Butternuti järve ääres. Mary McNear

      „Ütlesin või?“

      Poiss noogutas. „Kui me eile autoga sõitsime, siis sa rääkisid mulle Pearl’sist. Ja mina küsisin, kas nad šokolaadikokteile müüvad. Ja sina ütlesid, et jah, müüvad küll. Ja mina küsisin, kas ma võin ühe tellida, kui sinna läheme. Ja sina vastasid jah.“

      „Oh,“ ütles Allie, olles hetkeks sõnatu.

      „Tead, mis,“ sõnas Caroline. „Kuidas oleks, kui toon sulle lepituseks ühe väikese kokteili? Praegu on ju hommikusöögiaeg. Ja sinusugune kasvav poiss vajab toitu, mis kasvataks luudele liha.“

      Wyatt mõtles selle üle. „Olgu,“ lausus ta lõpuks. „Aga mitte liiga väike.“

      Caroline pilgutas Alliele silma, kirjutas nende tellimused üles ja rebis lehe märkmikust välja. Ta torkas selle grilli kohal oleva klambri alla, mis oli Frankie silmade kõrgusel. Seejärel tuli üks klient leti äärde maksma ja naine läks kassa juurde.

      „Su majake asub Otter Bays, kas pole nii?“ hüüdis ta Alliele.

      Allie noogutas üllatunult. Tema teada polnud Caroline kunagi ta perele kuulunud majakeses käinud. Ent ta oli unustanud, kuidas väikelinna elanikud teadsid üksteisest kõike. Nagu selgus, siis isegi kaugel asuva väikese metsamajakese asupaika.

      „Sul on seal uus naaber,“ sõnas Caroline, ulatades kliendile vahetusraha.

      „Ma tean,“ ütles Allie, suunurgad alla vajumas.

      Ta oli hommikul Wyattit kai juurde viies üle järvesopi olevat majakest silmanud. See oli ehitatud kaldajärsakule ja kaugelt näis, nagu hõljuks maja vee peal. Ehitis oli kena ja moodne, minimalistliku joonega, heledast puidust ja klaasist.

      Majakese all järve ääres oli hiiglaslik paadimaja vähemalt kuue paadi jaoks ning näiliselt lõputu vette sirutuv kai.

      Allie ligadi-logadi paadimaja ja kai pakkusid peaaegu naljakana mõjuvat kontrasti teisel pool järvesoppi asuvatele uhketele kaaskondsetele. Tema paadimaja katus oli osaliselt sisse vajunud ja selle sarikatel nii palju linnupesi, et paik meenutas juba pesitsusala. Kai polnud kahjuks paremini säilinud. See oli kohe järve vajumas, nii et ainult veepiiril olev osa oligi veel nähtav.

      „Su naabri nimi on Walker Ford,“ lausus Caroline, tulles uuesti nende juurde. „Ta ostis mõned aastad tagasi kohaliku paadihoovi.“

      „Kas tõesti?“ küsis Allie pigem viisakusest kui uudishimust. Mõte naabrist ei vaimustanud teda, eriti veel kui see oli keegi nii toretsev, nagu too mees seda tundus olevat. Ent paadihoovi omamine selgitas, miks tal nii palju paate oli.

      Caroline asetas nende ette lauamatid, võitükid ja siirupikannud. „Tore on, kui seal kaugel on üks naaber,“ lausus ta. „Ja ma arvan, et sul on siin linnakeses vähemalt üks vana sõber alles.“

      „Kas tõesti?“ küsis Allie, olles segaduses.

      „Just nii,“ vastas Caroline. „Sa ju ikka mäletad Jax Lindseyt, mis? Te kaks olite lahutamatud, kas polnud?“

      Loomulikult mäletas Allie Jaxi. Nad oli kohtunud suvel, kui olid kuueteistkümnesed. Nad olid sõbrunenud kohaliku poe jumestusleti taga. Kuid talle poleks iial pähe turgatanud, et kõikidest inimestest on siia elama jäänud just Jax. Tema pereelu oli olnud pehmelt öeldes keeruline ning Allie oli alati eeldanud, et kui Jax kodust lahkub, siis kolib ta oma vanematest võimalikult kaugele.

      „Ma ei suuda uskuda, et ta ikka veel siin elab,“ pomises Allie.

      „Noh, elab küll,“ lausus Caroline. „Ta jäi Butternutti. Ehkki ausalt öeldes on nii, et kui ta poleks kohanud üht kena kohalikku noorsandi Jeremy Johnsonit, siis oleks ta ehk edasi liikunud. Igatahes nad abiellusid, võtsid Jeremy vanematelt üle kohaliku tööriistapoe ja said kolm tütart. Neljas on tulemas.“

      „Neli last?“ ütles Allie õhku ahmides. Ta tundis tihti, et saab vaevu ühegagi hakkama.

      „Just nii,“ lausus Caroline. „Ja teda vaadates tundub see käkitegu.“ Ta ohkas ja raputas pead. „Mul on üks tütar. Daisy. Aga neli? Ausalt öeldes tunnen ma Jaxi ees aukartust.“

      „Kui vana Daisy on?“ küsis Allie.

      „Kaheksateist,“ vastas Caroline. „Ta hakkab septembrist ülikoolis õppima, sai Minnesota ülikooli täisstipendiumi. Aga ta kolis paar nädalat tagasi pärast keskkooli lõppu Minneapolisesse. Tahab töötada ja raha teenida, enne kui kool algab.“

      „Hea mõte,“ ütles Allie.

      „On küll,“ nõustus Caroline. „Aga see ei tähenda, et ma teda ei igatseks,“ ütles ta veidi nukralt, sirutades käe grilli kõrval oleva leti poole ning libistades nende ette kaks mustikapannkookidega taldrikut. Seejärel tõi ta Wyattile šokolaadikokteili. See oli väikeses mahlaklaasis, kuid rikkaliku vahukoore ja šokolaadisiirupiga. Loomulikult ei nurisenud Wyatt selle üle. Ta haaras kohe kokteili ja võttis sellest paar suurt sõõmu. Kui ta tühja klaasi tagasi letile asetas, oli ta ninaotsal väike vahukooretups. Allie naeris ja pühkis selle salvrätiga ära.

      „Pole paha, mis?“ küsis Caroline naeratades. „Ma pean mõned tellimused võtma,“ lausus ta, tulles leti tagant välja. „Teie kaks aga nautige oma hommikusööki!“

      „Aitäh!“ vastas Allie, sirutades käe Wyatti taldriku poole ja hakates mustikapannkooki tükkideks lõikama. Ta kartis, et muidu neelab poiss need tervelt alla. Tema enese kõht korises. Viimase kahe aasta jooksul oli ta end tihti sööma sundinud. Täna hommikul aga polnud see vajalik. Täiuslikud mustikapannkoogid ei pruukinud küll lahendada maailma muresid – need ei pruukinud lahendada ka tema enda muresid –, kuid praegu ta peaaegu uskus, et see on võimalik.