hoolimata hobusesabast lokki. Ta ei olnud kaasaegses mõistes iludus, aga teda lihtsalt kenaks pidada oleks olnud solvav. Tema näojooned olid peened ning hallid silmad olid laia vahega.
„Callanach,“ vastas ta. „Sinu näo järgi otsustades tead sa midagi, mida mina ei tea. Ehk jagad infot või tahad, et ma arvaksin?“
Ava Turner ei pannud pilkavat tooni tähelegi ning vastas häbenemata. „Üks seersant olevat küsinud, miks neile päris politseiniku asemel aluspesumodell saadeti.“
„Selge pilt,“ ütles Callanach.
„Miski ütleb mulle, et sa oled sellega harjunud. Kui see lohutab, siis sinu prantsuse verd aktsepteeritakse enne kui mind.”
„Inglane?“ küsis ta arhiivkappi nihutades.
„Puhas šotlane, aga vanemad saatsid mu seitsmeaastaselt Inglismaale internaatkooli ning sellest ka mu aktsent. Seepärast olen siin niisama teretulnud kui katk. Ole mureta, kui sa neile kohe alguses meeldiksid, ei oleks sul lootustki. Arvatavasti on sul piisavalt paks nahk. Anna teada, kui sul probleeme tekib, mu numbrid on su laua peal kontaktilehel. Ma pean nüüd riideid vahetama minema – tulin just auhinnatseremoonialt ja ma vihkan vormis olemist. Su meeskond on täitsa korralik, lihtsalt ära lase neil endale pähe istuda.“
„Mul pole kavas lasta kellelgi endale pähe istuda,” vastas ta ning võttis telefonitoru, et tooni kontrollida. Kui ta pilgu tõstis, oli kabinet tühi ja uks lahti. Callanach istus laua taha toolile. Ta võttis mobiiltelefoni, salvestas mõne olulisema numbri kontaktide lehelt ning kaalus kastide tühjendamist, kui Tripp kabinetti sadas.
„Vabandust, aga meile helistati just Braemarist. Nad leidsid laiba ja tahavad kellegagi rääkida.“
„Ja Braemar on mis linnaosas?“
„See ei ole linnas, vaid Cairngormi mäestikus, sir.“
„Jumala eest, Tripp, lõpeta see sööritamine ja seleta mulle, kuidas see asi Edinburghiga seotud on.“
„Nad kahtlustavad, et tegemist on naisega,