Eesti Vabadussõja ajalugu I osa. Vabadussõja eellugu. Punaväe sissetung ja Eesti vabastamine
ja üksikute sõjaliste operatsioonide ajalugudega. Operatsioonide analüüsimine jäi siiski mõnevõrra tagaplaanile. Alates 1930. aastate keskpaigast sai Vabadussõja ajaloost üks elemente Eesti natsiooni ja rahvusühtsuse kujundamise programmis.
Vabadussõja ajaloo käsitlemisest okupeeritud Eestis. Pärast seda kui Nõukogude Liit oli Eesti okupeerinud, alustati Vabadussõja ajaloo ümbersõnastamist vallutaja ideoloogilistes huvides. Vabadussõda asendati teesiga kodusõjast ja klassisõjast Eesti proletariaadi ja kodanluse vahel, kusjuures viimast olevat toetanud rahvusvaheline imperialism – Antandi riigid, eeskätt aga Suurbritannia. See oli omakorda osa Vene kodusõjast ja välismaisest sõjalisest interventsioonist maailma esimese töörahva riigi vastu. Eesti iseseisvuse väljakuulutamist ja Eesti võitu Vabadussõjas käsitas ametlik sovetlik ajaloonarratiiv kui kontrrevolutsiooni ajutist edu ning veel ajutisemat tagasilööki ühiskonna arengu seaduspärasustega ettemääratud kommunistliku maailmavaate ja sotsialistliku riigikorralduse võidukäigus. Tartu rahu Nõukogude Venemaa ja Eesti vahel nagu ka rahulepingud Soome, Läti, Leedu ja Poolaga olid kõigest Nõukogude valitsuse taktikalised sammud, et saada hingetõmbeaega riigi tugevdamiseks ja sotsialismi ülesehitamiseks.
Esimesed ülevaated ilmusid varsti pärast II maailmasõja lõppu,41 kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni ametliku ajaloona kehtinud käsitluse vundament laoti aga 1950. aastatel. Alates 1922. aastast Nõukogude Venemaa julgeolekuorganites teeninud Johannes Tipner, kes oli II maailmasõja ajal Punaarmee 8. eesti laskurkorpuse vastuluure (Smerš) ülem ja suunati 1947. aastal Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee Partei Ajaloo Instituuti EKP ajalugu uurima, avaldas 1950. aastatel kaks raamatut Punaarmee eesti väeosadest Vene kodusõja ajajärgul.42 Samuti alustati kohe uue sovetlike eesti ajaloolaste põlvkonna koolitamist; mitu meest jõudis 1950. aastatel esimese väitekirjani ka Vabadussõja ajastut käsitlevatel teemadel, mis kirjutati muidugi eespool kirjeldatud skeemist lähtudes.43 Vastukaaluna Eesti riiklusele võimendati nõukogude nukuvalitsuse, Eesti Töörahva Kommuuni rolli Eesti NSV eelkäijana.44 Ametlik skeem, mille aluseks oli ühiskonna kommunismisuunalise arengu paratamatus (sellise seaduspärasuse olid väidetavalt avastanud Karl Marx ja Friedrich Engels), sisaldas Eesti näitel nõukogude võimu kehtestamise 1917. aasta oktoobrirevolutsiooniga ja hiljem taaskehtestamise kolmel korral: 1918. aasta novembris Eesti Töörahva Kommuunina, 1940. aastal nn sotsialistliku revolutsiooni ehk juunipöördena ja 1944. aasta augustis, kui Punaarmee ületas Kagu-Eestis Eesti piiri ja Võrus kogunes ENSV Ülemnõukogu.
Oktoobrirevolutsiooni 60. aastapäeva puhul avaldati 1977. aastal mahukas allikapublikatsioon, mille teine, veel mahukam köide ilmus viis aastat hiljem.45 Kaheköiteline allikapublikatsioon avaldati 1982. aastal ka kodusõjast ja välisriikide interventsioonist.46
Laiemale avalikkusele koostati Eesti NSV ajaloo üldkäsitlused, milles korrati ja kinnistati ideoloogiliselt põhistatud ajaloonarratiive, aga ka teisipidi: nendest oli soovitatav lähtuda ja neid viidata kitsamate teemade uurimisel. 1950. aastal suunati Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi juhiks füüsik Gustav Naan ülesandega koostada ENSV ajaloo üldkäsitlus, mis 1952. aastal ilmuski.47 Kuid NSV Liidu diktaator Jossif Stalin suri juba järgmisel aastal ning „Naani ajalugu” oli järgnenud liberaalsema ajastu valguses liiga stalinistlik. Uus, redigeeritud väljaanne ilmus eelmise teise trükina viis aastat hiljem ja jäi aastakümneiks Eesti NSV ajalookirjutuse lähtekohaks.48 Paralleelselt alustati 1950. aastatel kolmeköitelise Eesti NSV ajaloo väljaandmist. Kolmas köide, mis käsitleb ka Vabadussõja perioodi, ilmus 1971. aastal.49
Viimane nõukogudeaegne Eesti ajaloo üldülevaade avaldati 1987. aastal.50
NSV Liidus valitses totaalne tsensuur ning arhiivid ja raamatukogud olid julgeolekuasutuste kontrolli all. Raamatukogudes loodi erifondid raamatute tarvis, mis ei olnud kooskõlas nõukogude ametliku ideoloogiaga; 1950. aastate alguses hävitati suur osa niisuguseid raamatuid, sealhulgas Eesti Vabariigi ajalugu ja Vabadussõda käsitlevad. Enne 1953. aastat, kui Stalin suri, võis näiteks kaheköiteline „Eesti Vabadussõda” kodusel raamaturiiulil olla piisav süüdistuseks Nõukogude-vastases agitatsioonis ja propagandas ning vangilaagrisse saatmiseks. Seetõttu hävitasid paljud inimesed oma eestiaegsed raamatud ka ise või peitsid hoolega ära. Raamatukogu erifondide ja arhiivide materjalidega töötamiseks tuli taotleda eriluba, mille kinnitas KGB. Teaduslik diskussioon sai toimuda ainult ametliku ajalooskeemi kitsastes raamides. Enne ilmumist läbisid kõik raamatud põhjaliku toimetamistsükli, milles osales nn Glavlit, Nõukogude Liidu tsensuuriamet. Kõik laused, lõigud ja peatükid, mis olid veidigi vastuolus ametliku ühiskonnakäsitlusega või sisaldasid riigisaladuseks kuulutatud andmeid, tõmmati maha. Sedasama tehti ka näiteks vanema ilukirjanduse uustrükkides. Et arhiivid olid riigi jäägitu kontrolli all, avaldati dokumendi- ja allikapublikatsioonides ainult neid dokumente või dokumendikatkeid, mis ametlikku versiooni toetasid. Sageli kommenteeriti ühte või teist asjaolu ja „õgvendati” fakte ja väiteid, mis ametliku skeemiga kokku ei kõlanud. Seetõttu tuleb nii sovetiaegset ajalookirjandust kui ka allikapublikatsioone kasutada suure ettevaatusega. Nende eesmärk ei olnud mitte ajaloolise tõe väljaselgitamine vabas akadeemilises väitluses, vaid ametliku ainuideoloogia ajalooskeemi põlistamine.
Paguluses tegeldi Vabadussõja ajaloo 1940. aastaks saavutatud uurimistaseme kinnistamisega. Pärast II maailmasõda oli Eesti paguluse ajaloolaste tähelepanu keskpunktis rohkem iseseisvuse kaotus 1940. aastal ja II maailmasõja sündmused, ehkki ilmus ka varasemale ajaloole pühendatud uurimusi. Vabadussõja ajalugu õpetati eesti koolides ning loomulikult tähistati võidupüha ja Eesti Vabariigi aastapäeva pidukõnede ja päevakohaste artiklitega eesti pagulasajakirjanduses. Koguteosest „Eesti Vabadussõda” avaldati kordustrükid.51
Valdav osa Vabadussõjas võidelnud ja teenistusse jäänud ohvitseridest, kes enamasti 1880. ja 1890. aastatel sündinutena oleksid pärast II maailmasõda jõudnud parajasti parimasse mälestuste kirjutamise ikka, olid langenud 1940. aastast alates nõukogude võimu repressioonide ohvriks ja mõrvatud või vangilaagris surnud. Seetõttu sai Vabadussõja-teemaline mälestuskirjandus vähe täiendust, ehkki muid mälestusi avaldati paguluses palju. Lisaks juba eespool nimetatud Tõnis Kinti ja Edvin Reinvaldti tegemistele 2. laiarööpmelise soomusrongi ajaloo jäädvustamisel ning Arnold Hinnomi meenutustele kirjutasid paguluses oma mälestused kolonel Elias (Ilja) Kasak ja veel mitu vähem tuntud autorit. Osa Kasaku mahukatest paguluses käsikirja jäänud mälestustest avaldati 2011. aastal Eestis.52 Suuremat tähelepanu äratasid Rootsi vabatahtliku Einar Lundborgi mälestused,53 mis kaante vahele jõudsid alles ligi 40 aastat pärast autori surma 1931. aastal. Lundborg oli 1920. aastatel tuntud polaar- ja katselendur ning ühel katselennul ta surma saigi. 1990. aastate Eesti ajalookäsitust mõjutasid aga hoopis rohkem mitme pagulusse pääsenud Eesti poliitiku mälestused. Kõigepealt William Tomingas, kes oli Tartu rahuläbirääkimiste Eesti delegatsiooni sekretär ja kelle huvitavalt kirjutatud mälestused, mille vahekord ajaloolise tõega oli paljudes episoodides pigem loominguline, kujundas suuresti üldist arusaamist sellest, kuidas Tartu rahuläbirääkimisi peeti.54 Tominga elukäik ainult suurendas huvi tema vastu – vabadussõjalaste toetamise eest mõisteti ta 1934. aastal kaheks aastaks ja kolmeks kuuks vangi. Tema raamat „Vaikiv ajastu Eestis” oli 1990. aastatel üks tähtsamaid allikaid Konstantin Pätsi autoritaarse valitsemiskorra perioodi uurimisel.55 Asjaarmastajast ajaloolane Viktor Obet (erialalt metsateadlane) pani pensionil olles kokku enam kui 2000- leheküljelise uurimuse Landeswehri sõjast ning Rüdiger von der Goltzi ja Pavel Bermondt-Avalovi tegevusest.56 Uurimus on siiani avaldamata.
Pagulusse pääses või jäi ka rida Eesti diplomaate, poliitikuid ja riigiametnikke, kes olid enamasti Vabadussõjas võidelnud või Vabadussõja ajal riigiteenistuses olnud ja nüüd oma mälestused avaldasid. Nimetagem siinkohal August Reid, Heinrich Lareteid, Ilmar Raamotit, Elmar Tambekit ja Jaan Lattikut. Enamasti on nende raamatud pärast Eesti iseseisvuse taastamist uuesti välja antud.57
Alates 1980. aastate lõpust mõjutas paguluses ilmunud mälestuskirjandus koos kõigi selle žanri vooruste ja puudustega tugevasti kogu Eesti ajalooteadvust. Varem paguluses avaldatud raamatuid saadeti suurel hulgal Eestisse, kuid paljud anti ka uuesti välja. Mälestuste buum on Eestis jätkunud ka 21. sajandil.
1984. aastal avaldati koguteos Vabadussõja mälestusmärkidest.58
Vabadussõja