koostööaldis ega tahtnud ärgata ja triaažiõe küsimustele selgeid vastuseid anda. Dr Delgado oli tol ööl hõivatud teiste patsientidega, niisiis põrnitses ta meest ja otsustas, et too võib jääda koridori kanderaamile, pidades teda järjekordseks kodutuks hipiks, kes hommikul süüa saab ja seejärel tänavatele tagasi pöördub. Mõned tunnid hiljem tundis naine, kuidas õde teda varrukast sikutas. „Ma tahaksin väga, et te läheksite ja selle mehe läbi vaataksite,“ palus õde. Delgado ei tahtnud seda teha, kuid oli õppinud erakorralise meditsiini osakonna õdesid usaldama, kui nood arvasid, et patsiendil on midagi tõsist viga.
„Tema veresuhkur oli pööraselt kõrge,“ meenutas Delgado. Noor mees oli diabeetilisse koomasse langemas. Ta oli nõrkuse ja letargia tõttu kunstimuuseumi juurde magama jäänud, kuna ei jaksanud tagasi oma korterisse minna. Selgus, et ta polnud hulgus, vaid tudeng ja suutmatus politseile ja triaažiõele selgelt vastata kajastasid ainevahetuses kontrolli alt väljunud suhkurtõve korral toimuvaid muudatusi.
„Arstiameti juures on kõige raskem see,“ ütles Delgado, „et me õpime vigadest, elusate inimeste peal tehtud vigadest.“ Sellest kogemusest kainestatuna manas ta noormehe pildi vaimusilma ette iga kord, kui kutsuti erakorralise meditsiini osakonda mõnd sakris ja koostööst keelduvat inimest läbi vaatama. Aga, jätkas Delgado, see on vaid üks kogemus, seotud ühe stereotüübiga. „On võimatu koostada kataloogi kõigist stereotüüpidest, mida tuleks oma peas kaasas kanda,“ tunnistas naine, „või pidevalt endale teadvustada, et me lahterdame inimesi enda ees stereotüüpselt. Aga samas ei taha me iga stereotüübi puhul õppimiseks vajalikke vigu teha.“ Delgado usub, et pigem peaksid patsiendid ja nende lähedased teadma, et arst lähtub oma töös mustrite äratundmisest ning arusaadavalt ehitab oma otsused üles stereotüüpidele. Seda teades aitavad nad tal omistamisvigade tegemist vältida.
Küsisin, kas selline asi on tõepoolest võimalik.
„Muidugi, tavainimesel ei ole seda lihtne teha,“ tunnistas Delgado, „kuna patsiendid ja nende perekonnad seavad arstide mõtteviisi eriti suure vastumeelsusega kahtluse alla, kuna selline käitumine võib vihjata, et arsti suhtumine on kantud isiklikust eelarvamusest või hoiakust.“ Sellele vaatamata leiab Delgado, et tavalised inimesed võiksid siiski diplomaatiliselt juhtida arsti tähelepanu liigsele stereotüüpidesse laskumisele, kuna ka üks tema enda patsient seda tema puhul tegi.
Ellen Barnett pöördus hiljuti dr Delgado poole seoses mitmete häirivate sümptomitega. Paljudel Delgado poole pöördujatel esineb sümptomeid, millest on raske sotti saada – näiteks madal energiatase või ootamatu kaalutõus – ja nad oletavad, et selle taga on hormonaalsed või ainevahetuslikku laadi häired. Enamasti see siiski nii pole. Ellen Barnett oli juba konsulteerinud viie arstiga ja tundis, et kõik viis olid teda tõrjunud. „Mul on hood, mida ma ise nimetan plahvatusteks, ma lähen üleni kuumaks ja üle mu naha otsekui roomaks keegi. Ma pean silmas tõelist roomamist, otsekui oleks tegu sipelgatega, ja mõnikord kaasnevad sellega jubedad peavalud,“ ütles naine Delgadole. „Tõsiselt, mu kehas otsekui plahvataks pomm. Ma tean, et mul on menopaus ja kõik viis arsti väitsid mulle, et just see ongi mu probleemi põhjus. Ja kaks tükki nimetasid mind segaseks. Kui aus olla, siis eks ma ole ka natuke sassis,“ ütles Barnett hapult naeratades. „Jajah, ma olen menopausis naine, kel käivad kumahood. Aga minu meelest on see midagi muud, ma ei tunne üksnes kuumahoogusid.“
Naist kuulates taipas Delgado, kui lihtne oleks teha omistamisviga, pidada patsienti pidevalt kaeblevaks melodramaatiliseks menopausis naiseks, kes kirjeldab iseend igati täpselt põrununa. Niisiis lakkas ta Ellen Barnetti nägemist stereotüüpselt ning eeldas minutiks, et patsient räägib talle midagi olulist, midagi tähendusrikast, et need „plahvatused“ erinevad tõepoolest tavalistest menopausiga kaasnevatest kuumahoogudest ja hormonaalsest tasakaalutusest tingitud migreenist.
„Vaatasin ta väga põhjalikult läbi,“ tunnistas Delgado, „ja selgus, et ta oli tõepoolest menopausis; jah, tõepoolest ta oli kummaline inimene paljude kiiksudega, kuid see, mille me ta uriinist leidsime, polnud kuidagi menopausi või kiiksudega seotud. Tema katehhoolamiinitase oli taevastes kõrgustes, kompuutertomograafiuuring näitas, et naise vasaku neeru kohal oli feokromotsütoom. Feokromotsütoom on suhteliselt haruldane sisenõristusnäärmekasvaja, mis tekitab katehhoolamiini-nimelisi kemikaale, mis panevad sarnaselt adrenaliiniga vererõhu pööraselt kõikuma. Sellised muudatused võivad sarnaneda menopausile omaste kuumahoogudega ja põhjustada tõsiseid migreenilaadseid peavalusid. Ühtlasi tekitavad katehhoolamiinid psühholoogilisi sümptomeid – ärevus, ahastus ja isegi agressiivsus. Kui patsient ravi ei saa, võib ta saada rabanduse või südame- või neerupuudulikkuse.
Naine läks operatsioonile ja kasvaja eemaldati. Nüüd ei ole tema kuumahood enam nii tugevad ja peavalud vastavad neile, mida menopausi ajal oodata,“ lõpetas Delgado. „Aga Ellenil on endiselt üksjagu kiikse, nagu ta isegi tunnistab.“
Delgado usub, et patsiendid või nende lähedased peaksid asjale lähenema samamoodi nagu Ellen Barnett. Naine andis relvitukstegeva huumoriga teada, et on kursis oma vastavusega teatud sotsiaalsele stereotüübile, ning just selle stereotüübi tõttu polnud arstid ta kaebuseid tõsiselt võtnud. „Minu jaoks ei olnud Ellen ei ebameeldiv ega üleolev,“ ütles Delgado, „ja ma ei reageerinud tema vastu vaenulikuks muutumise või pahaseks saamisega. Tema öeldu suurendas ta tõsiseltvõetavust ja aitas mul omistamisviga vältida.“
Negatiivsed tunded, mida Ellen Barnetti sugused patsiendid arstides esile kutsuvad, ootavad reeglina pealispinna lähedal oma aega. Samas on positiivseid tundeid, neid, mis olid Croskerryl Evan McKinley, Falchukil Joe Sterni ja minul endal Brad Milleri suhtes, raskem ohtlikeks pidada. Kuna Delgado on arst, kes tunneb paljude oma patsientide suhtes siirast kiindumust, küsisin temalt, kas ta on samuti kunagi langenud lõksu – afektiivse eksimuse lõksu. Ta arvas, et oli. „Mul oli kilpnäärmevähki põdev eakas patsient ja ma kaalusin tema ravimist radioaktiivse joodiga. Selle teraapiavormiga on seotud tõsised logistilised probleemid ja see võib inimese elu täiesti pea peale pöörata. Olin just otsustamas, et ei kasuta selle mehe puhul antud ravi, kui ta mulle korraga ütles: „Ärge jätke midagi minu jaoks ebameeldivat tegemata vaid seetõttu, et me oleme sõbrad.““ Tõsises olukorras, kui patsiendi sõbrad või lähedased taipavad, et arsti kiindumus patsienti võib tema otsustusvõimet halvata, võiksid nad sellest märku anda, öeldes näiteks: „Tahan, et teaksite, kui väga ma teie hoolitsust hindan. Palun teadke sedagi, et ma mõistame, kui peate tegema asju, mis põhjustavad ebamugavustunnet või valu.“
Selliseid märkuseid peaks tegema üksnes tavainimene, kes teab, kuidas niisugused tundmused võivad arsti otsustusvõimet varjatud, kuid siiski olulisel viisil mõjutada. Delgado räägitule mõeldes taipasin, et Brad Miller poleks iialgi suutnud endast leida energiat, et mõelda meie varasemale suhtlusele ning mind niimoodi tol hommikul visiidi ajal hoiatada. Läbivaatuse lõpuleviimine oli minu ülesanne ja minu kohustus oli ohjata ka tundeid, mis võinuksid distsipliinile halvasti mõjuda.
Patsiendid ja nende lähedased võivad koos arstiga tunnetemeres supelda. Nad kõik peavad hoidma pilku neutraalsel kaldal, kuhu püstitatud lipud ohtlike emotsionaalsete hoovuste eest hoiatavad.
3. PEATÜKK
TALDRIKUID KEERUTADES
Tuba City Arizonas asub Halifaxist Nova Scotias 3246 miili läänes. Halifax oli esimene Briti linn Kanadas; see asutati 1849. aastal; suurem osa selle asukatest loeb endiselt oma päritolumaaks Briti saari. Tuba Citys elab vaid 6000 inimest, kuid tegemist on enam kui 100 000-liikmelise navajo ja hopi suguharu jaoks keskse linnaga. Halifaxi sadama ümbruses kerkivad moodsad klaasist ja terasest pilvelõhkujad ja merepinnalt peegeldub tagasi virmaliste valgus. Tuba City kerkib keset kõrgmäestikus asuvat tasandikku; ümbritsevat maastikku katavad võsa ja pehmetes pastelsetes värvitoonides iidsed settekividest kaljud. Halifaxi Dalhousie ülikooli meditsiinkool on tuntud oma akadeemiliste teaduskondade ja teadlaste poolest. Tuba City haigla on madalate kõrbepruunide majade rühm, milles asub indiaanlaste tervisekeskus; lähima magnetresonantstomograafini tuleb tubli tund aega sõitu. Geograafiast, suurusest, vahenditest ja kultuurist tingitud eripäradele vaatamata peab Tuba City erakorralise meditsiini osakonna arst dr Harrison Alter ära tundma neidsamu kliinilisi mustreid ja hoiduma samadest kognitiivsetest vigadest, millega seisab