Vana võtme laenas ta Nereale, kes viskas aeg-ajalt (üks-kaks korda aastas?) korterile silma peale ja pühkis ära suurema tolmu, ja pärast ei andnud tütar enam võtit tagasi ja ega Bittori ei lootnudki, et annab.
Kord pakkus Nerea, et vana korteri võiks maha müüa. Ja sama ettepaneku tegi paar päeva hiljem ka Xabier. Bittori haistis, et need kaks on tema seljataga kokku leppinud. Mistõttu ta võttis ise teema üles, kui nad järgmine kord kolmekesi kokku said.
„Niikaua, kui mina elan, minu kodu ei müüda. Kui ma kord suren, tehke, mis tahate.“
Lapsed ei vaielnud vastu. Bittoril oli rääkides range ilme ja silmis karm tuluke. Õde ja vend vahetasid kiire pilgu. Seda teemat ei puudutatud enam kunagi.
Kuid jah, ta hakkas käima kodulinnas, nii salaja kui võimalik, sageli kõige koledama ilmaga, vihma ja tuulega, kui tänavad on tõenäoliselt inimtühjad, samuti siis, kui lastel oli tegemist või nad olid reisil. Siis võis järgneda kuus või seitse kuud, kui ta ei käinud. Ta tuli bussi pealt maha enne linna piiri. Et ei peaks kellegagi rääkima. Et teda ei nähtaks. Kõndis seejärel mööda vähekäidavaid tänavaid oma vana kodu poole. Seal veetis ta tunni või paar, vahel ka rohkem, vaatas fotosid ning ootas, kuni kirikukell lõi teatud arvu tunde, ja veendunud, et välisukse läheduses ei ole inimesi, lahkus ta sama teed, mida mööda oli tulnud.
Surnuaial ei käinud ta kunagi. Milleks? Txato oli maetud San Sebastiáni, mitte kodulinna, olgugi et siinses perekonna rahupaigas puhkavad isapoolsed vanavanemad; seda soovitati tungivalt: kui matad ta siia, rüüstatakse tema hauda, see ei oleks esimene kord, kui midagi niisugust juhtub.
Polloe surnuaial matusetseremoonia ajal sosistas Bittori Xabierile midagi, mida too ei ole kunagi unustanud. Mida? Et talle näis, et Txatot mitte ei maeta, vaid peidetakse.
6
Txato, entzun
Küll see buss võib venida. Liiga palju peatusi. Juba jälle. Kaks naist, üks niisuguse, teine naasuguse välimusega, istusid kõrvuti. Nad sõitsid hilja õhtul tagasi koju. Nad rääkisid korraga, teist kuulamata. Kumbki rääkis oma asja, ometi mõisteti teineteist. Korraga müksas vahekäigu ääres istuv naine aknapoolset kergelt küünarnukiga. Saanud teise tähelepanu, osutas ta järsu kaelanõksatusega bussi eesosa poole.
Sosinal:
„See tumeda mantliga.“
„Kes see on?“
„Ära ütle, et sa ei tunne ära.“
„Ma näen ainult selga.“
„Txato naine.“
„Selle, kes tapeti? Küll on vanaks jäänud!“
„Aastad teevad oma töö. Mida sina siis arvasid?“
Mõlemad jäid vait. Buss sõitis edasi. Reisijad sisenesid ja väljusid, kaks naist vaikisid ja vaatasid tühjusse. Lõpuks poetas üks vaikselt, et vaene naine.
„Mispärast?“
„Kui palju ta on kannatanud.“
„Me kõik kannatame.“
„Aga temal pidi see olema eriti raske.“
„See on võitlus, Pili, võitlus.“
„Jah, seda muidugi.“
Ja hetk hiljem see, kelle nimi ei olnud Pili:
„Kas veame kihla, et ta läheb maha tööstuspolügooni juures?“
Nad pöörasid pilgu kõrvale, niipea kui Bittori tõusis. Ta oli ainus väljuja.
„Mis ma ütlesin?“
„Kuidas sa ära arvasid?“
„Ta läheb siin maha, et keegi teda ei näeks, ja siis vaikselt tipa-tapa oma koju.“
Buss sõitis edasi ja Bittori – kas nad arvavad, et ma neid ei näinud? – hakkas sammuma bussiga samas suunas mööda vabrikute ja töökodadega piirnevat teed; tema ilme, mitte küll kõrk, oli tõsine; huuled kokku pigistatud, pea püsti, sest mina ei pea end kellegi eest peitma.
Tema linn, tema kodulinn. Oli peaaegu pime. Akendes põlesid tuled, ümberkaudsetelt põldudelt hoovas rohulõhna, üksikud möödujad tänavatel. Ta läks üle silla, mantlikrae üles tõstetud, ning silmitses tasast jõge ja köögiviljaaedu selle ääres. Majade vahele jõudnud, hakkas tal raske hingata. Õhupuudus? Mitte päris. Kellegi nähtamatu käsi pigistab tal kõri iga kord, kui ta kodulinna naaseb. Ta sammus mööda kõnniteed ei kiiresti ega aeglaselt, kõikjal meenus talle tuttavaid pisiasju: siin avaldas üks poiss mulle esimest korda armastust; ning imestas muutuste üle: neid laternaid ei ole ma varem näinud.
Ei läinud kaua, kui ta kuulis selja taga tasast kõnekõminat. Justkui kärbes oleks sumisenud aknaavas või pimedas ukseorvas. Vaikne pomin, mis lõppes silbiga ato. Sellest piisas, et aimata tervet lauset. Võib-olla oleks pidanud tulema hiljem, kui inimesed on jäänud õhtule. Viimase bussiga. Oled sina ka tarkpea, ja kuidas sa tagasi saad? Jään ööseks siia. Mul on kodu ja mul on voodi.
Pagoeta ukse juures tungles rühm suitsumehi. Bittori oleks neid parema meelega vältinud. Aga kuidas? Pööran ümber ja lähen teiselt poolt kirikut. Ta peatus hetkeks ning samas hakkas tal piinlik. Seepeale kõndis ta keset tänavat teeseldud loomulikkusega edasi. Süda tagus nii tugevasti, et ta kartis, et mehed võivad kuulda tema südamelööke.
Bittori möödus meestest neile pilku pööramata. Kokku oli neli või viis meest, ühes käes klaas, teises sigaret. Nad pidid ta ära tundma, sest korraga tekkis vaikus. Üks, kaks, kolm sekundit. Jutt jätkus, niipea kui Bittori oli jõudnud tänava lõppu.
Tema kodu rulood olid alla lastud. Maja fassaadil paistis kaks plakatit. Üks, ilmselt hiljuti kleebitud, andis teada San Sebastiánis toimuvast kontserdist; teine, luitunud ja räbaldunud, Gran Circo Mundialist, täpselt selle koha peal, kuhu ühel hommikul oli ilmunud üks paljudest kirjadest: TXATO ENTZUN PIM PAM PUM.
Bittori astus uksest sisse ja tundis, nagu oleks astunud minevikku. Vana tuttav lamp, vanad kriuksuvad trepiastmed, kulunud postkastide rivi, kust puudus tema oma. Xabier oli selle omal ajal maha võtnud. Ütles, et probleemide ära hoidmiseks. Kui kast sai maha võetud, jäi järele ruut, seda värvi, mis olid seinad kunagi ammu, siis kui Nerea ei olnud veel sündinud ega olnud sündinud ka Mireni lurjusest poeg. Tema on ka ainus põhjus, miks ma tahaksin, et oleks olemas põrgu, et mõrtsukad kannaksid seal igavest karistust.
Ta hingas sisse vana puidu lõhna, mis oli ühtaegu värske ja kopitanud. Ning lõpuks tundis, kuidas nähtamatu käsi laseb tal kõrist lahti. Võti lukuauku: sees. Taas kohtas ta esikus praegusest palju nooremat Xabieri, kes ütles äranutetud silmadega, et ama, ärme lase vihkamisel oma elu ära rikkuda, meid tühiseks muuta, või midagi sellist, kes seda enam täpselt mäletab. Ning enda meeleheidet tollessamas paigas palju aastaid tagasi:
„Ega midagi, hakkame aga laulma ja tantsima.“
„Ama, palun ära riputa haavale soola. Me peame pingutama, et see kõik, mis on juhtunud…“
Bittori katkestas teda:
„Vabandust, see kõik, mis nemad on meile teinud.“
„Et see kõik ei muudaks meid halbadeks inimesteks.“
Sõnad. Neid ei saa kuidagi maha raputada. Nad ei lase tal iial päris üksi olla. Tüütud putukad. Peaks aknad pärani tegema, et tühja korteri vanade seinte vahele lõksu jäänud sõnad, kaebed, ammused jutuajamised välja lasta.
„Txato, Txatito, mida sa õhtusöögiks tahad?“
Seinal rippuval fotol naeratas Txato oma saatusest märgitud näoga poolikut naeratust. Piisas, kui talle otsa vaadata, et mõista, et ükskord ta tapetakse. Ja millised kõrvad. Bittori puudutas huultega oma nimetissõrme ja keskmist sõrme ning asetas need