vist pole maininud, et mu abikaasa suri mõne kuu eest.”
Mehe hääl oleks justkui värisenud.
„Tunnen südamest kaasa.”
„See oli õnnetus: Arklow’st tulev kaubaauto lõikas tänava lõpus kurvi. Marion oli jalgrattaga, tal polnud lootustki eluga pääseda. Jumalale tänu, et lapsetoolis polnud väikest Richardit.”
Eve ahhetas.
„Palun vabandust, see pole asi, millest siin praegu rääkida.”
Eve võttis tal käest kinni ja pigistas seda tasakesi.
„Tänan, et te seda mulle mainisite.”
Hiljem, kui kogu Rosdaniel oli kõhu täis söönud, toreda sisustuse üle ohhetanud ja ahhetanud ning majaprouaga paar sõna vahetanud, hakkasid kõik riburadamisi mööda alleed kodu poole liikuma.
Rõõmus, et majas läheb elu jälle normaalselt edasi, keerutas Arnold kaasaga elutoas valssi, juhtides teda osavalt mööda kamina juures seisvast kahest tugitoolist ja aknaorva lükatud kušetist. Seelik lehvimas, pea kuklas, mõtles Eve, et tema elu kujuneb selle mehega väga õnnelikuks.
Eve’is kohus viha. Ta raputas ägedalt pead, et mälestusi eemale peletada. Surunud nööbi sügavale plekk-karpi, vajutas ta kaane uuesti peale ja torkas karbi väikesele riiulile. Sinna pidi see jääma senikauaks, kui tal jätkub kunagi jälle julgust seista silmitsi sellesse vangistatud lugudega.
Minevik ei soojendanud enam eriti südant ja mälestused ei pakkunud lohutust, seepärast läks ta õmblustuppa, et pühkida põrand loendamatutest niidijuppidest puhtaks.
KOLMAS PEATÜKK
Proua Hetty Gorman kergitas pisut tüllkardinat, et külastajat paremini näha. Michael Conway oli helistanud ja öelnud, et oodata on külastajat, niisiis oli ta valmis seadnud oma parima toa; see oli ülemisel korrusel ja väga suur, aknast avanes vaade linna taga laiuvatele põldudele.
Ühtlasi oli Michael hoiatanud, et ta piirduks hädavajaliku jutuga. „Tal pole vaja arvata, et kogu linn sosistab tema selja taga; ei maksa talle meelde tuletada, mis juhtus,” manitses mees ning Hetty oli natuke solvunud, et too peab teda klatšimooriks.
Ta seisis ja uudistas võõrast läbi akna kindlas teadmises, et tema tüllkardin on nii tihe ja kvaliteetne, et teda ei nähta.
Naine seisis trepi ees noorte pelargoonide urni juures ja vajutas uksekella. Hetty ootas natuke, et ei paistaks, nagu napiks tal kundesid. Ta uuris tulijat. Pikk, kena kehaehitusega, mõtles ta, aga liiga kõhn. Õlad kühmus, silmade all tumedad rõngad, ruugetes juustes halli – naine paistis vanem, kui tegelikult oli.
Hetty tegi kolm õlaringi ning tõmbas siis välisukse pärani. „Tere päevast! Kas saan teid kuidagi aidata?”
„Minu nimi on Connie. Michael Conway soovitas mul teie poole pöörduda.”
„Kas soovite tuba?”
Ametlikust toonist pisut heidutatud, lõi Connie korraks kõhklema, teadmata, mida vastata, ning pomises siis, et vajab tuba üheks ööks.
„Ainult üheks ööks?” Hetty Gormani olek väljendas pettumust, aga ta kutsus külastaja teisele korrusele. „Tavaliselt ma nii vara tube ei näita, kell on alles natuke üle ühe, aga tean, et olete kaugelt tulnud. Teie olete Ludlow’ uus omanik, eks?”
Connie noogutas, kuid ei lausunud sõnagi.
Närviliselt seelikut siludes jäi Hetty üleval seisma ja lükkas magamistoa ukse lahti. „Selles majas on teil kena ja vaikne olla, keegi ei päri, mis asju te siin ajate,” lausus ta ning kahetses sedamaid, nähes Connie näos vilksatamas ärevust. „Elutuba saab kasutada igal õhtul peale teisipäeva, sest siis koguneb mul seal naiste näputööseltskond. Aga kui teil midagi paremat teha pole, võite julgesti meie seltsi tulla.” Hetty teadis, et on hakanud patrama, aga see tuli närvilisusest, kartusest puudutada midagi lubamatut. „Ludlow’ daamide ühing. See kõlab ülespuhutult, aga meile meeldib juttu ajada ja me kõik oleme vaimustatud lapitööst. Pean ütlema, et oleme selles kaunis osavad. Ainus häda on see, et siin on liiga vähe ruumi, suuri lapivaipu ei anna siin teha …”
„Ludlow?”
„Jah, ühingule pani aluse Ludlow Halli Eve, kui Rosdanieli elama tuli, ning me oleme koos käinud juba ilmatu hulga aastaid. Kui Ludlow Hall ära müüdi, jäime ilma peale. Sellest kõik meie hädad algasidki: polnud enam kohta, kus koos käia, ja hulk naisi jäi eemale. Nüüd peame ühingu koosistumisi üksteise pool kodus, kui mõni allesjäänud liige on nõus teisi võõrustama. Kõigil hakkab sellest villand saama, aga tiksume siiski tasapisi edasi. Meie esinaine Kathryn peab midagi infolehetaolist, võime lisada teie e-aadressi nimekirja, et saaksite toimuvaga kursis olla.” Hetty kihistas naerda. „Kathryn kipub tihti hoogu minema. Kui tema kirjadest midagi muud ei leia, siis nalja ikka saab.”
Kui Connie ei vastanud, läks Hetty tema ees alla eestuppa; see oli väike, lillelise vaiba ning kreemide nahktugitoolide ja -diivaniga, mille kõrval polnud peale teleri ruumi õieti millelegi.
„Istuge ja ma teen teile tassi teed. Niikuinii ööbite ju täna öösel siin.” Muretsedes, et oli ehk öelnud midagi sobimatut, kiirustas Hetty kööki.
Connie võttis sohval istet ja kuulas, kuidas majaperenaine köögis askeldab: portselantassid pandi kilksatades alustassidele, teelusikad leidsid kõlksuga oma koha.
Kui Hetty tagasi tuli, kandikul küpsise- ja koogitaldrikud, näis ta olevat end kogunud. „Oletasin, et soovite teed, aga kui eksisin, võin vabalt teha ka kohvi.”
„Tee sobib kenasti.”
Hetty valas portselantassi täis ja ulatas koos alustassiga Conniele.
„Äkki jääte kauemakski kui üheks ööks?” küsis ta leebelt.
„Loodan Ludlow’sse sisse kolida, aga ei tea, kui kaua sellega läheb. Kui olen maja homme üle vaadanud, oskan vahest täpsemalt öelda.”
„Eve saab teid ehk aidata.”
„Eve?”
„Proua Brannigan. Ludlow’ emand, nagu teda siinkandis kutsutakse. Ludlow oli mitu inimpõlve Branniganide omanduses.” Hetty kartis, et oli üle piiri astunud. Et kohmetust varjata, võttis ta teekannu ja asutas Conniele juurde valama.
Connie raputas pead ja asetas tassi alusele. „Mul on linnas üht-teist teha. Tänan teed pakkumast.”
Hetty krimpsutas nägu ja võttis taskust võtmekomplekti. „Tulge ja minge, kuidas ise tahate. Meie kandis ei küsi keegi, mis teil siia asja oli.”
Connie torkas võtmed taskusse ja lipsas esikusse.
Hetty valas endale närviliselt veel ühe tassi teed ja istus arvuti taha e-posti üle vaatama.
Kuupäev: 21. märts 2013
Teema: LUDLOW’ DAAMIDE ÜHING
Ludlow’ daamid!
Mida me peale hakkame? Et meie oivaline ühing koost ei laguneks, vajame ruume.
Suurim tänu proua Hetty Gormanile, kes on andnud oma hubase elutoa teisipäevaõhtuteks Ludlow’ daamide ühingu käsutusse!
Mõneks järgmiseks nädalaks on lahkesti pakkunud oma väikest elutuba proua Eve Brannigan, aga ausalt, naised, kui me ei leia kindlamat kooskäimiskohta, oleme varsti lageda taeva all. Naised, me ei saa jätkata, tuginedes ainuüksi liikmete lahkusele. Juba sel aastal peab Ludlow’ daamide ühing leidma endale päris oma kodu. See on ülimalt pakiline vajadus ning tahan, et uuriksite kõiki võimalusi. Kindlasti on kellelgi mõni tuttav, kes saab pakkuda meile püsiva koha. Meil pole ju palju vaja: kõigest piisavalt suurt ruumi, kus ühingu naised saaksid istuda ja töötada, tualetti ja kööginurgakest või pistikupesagi, et saaksime vett keeta.
Olen käinud linnavolikogule peale, et meil lubataks jälle kasutada raekoda, mis on teatavasti teisipäeva- ja kolmapäevaõhtuti vaba. Esimees Jack Davoren on üpris tõrges ega taha sellest kuuldagi. Tal