Terra Fantastica kartograafid. Kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat 1995–2020. Raul Sulbi

«Emantsipaatriks» (The Emancipatrix) septembris 1921 Arktuuruse oma. Kui Merkuuril on spencerlik tugevaimate ellujäämisühiskond, siis Veenusel jälle malthuslik elu alalhoidev sootsium. Kapellal on kujutatud ambivalentses võtmes toimivat heasoovlikku diktatuuri ning kaootilist anarhistlik-demokraatliku põrandaalust ühiskonda, Arktuurusel valitseb aga vähearenenud inimeste taruühiskond.

      Flinti pulpajastu kirjutusstiil ei võimaldanud tal täiel määral realiseerida oma ideid ja huvi erinevate ühiskonnakorralduste vastu, kuid vähemasti võib ta loomingus näha mingeid karakterikujunduse algeid. Halli ja Flinti kuulsaim ühistöö – romaan «Pimetähn» (The Blind Spot) maist juunini 1921 The Argosy’s käsitleb melodramaatilises võtmes dimensioonidevahelise värava ja paralleelmaailmade teemat. Flinti surma 1924. aastal Oaklandi lähistel Californias ümbritseb tänini saladuseloor – ta moonutatud surnukeha leiti avarii teinud autost, lähedal olid ka laetud revolver ja kott suure rahasummaga, mistõttu ta surma seostati ühe hiljutise pangarööviga, kuid ainus reaalselt selle seoseni viinud tunnistaja ise osutus gängsteriks.

      Loetletud tekstid on muidugi vaid üksikud näited nende viljakate autorite loomingust. Olgu paar üksiknäidet siinkohal veel ära toodud. 1904. aastal The Argosy’s debüteerinud naisautor Francis Stevens avaldas The All-Story’s aprillis 1917 loo «Luupainaja» (The Nightmare), mille peategelane satub sürrealistlikku kadunud maailma Vaikse ookeani saarel, mida asustavad veidrad ja ohtlikud elukad. Selles loos on nähtud teleseriaali «Kadunud» (Lost; 2004–2010) kauget eelkäijat.

      Kirjandusklassik Nathaniel Hawthorne’i poeg, Ameerikas üsna tuntud kirjamees Julian Hawthorne, kes siiski elas terve elu oma isa tuntuse varjus, armastas viljeleda müstikasse ja okultismi kalduvat fantastilist proosat. Aga ta kontos on ka feministlikke utoopiaid, astraalseid kosmoserände, pikaune-lugusid, klubijutte ja kadunud maailma alažanrisse kuuluvaid seiklusi. Nii kujutabki «Pimeduse rahvas» (The Men of the Dark) augustis 1906 Metropolitan Magazine’is Andides sügaval maa-alustes koobastes elavat kadunud rassi, mis on põlvkondade jooksul pimedaks jäänud. Hawthorne’i kuulsaim traditsiooniline ulmetekst on kosmoseooperiks liigituv romaan «Kosmiline kurameerimine» (The Cosmic Courtship) novembrist detsembrini 1917 The All-Story’s. Loos kujutatud 2001. aasta tulevikuühiskonnas on kõik inimesed vabad, sugupooled võrdsed, maailm on tööstussaastest puhastatud ning vabrikud-tehased viidud sügavale maapõue. Kõigil inimestel on isiklikud antigravitatsioonilised vööd, mis võimaldab kõigil vabalt oma tahte järgi liikuda. Paraku pöörab lugu selle üsna gernsbackiliku tulevikuühiskonna kirjeldamise järel küllaltki okultistlikuks seikluslooks Saturnil. Kuid kindlasti oli seegi tekst näiteks sellest, kuidas pulpajakirjad avaldasid kirjanduslikult tasemelt Gernsbacki ajakirjades ilmunuga võrreldes märksa täiskasvanulikumaid teoseid.

      Lisaks neile varaseile pulpkirjanikele debüteeris 1910ndate lõpus aga kolmik, kellest said tõeliselt mõjukad ulmeautorid. Novembris 1917 debüteeris The All-Story’s jutuga «Läbi loheklaasi» (Through the Dragon Glass) Abraham Merritt, kellest peagi sai kõige mõjukam ulmeajakirjade-eelse perioodi pulpulme autor Edgar Rice Burroughsi ja George Allan Englandi kõrval. Tema populaarsusele panid aluse juunis 1918 The All-Story’s ilmunud «Kuutiik» (The Moon Pool) ning selle järg «Kuutiigi vallutamine» (The Conquest of the Moon Pool), mis ilmus samas ajakirjas veebruarist märtsini 1919.

      Need lood, nagu ka suurem osa Merritti hilisemast loomingust, on nn kadunud maailma alažanri klassikaline näide. Vaikse ookeani saare maa-alusest basseinist avastatakse iidne ja ohtlik koletis, kuid see on alles selle keeruka ja melodramaatilise evolutsiooni erinevaid arengumudeleid vaagiva süžee algus. Teaduslik taust Merritti loomingus oli praktiliselt olematu, kuid need ja järgnevad lood olid kirjutatud autorile ainuomases eksootilises ja ekstravagantses stiilis, millest aimus mingi võõra ja kauge maailma hingust. Merritti kadunud maailmad ja rassid olid märksa fantastilisemad kui Burroughsi omad, igatahes said neist kümnekonnaks aastaks kõige populaarsemad ajaviitemaailmad ning kulus veel kümmekond aastat, enne kui nende kirjutatut hakati 1940. aasta paiku pidama vanamoodsaks.

      William Fitzgerald Jenkins oli juba 19-aastasena 1915. aastal alustanud pulpkirjaniku karjääri ning avaldanud seejärel ka mõningaid kõige laiemas tähenduses fantaasiakirjanduseks liigituvaid tekste, kuid tema ulmedebüüdiks loetakse üsna üksmeelselt veebruari 1919, kui ajakirjas The Argosy ilmus Murray Leinsteri nime all ta jutt «Põgenev pilvelõhkuja» (The Runaway Skyscraper), milles on kujutatud ajas minevikku sööstvat kõrghoonet. Leinsterist sai sõdadevahelise perioodi üks mõjukamaid ulmekirjanikke, kuid silmapaistvaid ja auhinnatud tekste avaldas ta kuni 1950ndate lõpuni välja – meenutagem kasvõi 1956. aasta Hugo auhinna võitnud jutustust «Uurimismeeskond» (Exploration Team), mida kõik huvilised saavad eesti keeles lugeda Ain Raitviiru kokku pandud kultusantoloogiast «Lilled Algernonile» (1976).

      Hinnanguliselt umbes 750 erineva pikkusega lugu avaldanud Raymond King Cummings debüteeris The All-Story’s märtsis 1919 looga «Tüdruk kuldses aatomis» (The Girl in the Golden Atom), mis kujutab suurustmuutva droogi abil enese väikseks muutnud tegelase seiklusi mikroskoopilises maailmas. Subatomaarsetest maailmadest oldi ka varem kirjutatud, aga just Ray Cummings arendas selle lootüübi täiuseni ning muutis moevooluks. Ühtlasi sai sedalaadi lugudest ka ta enda loomingu kaubamärk. Cummingsi populaarsus piirdus sõdadevahelise perioodiga, tänapäeval tundub ta üsna puine ja väga ühe valemi järgi treitud jutulooming üpris tüütu lugemine.