kokkuvõtet, mis ilmus samal aastal pealkirjaga „Epitome” ehk „Kokkuvõte” („De humani corporis fabrica epitome”). Olles üldises teaduslikus lähenemises ja eriti meditsiinis oma märgi maha pannud, loobus Vesalius veel enne kolmekümnendat eluaastat ootamatult akadeemilisest karjäärist.
1542. ja 1543. aastal oli ta oma raamatute trükiettevalmistuste tõttu pikalt Padovast eemal (peamiselt Baselis), ja kuigi paistab, et tema eemalolek oli ametlikult kooskõlastatud, ei naasnud ta enam oma tööpostile. Ei ole lõpuni selge, kas tal oli oma tööle osaks langenud vanamoodsate galenistide kriitikast lihtsalt kõrini või tahtis ta õpetamise asemel hoopis meditsiini praktiseerida (või mõlemat), igatahes läks ta oma kahe raamatuga relvastatuna Karl V juurde ning sai õukonnaarsti koha – see oli prestiižne amet, millel oli vaid üks tõsine puudus: keisri eluajal ei olnud võimalik tagasi astuda. Kuid vaevalt Vesalius seda otsust kunagi kahetses, sest kohe, kui Karl V lubas tal 1556. aastal (veidi enne troonist loobumist) teenistusest lahkuda ning määras talle isegi pensioni, võttis Vesalius vastu sama ametikoha Karl V poja, Hispaania kuningas Felipe II juures (seesama kuningas saatis hiljem Võitmatu Armaada Inglismaad ründama). Nagu välja tuli, polnud see enam nii hea mõte. Hispaania arstidel puudus Vesaliuse jaoks harjumuspärane kompetents ning algne välismaalasevastane vaenulikkus teravnes veelgi seoses Hispaania võimu all olevate Madalmaade iseseisvusliikumisega. Vesalius sai Felipe II loa minna palverännakule Jeruusalemma, aga paistab, et see oli üksnes ettekääne, et Itaaliast läbi põigata ja alustada läbirääkimisi Padova ülikooliga oma vana töökoha tagasisaamiseks. Paraku sattus laev, mille pardal ta pühalt maalt tagasi reisis, tugevatesse tormidesse, oli kaua merel, proviant hakkas lõppema ning reisijad jäid ägedasse merehaigusesse. Vesalius haigestus (pole täpselt teada, millesse) ja suri 1564. aasta oktoobris oma viiekümnendal eluaastal Kreeka saarel Zákynthosel, kus laev oli ankrusse jäänud. Kuigi Vesaliuse otsene panus teadusse oli pärast 1543. aastat väike, oli tema mõju tänu Padovasse jäänud õpilastele siiski tohutu ja see mõju kulges ka ühe 17. sajandi suurima meditsiinilise läbimurdeni, kui William Harvey avastas vereringluse.
Falloppio ja Fabricius
Iseenesest kuuluks Harvey lugu pigem järgmisse peatükki, kuid Vesaliuse ja Harvey vahel on nii otsene seos, et on mõttekam jälgida seda kuni loogilise lõpuni ja pöörduda alles siis tagasi 16. sajandi astronoomia arengu juurde. Nii nagu see raamat ei ole tehnoloogiast, ei kavatse ma peatuda ka ainult neil inimkeha avastustel, mis pakuvad huvi meditsiinile. Kuid Harvey puhul pole oluline mitte ainult tema avastus (ehkki ka see on muljet avaldav), vaid eriline on ka viis, kuidas ta oma avastust tõestas.
Vesaliuse ja Harvey vahele jääb kõigest kaks inimest. Esimene oli Vesaliuse õpilane Padovas, Gabriele Falloppio (ka Gabriel Falloppius), kellest sai 1548. aastal Pisa ülikooli anatoomiaprofessor. Ta tuli 1551. aastal tagasi Padovasse anatoomiakateedri professoriks – Vesaliuse endisele töökohale –, ja kuigi ta suri 1562. aastal kõigest kolmekümne üheksasena, jättis ta endast inimbioloogiasse maha kaks jälge. Esiteks uuris ta Vesaliuse vaimus ise inimkeha organeid ja see viis ta muuhulgas munajuhade avastamiseni (mis kannavad inglise keeles senimaani tema nime – Falloppio torud (tubes). Falloppio kirjeldas neid laienevaid ühendusteid emaka ja munasarja vahel kui messingist pasunat – tuubat (ingl tuba). See vägagi täpne kirjeldus läks kuidagi tõlkes kaduma ja nimetati tube’iks ehk toruks, kuid tänapäeva meditsiin on vana ebatäpse sõnastuse juurde pidama jäänud.3 Arvatavasti oli Falloppio suurim panus siiski Girolamo Fabrizi õpetamine. Girolamo Fabrizi (ehk Geronimo Fabrizio) sai tuntuks nime all Hieronymus Fabricius Aquapendentest ning temast sai Padovas pärast Falloppio surma tema mantlipärija.
Fabricius sündis 20. mail 1537. aastal Aquapendente linnas ja lõpetas 1559. aastal Padova ülikooli, töötas seejärel kuni 1565. aastani anatoomia eraõpetaja ning kirurgina, misjärel nimetati ta Padova ülikooli anatoomiakateedri juhatajaks – see ametikoht oli Falloppio surmast saati täitmata, nii et Fabriciusest kujunes ajalisest lüngast hoolimata Falloppio otsene järglane. Vahepeal käis Vesalius Padovas töökoha asjus rääkimas, ning kui poleks olnud õnnetult lõppenud Jeruusalemma-reisi, oleks ta ilmselt selle kateedri Fabriciuse asemel endale saanud. Suur osa Fabriciuse töödest oli pühendatud embrüoloogiale ning loodete arengu jälgimisele kanamunades, kuid tagantjärele võib öelda, et tema olulisim panus teadusesse oli see, et ta kirjeldas esimest korda täpselt ja detailselt veeniklappe. Seda tegi ta kõigepealt 1579. aastal avalikul esinemisel ja siis 1603. aastal ilmunud üksikasjaliste illustratsioonidega raamatus. Kuid olgugi et ta oli anatoomias osav, ei andnud klappide kirjeldamine teadlastele mingit arusaamist nende funktsiooni kohta – tema arvas, et klapid on vajalikud maksast tuleva verevoolu aeglustamiseks, et koed suudaksid seda paremini absorbeerida. Fabricius loobus 1613. aastal kehva tervise tõttu ametist ja suri 1619. aastal. Selleks ajaks aga hakkas 1590ndate lõpust kuni 1603. aastani Padovas Fabriciuse käe all õppinud William Harvey juba aru saama, kuidas vereringlus tegelikult töötab.
William Harvey ja vereringlus
Enne Harveyt arvati (juba Galenos ja veelgi varasemad autorid arvasid), et maks toodab verd, mida veenid kudede toitmiseks laiali kannavad ja siis ära tarbivad, nii et maks peab pidevalt uut verd juurde tootma. Arterites nähti kopsudest üle keha leviva elujõu kandjaid (see polegi tõest nii kaugel, sest hapnik avastati alles 1774. aastal). Oma 1553. aastal ilmunud raamatus „Christianismi restitutio” („Kristluse taastamine”) kirjeldas Hispaania teoloog ja arst Miguel Servet (ka Serveto, latiniseeritult Michael Servetus, sündinud 1511. aastal) väikest vereringet (nagu seda hiljem nimetama hakati), kus veri liikus südame paremalt poolelt vasakusse läbi kopsude, mitte läbi südame vaheseinas olevate augukeste, nagu oli arvanud Galenos. Servet, kes jõudis sellisele järeldusele eelkõige teoloogilise arutluse teel, aga mitte lahkamisega, esitas oma tulemuse sisuliselt teoloogilise traktaadi lisana. Serveti õnnetuseks ei sobinud selles traktaadis (nagu ka tema varasemates töödes) esitatud teoloogilised väited kolmainsuse ideega. Nagu Giordano Bruno ei uskunud temagi Jeesuse inkarnatsiooni ning jagas oma uskumuste pärast Brunoga sama saatust, kuigi mitte katoliiklaste käe läbi. Just sel ajal oli Johann Calvin oma reformide tipul ning Servet oli talle Genfi kirjutanud. Algul vastas Calvin tema kirjadele, aga kui ta kirjavahetuse lõpetas, saatis Viinis elav Servet aina solvavamaid kirju ikka edasi. See oli suur viga. Kui raamat avaldati, kontakteerus Calvin Viini võimudega, mistõttu ketser vahistati. Servet põgenes ning suundus Itaaliasse, kuid tegi veel ühe vea, valides otseseima tee – Genfi kaudu (oleks võinud arvata, et ta on targem). Seal tunti ta ära, vangistati ja 1553. aasta 27. oktoobril põletasid kalvinistid ta tuleriidal. Ka tema raamatud põletati, ainult kolm „Christianismi restitutio” eksemplari jäid alles. Servetil polnud tolleaegsele teadusele mingit mõju ja Harvey ei teadnud tema tööst midagi, kuid lugu, kuidas Servet oma lõpu leidis, ei saa siin jutustamata jätta, sest see kirjeldab meile 16. sajandi maailma.
Galenose ajast peale arvati, et veenid ja arterid kannavad erinevaid aineid – kahte erinevat verd. Tänapäevase seisukoha järgi koosneb inimese süda (nagu ka imetajate ja lindude oma) hoopis kahest südamepoolest: parempoolne pumpab hapnikuvaest verd kopsudesse, et seda hapnikuga rikastada, sealt suundub veri südame vasakusse poolde, mis seda omakorda mööda kogu keha laiali pumpab. Harvey tähtsaim avastus oli see, et veeniklapid, mida tema õpetaja Fabricius nii täpselt kirjeldas, on tegelikult ühesuunalised läbipääsud, mis lubavad verel liikuda ainult südame poole, ning see veri peab olema arteriaalset päritolu (südamest teele saadetud) ja olema läbinud tillukesi kapillaare, mis ühendavad venoosset ja arteriaalset veresüsteemi. Aga kui Harvey oma arstikarjääri alustas, oli see kõik veel kauge tulevik.
Harvey sündis 1. aprillil 1578. aastal Folkestone’is Kentis. Vabataluniku seitsmest pojast vanimana sai ta hariduse Canterburys King’si koolis ning seejärel Cambridge’is Caiuse kolledžis. Seal sai ta 1597. aastal bakalaureusekraadi ja hakkas arvatavasti meditsiini õppima. Peatselt läks ta Padovasse, kus õppis Fabriciuse juures ja sai 1602. aastal arstiteaduse doktoriks. Õpilasena pidi ta kuulma Galileist, kes tema Padova-perioodil samas koolis õpetas, kuid meie teada ei kohtunud need kaks meest kunagi. 1602. aastal tuli Harvey Inglismaale tagasi ja abiellus kaks aastat hiljem Elizabeth I arsti Lancelot Browne’i tütre Elizabeth Browne’iga. Kuninglikus seltskonnas liikuval