Võrukael. Richard Roht

aga oli emasse — heledajuukseline ja sinisilmne, väikesekasvuline. Ka Liisi armastas laulda — ja emalt oli tal juba palju laule õpitud; ta laulis neid küll kaunis omamoodi, aga hääl oli tal ilus ja hele kui linnukesel.

      Ega metsaäärses majas väga kerge kellelgi elada olnud, sest ema Martal oli palju tööd ja lapsed polnud ju veel suured. Ema Marta pidi hommikust õhtuni ja mõnikord ööselgi tööd tegema ja talitama. Põllulapike maja ümber tuli temal enesel harida, aiamaa samuti; tuli koguda lehmale talveks heinu ja seale ning kanadele toitu, tuli hoolitseda laste ja enese toidu ning riietuse eest.

      Palju oli teha ema Martal.

      Peale kõige muu pidi ta käsitööd tegema võõrastele inimestele — nendele kuduma, õmblema, ketrama —, et sellestki veidi lisa teenida. Arvo käis juba lehmaga väljas, sedavõrd oli emal kergem.

      Ent ka väikesest Liisist oli juba kasu; tema vaatas õues sea järele, et see aiamaale juurvilja kallale ei saaks minna; ka valvas Liisi Peetrit, et Peeter samuti ei viiks oma hoolealuseid — kanu — juurvilja-peenardele siblima.

      Peeter oli alati väga pahane, kui sihuke pisike põnn, ise vahest veidi kukest kõrgem, tuli segama suure sangari kavasid. Peeter protesteeris siis valju häälega, pragas lausa ja tõreles: „Kokokokoo! Ohoi! Mis see siis veel tähendab! Milline häbematus! Ma alles näitan, ma alles näitan, ma alles näitan!“ Ja astus julgesti pisikesele põnnikesele vastu, silmad vihaselt välkumas, punane tutt püsti, just kui täis tuld, sabasulg sõjakalt kõikumas.

      Varem juhtus sageli, et väike Liisi kartma hakkas ja põgenes. Aga hiljem, suuremaks saades, haaras ta vitsa ja ähvardas. Ja vaata! suur vahva sangar taganes tema ees, sest temal oli ju õigus, selle õiguse oli talle ema andnud.

      Eks Peetri hoolealustega, kanadega, see õnnetus juhtuski, millest käesolev lugu algab. Ent selles polnud süüdi ei Peeter ei ka väike Liisi, kes oma ema ülesandel oli seatud Peetri üle valitsema.

      Ei, selles oli süüdi keegi kolmas — suur kelm ja varas, rebane Võrukael, kelle kaela all kasvavad valged karvad olid rohkem arenenud kui teistel rebastel ja moodustasid valge võru peaaegu kogu kaela ümber.

      Võrukael elas metsas oma koobastikus ehk urustikus; mida ta ise uhkesti kutsus lossiks. „Risti-rästi“ oli tolle lossi nimi. Nii olid Võrukaela järgi ta urustikku kutsuma hakanud ka teised metsaelanikud.